Ilmaga on pärast rogaini läinud ainult allamäge. Ainumas, mis veel lohutab, on teadmine, et Põhja-Norras elatakse ju ka. Aga kui me kohe hülgerasva sööma ei hakka, siis sureme varsti välja. Või kas on veel viise, kuidas kolmekraadist jaaniööd üle elada. Jah, muidugi - voodis, teki all. Aga siis võib kardetavasti eestlasena endale mõneks ajaks vee peale tõmmata.
Tallinna o-nädala finaali keskus asus kunagise
Meremõisa territooriumil, jõe kaldal ning teel parklast keskusesse võis veenduda, et
Keila-Joa härrastemaja ümbrus on tõesti pääsenud 'romantilised lossivaremed padrikus' staatusest.
Keila-Joa on looduslikult ideaalne paik sanatoorseks puhkuseks. Ja kerge on juhtuma nagu Thomas Manni "Võlumäes" - tuled kaheks nädalaks puhkama ja ei pane tähelegi, kuidas seitse aastat mööda saab.
Nii nagu Vääna-Jõesuus, nii on ka Keila-Joa maastikul kiired üleminekud imekaunist künklikust männimetsast imeürgseks toomingapadrikuks sopistunud jõesälkude kohal, sekka rannaäärseid liivaluiteid ning maastikku lõhestamas ja ilmestamas vähem või rohkem dramaatilisem jõesäng.
Reede õhtuks kulmineerus töönadalast ja rogain-jukola-onädalast päris vintske väsimus, mis sundis lühiraja stardis haigutusi alla suruma ning tingis selle, et rajale üpris rahulikus kõnnakus suundusin, mis kokkuvõttes tõhusaks taktikaks osutus, kuna aeglasel liikumisel reljeefi aega märgata oli ja suuremaid vigu sisse ei lipsanudki.
Esimesed neli punkti kujunesid 5m kõrgusjoonte vahega kohanemise taktis ning 3. ja 4. punktiga rohelisemas tihnikus võttis see mõningast lisaaega. Edasi, julgeks väita, läks päris ladusalt, kui et etapp 10(82) - 11(33) sai veidi jonklik ja kavala orvandi punkti(11) täpse asukoha reetis Ella, kes sealt just lahkus.
Kogu rada tervikuna nõudis pidevat kohalolekut ning mõttelõnga uitama laskmine oleks kiirelt lõppenud vale männi taga, samas ei midagi kaelamurdvat. Selline paras pusserdamine.
Liikumine kohati päris teraval reljeefil võttis une küll maha, aga ei saa just öelda, et ma värskusest pakatanud oleksin. Järgmise päeva 3x rohkem punkte samal maastikul heidutasid.
Laupäeval olin siiski veidi puhanum, mis ei tähendanud keskendumisvõime osas suurt midagi. Hakatuseks läks enda esimesse punkti kalibreerimisega seitse minutit. Too oli ikka päris humoorikas kui udumuhvigi aru ei saanud, millises suunas ikkagi minema peaks. Kui ma kolm tiiru ümber enda olin keerelnud katsetega erinevaid teeradasid mööda kuskile liikuma hakata, siis muutsin strateegiat - otsustasin tihedas punktivõrgustikus lihtsalt inimeste liikumiste järgi mõnele pihta saada ja siis end kaardil paika ajada - esimesega kohe ei jopanud, sest seda mul ei olnudki; teine punkt, mille nägemisulatusse sain, oli minu raja seitsmes. No nüüd reebus lahenes ja 40 punkti hakkasid otsast lahti hargnema.
Niisiis, esimene pool, 40st 17 olid tipitud Keila jõe vasakkaldale Keil-Joa metsparki ja läksid kaunis tihedas reljeefis ja teederägas sumamise tähe all. Neljandast(142) suundus etapp viiendasse(228) otse üle Benckendorffide ja Volkonskite rahula, aga püüdsin säilitada kultuursemat ennast ja tümistamise asemel kabelist rahulikult mööda jalutada, kuigi kiiremaid samme sundis hämaras puudealuses tegema üpris gootilik miljöö.
