O-noppeid 2014 aastast

Tänavune maastiku ja emotsioonide o-saak jäi varasematest mõnevõrra hõredamaks - ei ühegi EMV külastust ning lähikonna päevakuidki jäi tihti vahele, rääkimata augustist, mis pea täies ulatuses möödus Ameerika mandril ratastel vurades.

Esile kerkivad sümpaatsed rogainid, mis vaheldumas asjalike sprintidega. Klassikalisi tavaraja üritusi saatsid põrumised tihnikutes.

Aga nagu Mikita sellenädalase Sirbi essees "Mikroetnos" arutleb, miks Eesti on maailmakultuuri panustamises 6. kohal, peab ta peasüüdlaseks kohalikke maastikke, kuhu "annab korraga peita nii muistse soome-ugri korilase, kui mahutada ülimodernse e-maailma tarbija", siis julgen väita, et orienteerumist tänasel viisil võiks pidada just selle sama joone üheks ehedamaks avaldumise vormiks - mõtestatud liikumine ürgmaastikul, mida saadavad tehnoloogilised piiksud. Või ütleme, et see on selline harrastajate taseme üks moodus maailmakultuuris osalemiseks.

"Aju saab küpseda üksnes kokkupuutel tundmatuga, inimene ei ole loodud omaks võtma etteantud mustreid, vaid neid ise leiutama." Orienteerumine ongi ütlemata hea võimalus oma aju praadimiseks. Olen ammu tajunud, et keerukamad probleemid lahenevad iseenesest pärast mõnda päevakupäeva.

Ja kui Mikita peab Lennart Meri geniaalseks maastikuarhitektiks, kes tõmbas Eesti riigi välja Kaali kaatrist, siis tihkan rajameistreid pidada nendeks loojateks, kes ikka ja jälle on andnud võimaluse "segastel maastikel kiigutada intellektuaalset kapitali". Ilma et võiks unustada kõiki innukaid finišilindi lahtikerijaid, SI-pulkade jagajaid,  stardinimekirjade koostajaid ja teisi lugematuid haldjaid, kelle toimetamiste läbi on "Eesti maastikest pärinev pööritustunne" ikka ja jälle võimalikuks saanud.

Lumelahja talv andis kevadele varase võimaluse ning kui mõnel aastal on veel märtsi lõpuski lumekoorik põlvini, siis esimese arvestatava o-äratuse sai lubada endale juba naistepäeval Õismäel. Tõttöelda oli lumelage ja plusskraadides juba 'meestepäevak' 23. veebruaril Mustamäe majade vahel.

Tõsisema o-doosi andis 1. Tallinna Linnarogain - hea suhtes aja ja mastaabiga, vaheldumas huvitavad ja väärikad punktikohad, liites omavahel tervikuks varem rea üksikult külastatud maastikujuppe.

Tõsisemalt rabas hooaja alustuseks maastik Jüriöö jooksul Nelijärve pimeduses. Väärikaks hakkamasaamiseks ei olnud aju veel valminud ja maastikust pääsemine läks läbikärssamise piiril. Vaieldamatult aasta raskeim rada.

Ilves-3 jätkas heas vaimus hallolluse smoorimist, et lõpuks mingigi konditsioon kätte saada.

Kevad jäi pikalt kestma ja nii läks Jaanipäeva eelne o-nädal kohatises lumesajus.

Nauditavaid sprinte, mõnusate rajaplaanidega meenub mitmeid: Mustakivi knockout, Tallinna MV Pirital, O-nädala Vabaõhumuuseum ja südalinn. Neist viimast pean selle aasta tipp rajaks - hästi läbi komponeeritud, mitte ainult silkamiseks.

Mitmed pikemate formaatide rajad muutsid maastikul viibimise igikestvaks: nii leidus ühes ja teises punktipaiku, mille ümbruses ääretu põhjalikkusega grillitud sain - mainitud Jüriööle lisaks 100KP jooksul Keia-Joal ja Suvejooksul Kõverjärvel.

Mõnel puhul on füüsise puudulikkus vaimu üle võidu saanud - nii tabas keha Rogaini EMil Oraval teises kolmandikus seletamatu magamisisu.

Mõni kaart üllatas - hämmastavalt skemaatiline Rogaini MMi maastiku pinnalaotus Ameerikas või kaarditükkide rohkus Stockholmi Rogainil, mis ses plaanis täielikult Tallinna Linnarogaini vastand, kus pihku ühe mõnusa terviku jupi sai.

Kesk-Euroopas juurdub rogain visamalt, kuid 1. ASUB Rogain koduste meeste mahitusel lasi jala valgeks saada Ardennides.

Päevakute tipprajaks sai Kolga-Aabla, kus siblida sai sellises võtmes, et lausa meeleheitele aetud kaasteelisi kohata võis. Mõnusaid maastiku ja rajakooslusi nautisin aga ka Linnamäel, Keilas, Samblapõllul, Kalevi-Liival, Laulasmaal, Männiku polügoonil. Vigurpäevakutest kujunes taktikaliselt huvitavaimaks pähkliks Kompassi hooaja lõpus Hiiu bingo rada ning kultuurilis-emotsionaalseks Jõulueri Pirital.

Looduslike ja füüsilisi ekstreemsusi sel aastal o-rajal ette suurt ei tulnud - ei kevadisest suurveest uputusi, ei peakohal sähvivaid äiksenooli, ei vihaseid sääseparvi, ei jalgevaheni mudastest kraavides hüplemist, kui siis päris leemendavalt kuumaks osutus üks-ühele sprint Keia-Joal või talviselt kõlekülmaks 17. juuni teisipäevak Nõmmel.

Black Hills ja Ardennid olid olemuslikult kindlasti teistmoodi ja füüsiliselt nõudlikumad, kuid ettekavatsetult ja ei rabanud eksootilisusega.

Korralduslikus osas on raske tuua esile ühte üritust, sest igal on omas kategoorias, oma väga hea fluidum ja fiiling. Väga meeldib o-nädal tervikuna, mis tekitab vähemalt põhja-eestlaste jaoks aastasse ühe hea o-teraviku. Jätkuvalt hämmastab TAOK rogaini võime haarata metsa ka neid masse, kes aasta sees muul ajal o-rõngaid taga ei aja. Jüriööl on selgelt oma imago ja oma fännkond hoopis teravamate tippude näol.

Kompassi sprindikarika üritused ei ole alati korralduslikult täiuslikuimad, kuid erilise sooja kogukonna tunnetusega. Asjalikud ja o-klassikaliste radadega Ives-3 ja Suvejooks on nagu rammus põhiroog kergemate sprintide kõrval. Hea korraldusega oli Tallinna MV sprindis Pirital.

Rogaine kogunes sel aastal lausa kuus, proovimata jäid seekord Libahundid ja kuidagi ei klapi ajaliselt ja ruumiliselt õigesse auku XT rogainid, aga aega jagus Tallinna Linnarogainile, ERC-le Oraval, ASUB rogainie Ardennides, WRC-le USAs, TAOK Rogainile Soontaganas ja Stockholmi rogainile Flemingsbergis.

"Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne - ja ei peagi." Just, vähem normaalsust, rohkem maastikest vaimustuvaid interpreete.

* Kaldkirjas tsitaadid kõik Valdur Mikita "Mikroetnos", Sirp 12.12.14

Comments

Popular Posts