Räbaldunud sügis
Nüüd kui miinuskraadid on puudelt-põõsastelt rebinud nende kirjud katted ning noist langenud lehtedest on asja vaid üksikutele romantilistele sahistajatele või siilidele.
Nüüd on paras meelde tuletada, kas rammusasse sügisesse on mahtunud mõnda veel, mõnda peale Ameerika reisimulina, millega lõpetasin enne kui saabus see kõikehõlmav räbaldumine, kellakeeramise aeg.
Aeg, mil emotsioonid hääbuvad ja otsivad teed sissepoole justkui oleks nemadki külma kätte lõdisema jäetud.
Käisin eile KUMUs vaatamas Kalle Nio "Lahkumist". Särkidega võitlemine seljas ja triikimislaual, ühe käega tasakaalus hoitavad klaaspaneelid, optiliste illusioonide maagia, millega väljendatakse naise ja mehe vahelisi suhteid, aitas külma kätte jäänud tunnetel veel sügavamale sisemusse pugeda.
Lehti rebiv tuul, pimedus, jää lompidel, aina madalamalt liikuv tulekera on tunnete kokku kägardamine, emotsioonide ribadeks tõmbamine.
Nüüd justsama käis igavuse kätte surev Raiden, kuna kõikvõimalike ekraanide vahtimise norm on tänaseks täis, nuiamas, mida ta peaks küll tegema. Ütlesin, et joonista. Mida? Sügist. Ramp, ta tuli viie minuti pärast pildiga, mis kujutab kõige ehedamalt täpselt sedasama, mida ma siin just kirjeldada üritan. Kus ta teab? Üks inimene istub televiisorit vaadates ja maja tema ümbert on minema lennanud ning teine hoiab pea kohal ajalehte, sest tema tagurpidi käändunud vihmavari on kõrgesse taevasse tõusnud ning neile kukub otse ja külgedelt peale tormivihma.
Säherdune ilma- ja iseendaväsimus. Ai-jaa, aga kuidas siis õieti saaks tulla kevad, kui poleks seda porikuus porisemist ja hingedekuus hinges sobramist.
Eelmine pühapäev käisin hoopis Hiiul. Bingo-O. Ilmaloto suutis laupäevase päikse veeretada paduvihmaks.
Ülesanne ise ei olnudki teab mis bingo - eesmärgiga leida maastikult 28st punktist 9 SI-jaamaga punkti kui pooltes punktides jaama polnud. Tüngade arvu minimiseerimine nõudis läbimõeldud taktikat. Vaevalt et rajameister jaamaga tähised ühte serva puistas. Sebisin esiotsa läbi kaardi kuivema, põhjapoolsema osa, taheda männimetsa aluse ja jätsin rabapealse nokkimise teise ossa, lootusega et suurem osa üheksast punktist õnnestub kuivast metsast kätte saada.
Kraavid olid üpris vesised ja laudteel oli kindlam liuelda kui joosta. Üheksale pärispunktile kogunes lisaks seitse tüngatähist.
Bingo sobis sellele maastikule.
Kunagi kanarbikukuu alguses sattusin ühel esmaspäeval liblika-o'le. See läks vanaka nõlvadel lenneldes, kuigi liblikalik kergus kadus kerest üpris kohe ning liikusin liivas rohkem nagu ussike.
Veelgi varasemast ajast on mäletada üks sattumine Laulasmaale. Imeilusa ilmaga neljapäevak. Kui keegi veel ei suutnud uskuda, et pooleteist kuuga on kõik moondunud. Punased kibuvitsamarjad põõsas punnis silmadega ootamas, millal on aeg söösta rannaribale tantsima metsikut tormitantsu.
Sealse maastiku võlu laseb meeled rändama ja punktid on maastikul rohkem selleks, et tekiks mingi liikumine, sest muidu võib sinna mõnda vaatesse kinni tarduda.
Nii on sellest sügisest üpris vähe o-elamusi teiste varjule pugenud emotsioonide kõrvale panna. Tunnete kõrb.
* * *
Kuskile on mahtunud veel mõned lugemiselamused.
Ei saagi ju loota et oleks saanud mööda minna Haruki Murakami "1Q84"st kohe kui see eesti keelde tõlgitud oli. Õieti olen mitmel korral ka inglisekeelset trükist silitanud, aga kartsin teksti tihedust ja oma kehva keeleoskust. Endiselt ei saa üle tema "Kafkast mererannal", aga "1Q84" topeltmaailm, mida lehekülg haaval kokku keritakse, läbi eriskummaliste võrdluste, ja sa ei märkagi kui oled ise sellesse maailma sisse veeretatud nagu üks osis sushirullist. Poleks muidugi oodanud, et riisirõngas võib vahel ka mõrult maitsta.
Georges-Olivier Châteaureynaud'i "Õnne põiku" lugesin juba suvel, aga tema kiiksuga novellid, pisut Mehis Heinsaarelike tegelastega, sobiksid paremini praegusesse aastaaega kui suvelõõska, kus kummalised aja ja ruumi teisenemise nüansid ei ole nii selgelt hoomatavad.