Raja heledam pool avanes, kui vahepeal lagedamatele niitudele punktide 10(148) ja 11(155) leidmiseks jõudsin.
Kogu see vasakkalda osa kujunes rabedaks, ühe ja teise tähisega tuli koperdamist ning lisaks esimesele, läks ka 15(154) punkti leidmisega määratult palju aega.
Teine pool viis tagasi eilsele maastikule kui üle rippsilla nööri mööda 17st 18sse kupatati ja siis vahelduseks üks mõnus teevaliku 18(157) - 19(202) etapp rajale plaanitud oli. Võttis kukalt sügama, kas vasakult või paremalt poolt veesilma. Vasakpoolne variant mööda lagendike servi tundus olevat valijate vähemuses, aga ahvatles mind rohkem ning olekski läinud sujuvalt kui poleks end teise lagendiku otsas olevasse padurohelisse põõsastikku totaalselt kinni mässinud. End sealt lõpuks välja kahlanud, oli ainumas võit selles, et tee eelviimasesse(39) sai selgeks, kui see siis veel üldse meeles peaks olema.
Reljeefikaardi osa sujus päris rahulikult kuni 29(174)ni, kus lasin ennast eksisteerivast teest eksitada, kuigi oleks võinud mõnede reljeefimärkide järgi kaardil selle asukohta aimata või veel tõhusamaks abimeheks oleks olnud kaardi teistpidi keeramine, kontsentriliste ringidega, sain kohale. Viimane reljeefi etapp 31(180) - 32(171) tekitas hirmu, et mille järgi ennast lamedal väljal paika saada, kui suunaga väga puusse peaks panema, aga too läks õnneks. Kuigi ka siin oleks aidanud ilmselt kaardi teine pool üpris hästi, sest viimase osa alustav kolmurk ju oligi reljeefi viimane punkt. Kuidas nii ilmeksimatutele tõsiasjadele tulemine vahel nii keerukas küll olla võib.
Üldse tundus, et erinevate klasside reljeefiosad - algused ja lõpud, olid täiesti erinevates punktides, mida ma varasematest kordadest nagu ei mäleta või pole tähele pannud. Ilmselt see annab erineva pikkuse (punktide arvuga) radadel suurema vabaduse kolme raja osa paremini kõnekamaks planeerida.
Viimane osa oli eelmisest päevast tuttavat maastikku pidi tagasi, kus suuremat kõneainet pakkus punkt 35(195), kuna augu tabamine lamedal nõlval natuke lotoks kujunes. Segadust külvasid mitmed kaasnevad augud piirkonnas, mida nende suhteliselt vähese sügavuse tõttu ilmselt kaardil ei olnud. Aga no mida sa vale augu juures vahtides välja mõelda ikka oskad, kui kaardil oli lähipiirkonnas veel täpselt üks teine auk märgitud. No ikka päris veidraks võisid auguotsingud kujuneda, mind päästsid suuremast ajakulust südamlikud kaasvõistlejad.
Lõpuks jäi veel korra võtta mõned liivased künkad, tipud lehetihnikus ning varju pakkuvast lehestikust kivi, enne kui keskuse lagendikule pääses.
Tagantjärgi laupäevast kaarti vaadates, näeb Keila jõe suudme vasakkaldal aiaga piiratud apartementidega ala isegi kahemõõtmelisel paberil ikka päris totter välja, kui vastukaaluks rannajoont mööda edasi lääne poole minnes tulevad vastu avatud territooriumitega Laulasmaa majakesed. Õnneks on säilinud maantee ja valitsuse tasemel suvitajate piirkonna vahel ribake loodust, mida mööda pikemad rajad Laulasmaale jõudsid, seevastu kui mul 2/3 kaardimaterjalist o-otstarbel seekord puhta läbitöötamata jäi. Kuid miski ei takista mõni teine kord rahulikamas laadis
matka Keila-Joalt Kloogaranda ette võtmast.
