Kuidas siis kalad said

Kui sa ei ole kala, näiteks forell, siis ei olnud sul täna muret silkamaks siin ja sealpool Linnamäe hüdroelektrijaama, alla või üles vett, parem- või vasemkaldal, Jägala linnamäe otsas
või vene sõjaväe aegadest jäänud lasketiirul mändide ja kaduvate kaevikute vahel, et mõnede punaste rõngaste asukoht tuvastada või lihtsalt karukellade hääletut tilinat kuulata.

Kui sa kala oled, näiteks forell, siis on sul igavene jant Jägala jões ujumisega. Ja isegi kui lammutada ära pais, ja kaks kilomeetrit veel vastuvoolu ujuda, siis kuidas küll hüpata üles Jägala joast.

Võib-olla nad kuidagi said.

Mina vist ei ole kala. Ning murdsin uimi maismaal, jõe kallastel. Ometi oli justkui mingi pais mu ruumis sees, ei saanud juba esimeste lihtsate soenduspunktidega normaalsel viisil hakkama. Päris sõgedaks läks teisel pool jõge, rohelises toomingapadrikus. Just kõige hullemast risust, 6(36) - 7(35), kippus saama tamm, millest ületamiseks oleks tasunud olla eriti kõrgele hüppav lendkala.


Aga lõpuks ma kuidagi sain.

Keerisest pääsesin rahuliku vooluga pikkadele sirgetele (8(34)-9(39)-10(40)-11(43), kus sõua nii kuidas jaksad, mis lõppes kärestikuna luidetes (11(43)-12(49)-13(50)-14(51). Männid olid kasvades muutnud kaardi rohelisemaks kui trükikoda ning Triina sattus mind hoiatama veealuste karide eest, aga vesi oli vist tõusnud, tähise (49) leidmine ei põhjustanud traumat.

Ulpisin läbi viimased punktid ja võisin finišis end kuivaks raputada.

Võib-olla pikkade radade rahuldavaks joonistamine sellel alal on keerukas, aga keskmisele o-sse sukeldujale on see üks ütlemata hunnitu maatükk, mille vaheldusrikkus vaimustab ning võõrsõjardite rajatud lagendik on  kompakte paik keskuseks.

Isegi kui sa oled kala. Või siis just ei ole.