Jan Kausi "Tallinna kaart" mõjus natuke poolikult, nagu Tallinna linn, kes ootab, millal Ülemiste vanake talle vee pähe kallab, ainult siin ei käinud see tont kummitamas ega pärimas, kas on valmis. Teisalt jälle, on miniatuurid tänavatest nagu üks kaotsiläinud tükkidega puzzle, millest on alles kulunud nurkadega karp ja karbis nukralt mõned kapi alt leitud tolmused jupid.
Üldiselt tuleb aga selle 'life sucks ja tossud kuluvad' meeled vallutanud mentaliteedile pöidlast erinevat näppu näidata.
Nüüd on paras meelde tuletada, kas rammusasse sügisesse on mahtunud mõnda veel, mõnda peale Ameerika reisimulina, millega lõpetasin enne kui saabus see kõikehõlmav räbaldumine, kellakeeramise aeg.
Aeg, mil emotsioonid hääbuvad ja otsivad teed sissepoole justkui oleks nemadki külma kätte lõdisema jäetud.
Käisin eile KUMUs vaatamas Kalle Nio "Lahkumist". Särkidega võitlemine seljas ja triikimislaual, ühe käega tasakaalus hoitavad klaaspaneelid, optiliste illusioonide maagia, millega väljendatakse naise ja mehe vahelisi suhteid, aitas külma kätte jäänud tunnetel veel sügavamale sisemusse pugeda.
Lehti rebiv tuul, pimedus, jää lompidel, aina madalamalt liikuv tulekera on tunnete kokku kägardamine, emotsioonide ribadeks tõmbamine.
Nüüd justsama käis igavuse kätte surev Raiden, kuna kõikvõimalike ekraanide vahtimise norm on tänaseks täis, nuiamas, mida ta peaks küll tegema. Ütlesin, et joonista. Mida? Sügist. Ramp, ta tuli viie minuti pärast pildiga, mis kujutab kõige ehedamalt täpselt sedasama, mida ma siin just kirjeldada üritan. Kus ta teab? Üks inimene istub televiisorit vaadates ja maja tema ümbert on minema lennanud ning teine hoiab pea kohal ajalehte, sest tema tagurpidi käändunud vihmavari on kõrgesse taevasse tõusnud ning neile kukub otse ja külgedelt peale tormivihma.
Säherdune ilma- ja iseendaväsimus. Ai-jaa, aga kuidas siis õieti saaks tulla kevad, kui poleks seda porikuus porisemist ja hingedekuus hinges sobramist.
Eelmine pühapäev käisin hoopis Hiiul. Bingo-O. Ilmaloto suutis laupäevase päikse veeretada paduvihmaks.
Ülesanne ise ei olnudki teab mis bingo - eesmärgiga leida maastikult 28st punktist 9 SI-jaamaga punkti kui pooltes punktides jaama polnud. Tüngade arvu minimiseerimine nõudis läbimõeldud taktikat. Vaevalt et rajameister jaamaga tähised ühte serva puistas. Sebisin esiotsa läbi kaardi kuivema, põhjapoolsema osa, taheda männimetsa aluse ja jätsin rabapealse nokkimise teise ossa, lootusega et suurem osa üheksast punktist õnnestub kuivast metsast kätte saada. Kraavid olid üpris vesised ja laudteel oli kindlam liuelda kui joosta. Üheksale pärispunktile kogunes lisaks seitse tüngatähist.
Bingo sobis sellele maastikule.
Sealse maastiku võlu laseb meeled rändama ja punktid on maastikul rohkem selleks, et tekiks mingi liikumine, sest muidu võib sinna mõnda vaatesse kinni tarduda.
Nii on sellest sügisest üpris vähe o-elamusi teiste varjule pugenud emotsioonide kõrvale panna. Tunnete kõrb.
* * *
Kuskile on mahtunud veel mõned lugemiselamused.
Ei saagi ju loota et oleks saanud mööda minna Haruki Murakami "1Q84"st kohe kui see eesti keelde tõlgitud oli. Õieti olen mitmel korral ka inglisekeelset trükist silitanud, aga kartsin teksti tihedust ja oma kehva keeleoskust. Endiselt ei saa üle tema "Kafkast mererannal", aga "1Q84" topeltmaailm, mida lehekülg haaval kokku keritakse, läbi eriskummaliste võrdluste, ja sa ei märkagi kui oled ise sellesse maailma sisse veeretatud nagu üks osis sushirullist. Poleks muidugi oodanud, et riisirõngas võib vahel ka mõrult maitsta.
Georges-Olivier Châteaureynaud'i "Õnne põiku" lugesin juba suvel, aga tema kiiksuga novellid, pisut Mehis Heinsaarelike tegelastega, sobiksid paremini praegusesse aastaaega kui suvelõõska, kus kummalised aja ja ruumi teisenemise nüansid ei ole nii selgelt hoomatavad.
Jan Kausi "Tallinna kaart" mõjus natuke poolikult, nagu Tallinna linn, kes ootab, millal Ülemiste vanake talle vee pähe kallab, ainult siin ei käinud see tont kummitamas ega pärimas, kas on valmis. Teisalt jälle, on miniatuurid tänavatest nagu üks kaotsiläinud tükkidega puzzle, millest on alles kulunud nurkadega karp ja karbis nukralt mõned kapi alt leitud tolmused jupid.
Üldiselt tuleb aga selle 'life sucks ja tossud kuluvad' meeled vallutanud mentaliteedile pöidlast erinevat näppu näidata.
Comments