TA OK on nagu Võlur Oz, kes suudab igal sügisel tekitada keeristormi, mis toob Smaragdlinna hulga tegelasi, kes tulnud otsima hinge, südant ja mõistust või tagasiteed koju.
Seekord paisati nad Soontaga küla ümber, mitte too, mille nimekaim on tuntum Pärnumaal asuva maalinna tõttu - vaid Väikse Emajõe, Purtsi jõe, Sauniku ja Soontaga oja vahele, et vikerkaare taga rohelised prillid peas näha ... "nii künklikku mustikamännikut kui lauget kuusikut, ilusat raba ja mittemidagiütlevat lodumetsa, kauneid metsajärvi ja mülkasoid, niidetud heinamaid ja kinnikasvavaid põlde, vahvaid poollagedaid ja risuseid raiesmikke."*
Ja kui nad kõike päris rohelisena just ei näinud, siis vaevalt võib süüdistada praakprille. Aastaaeg on selline. Või neil on lihtsalt nii elav fantaasia.
Oma kes teab mitmekümnendat rogaini saime seekord alustada märgilised lõikelauad kaenlas. Kuid lõpuks läksime teele ikka vaid ämber ja number küljes, põhivara peab ju korras olema. Üks võileib ja tudengieine kotis. Vesi voolikus. Greete motelli hommikusöök vatsas.
Number ikka - 1. Ja isegi kui kõikidele noile, kes meist vuhinal möödusid, näis et nad nüüd liidriteks tõusid, kandsid kaheksa tundi ikkagi nobenäpud number ühte, et siis pärast finiši sulgumist armutu IT nõiduse teel langeda teise kolmandiku esimesse ossa. Kuskile nii ette, kus me õieti suhtarvuliselt polegi iial viibinud. Teist aastat täpselt samal punktilevelil maailmameistri perega, ainult et seekord jäid nemad minutiheitluses peale :)
Aga tühja sellest IT maagiast, üpris seal ja kohe sai hingata igivanade männikute odööri ja katsuda põlvega põhjatute kraavide pori, kuulata haabade värinat, nuusutada imelise sambla lõhnu. Kas teate, mis Ameerikas puudu oli? Sammal. Kas teate, mida tähendab kui sammal puudu on? Loodusjõud võivad ju vorpida hingematvaid struktuure, kuid sammal annab hinge. Isegi hiidsekvoiade vahel, mis kõrgusid samas kohas juba Julius Ceasari ajal, polnud ma päris kindel, kas nood hiiglased sammalt näinud on. Tõsi, sekvoiad ise mõjuvad niivõrd väärikatena, et sambla puudumine nende poolt tekitatud fluidumit ei kahjusta.
Enne kui koduste puude vahele samblale söösta, oli arukas teha natuke rehkendustööd kaardiga. Lõikelaudadelt ei õnnestunud välja pigistada, kus täpsemalt on kole soo ning millises kaardiosas tuleb rinda pista rõveda võsaga. Kaardipildi järgi ei tekkinud eelistust ülemise või alumise poole osas ning numbriringid nii üleval kui all andsid üpris sarnaseid tulemusi. Vahel näis, et must maag paigutab rõngaid kaardil ringi, enne kui variandi summa kokku sai.
Kaheksatunnine käimismaraton, endiselt mitte kordagi ühtki jooksusammu, tõsi, valetan, päris finišisirgel läks Jaani samm nii pikaks, et minusugusel ebapraktiliselt lühikeste jalgadega tüübil oli sellel kiirkõnnakul lihtsam järgi püsida jooksu liigutustega. Ehk siiski, käimistempo jaoks ei kavanda me endale üle 40 kilomeetrist ringi. Joonistades visuaalseid sõõre keskusest lõuna poole, ei kippunud meil lõpuossa jääma varieerumisruumi, mis sõltuvalt metsaläbitavusest ja orienteerumisoskamatusest on vajalik.
Nii jäi valituks ülemine ring - 21-26-52-45-51-43-46-27-47-50-39-59-28-55-37-41, mis andis sõltuvalt jõudlusest võimaluse lõpu osas mängida nurka 36-32-40-29 või siis mitteühtegi neist.