Kuigi kuus päeva järjest orienteeruda, millele eelnesid nädalavahetused Jukolal ja 24 tunni rogainil töönädalate vahel, osutus veidi kurnavaks, on kogu üritus sedavõrd mõnusa fiilingu, hubaste keskuste ja väga heade radadega, mis tülpimusel tekkida ei lasknud. Ning juba lähedki lappama, mida on plaanis järgmisel aastal pakkuda, seekord küll tavapärasest hoopis suve teises pooles augustis -
Tallinna O-nädal 2015.
PS Keila-Joa kaardid laen ülesse, siis kui linna pääsen, teisipäeval.
* * *
Sekundeerides
Etsile sattusin minagi vihma paistel Go Reisiajakirja viimast Ida-Virumaa erinumbrit huviga lugema. Mis ei kirjelda ainult asju, vaid paneb kaudselt veidike mõtlema eestluse üle laiemalt. Muu hulgas sisaldades arutlusi, kuidas tuua Ida-Virumaale rohkem Eestit. Kas nii üldse on mõtet küsida kui Eesti tegelikult ongi seal. Kiviõli, Aidu, Alutaguse kandi spordi- ja turismirajatiste hing on tugevalt eestlasliku mentaliteediga inimeste käes. Või äkki peaks lõpetama kord selle eestlaste ja muulaste vahelise piiri tõmbamise ja rohkem tegelema eestimaalastega.
Oma kompanii piires suheldes piirilinna töötajatega, näen küll, kui teistmoodi paistavad nende probleemid siin ja praegu, samas tajudes kui orgaanilise terviku kõik kokku üle asutuse moodustavad ja kui samasugused on lõpuks lahendused siin ja seal jamade murdmiseks. Küsimus on ainult tsipake erineva volüümiga temperamendis ja asjade esitluslaadis. Need, kes on tahtnud minna, on ammu läinud ja need, kes on jäänud, on leidnud enamasti tõsise põhjuse jääda ja elada eestimaalasena. Mitmed töökaaslased, kel Narvas-Jõhvis eesti keelt harva praktiseerida õnnestub, on sillas kui Tallinnas eestlane suhtlemisel kohe vene keelele üle ei lähe.
Võib-olla on Eesti Energias töötamise üks positiivne moment just see olnud, et olen hakanud Eesti idapiiri oma meeltes kaugemale itta tõmbama, kui tüüpilise eestlasena selle varem kuskile Rakvere juurde joonistasin. Asjata. Sealpool on tükk omapärasemat Eestimaad, mida saartelt või lõunast ei leia, aga mida tüüpiline kohanejast eestlane võiks siiski suuta enda maaks miksida, ja miks ei võikski lõpuks töötada hüüdlause - erinevus rikastab. See on ikka võrreldamatult tühine erinevus kui mõelda kasvõi skandinaavia pealinnades levivale tõmmunahaliste produtseeritavale erinevusele.
Ent eks ilmselge tõsiasi on, et kui eestlane endale maakoduks maalappi ostma hakkab, siis on Rakvere tagune viimane paik, kus seda otsima läheb. Kuklas on kardetavasti ikka mingi kopa hirm, mis äkki pinda su jalge alt ühel päeval ära katkuma tuleb ning kummituslinnad Sirgala, Viivikonna jt ei mõju just ka magneedina.
Endiselt mulle tundub, et Narva linnas võiks ju päris põneva linnaraja (City Race'i) teha saada. Kolleegid idast on kurtnud, et üks peamine häda ongi see, et kõik üritused toimuvad mujal Eestis ning tunnevad siiralt head meelt Narva Energiajooksu pärast, mis nende halli linna kord aastas rohelisemaks muutmas on hakanud käima. Vahel ma unistan Narva mõnusaks jazz-kohvikutega New Orleans'iks, ei teagi miks, aga mulle tundub, et tegelikult sinna sobiks selline laisa linna boheemlaslik fiiling, karmi tööstusnäo kõrvale.
Comments