Juhtus aga see, et 50 juures, olime 20 kilomeetri peal pool tundi edus ning lisasime 26-55 vahele 42-34. Seda ei ole meiega varem ette tulnud, et punkte käigult juurde lisame. Lõpu osast jäi 40 välja. Väga raske hinnata, kas veerandtunnine varu, mis jäi, oleks olnud punkti pääsemiseks piisav. Kaasvõistlejate sõnul olla 40 raskesti hoomatav olnud lameda nina ja suhteliselt võsasema metsa tõttu. Samas lõik 32-29 täiskasvanud ja mahalangenud puid täis sihti mööda, oli päris vilgas rassimine.
Plekkmees ja hernehirmutis ei saanud oma südant ja mõistust kätte aga enne, kui Smaragdmets oli läbitud, kui hea nõia samblased männikumetsad olid silgatud, kui halva nõia mudased ojaääred olid sumatud. Ja ükski tüdruk ei pääsenud enne koju kui SI-pulgalt oli maha laetud viimase piiksu pärast peetud võitlus.
 |
| võitjad |
Seiklused osutusid lubavaks juba esimesse punkti minekul, kui ulja ühisrindena 21 suunas sebiti. Ilmselgelt oli keskusest maantee poole minevate teedejoonises mingi krutski sees. Kui meile näis, et suurem osa põrutavad otse eraterritooriumile, siis tegelikult olime ikkagi juba sihi ristis ning lisasime oma teekonnale väikse haagi. Mis tegi kõigi järgnevate teede osas ettevaatlikumaks.
52-sse mööda teelt maha keeratud sihti rüseledes tekkis arvamus, et päris iga oletuslikku rada ju ka ei peaks kaardile teeks joonistama, sest selle olemasolu aitas tuvastada vaid eesläinute võsavahele mahatrambitud rohi. Rohkem kui kuu tagasi visiteeritud Rogaini MMi Ameerika kaardil oli üldse näiteks ainult kaks kategooriat radu - pinnasekattega ja ilma. Ning neist viimased olid kohati üpris meelevaldselt puudu. Nüüd meile näis, et kaardibrigaad on vastukaaluks teise äärmusse langenud. Mis oli tegelikult nauditav äärmus. Täpse kaardi täpsest lugemisest saab alati lisadoosi rõõmu.
43 oli punkt, kus me oma jalad märjaks saime ja mitte ainult. Ühest kraavist ei saanud muud moodi läbi kui sinna sisse hüpates. Jaan kalpsas poolde säärde mudas ees läbi. Jõudis teisele kaldale ja end ringi keerates nentis: "Kuule kraavi ei peaks mitte ainult sisse hüppama, vaid sealt peaks ka välja tulema." "Ha-haa, fotokas on minu käes". Kui ma olin mudanõia käest vabaks saanud ja kuivale pääsenud, arvas Jaan "Anna fotokas ja mine uuesti, siis ma saan sust pildi ka teha, kui sa mudas põlvitad". Ha-haa. Pärast hakkas temal puusakont valutama.
Vudisime edasi. 50-39 näitas lõpuks maastiku kaunimat poolt. Hõre männimets. 39-59 kasesed mädasood jätsime kõrvale ja lasime üpris tuima nurga sihtide kaudu. Nüüd siis, alla 28 poole tulles, pakkusin, et lükkame haagi 42-34 ka sisse. Vaevasime ennast kujutlustega, millega võiks üllatada 34 juures Sauniku oja, kaaludes ka rada mööda ringi minemist, kuid siht mille kaudu alla jõe juurde keerata, oli nii kaunis männik ja kutsus ennast kahtluseta läbima. Oja ületus läks mahalangenud haava najal toika toel täiesti kuivalt. Uuesti suuna kättesaamisega ei olnud tänu lohale enam probleemi. Võib-olla kesk-põhja nõid oli see heade poolelt.
55 suunas läks jõuliselt läbi metsa, peljates, kuidas teisel pool teed järje kätte saame. Reljeefi järgi ennast paika ajades liikusime teed ületavasse sihristi, mis aitas ühemõtteliselt kohale. 37sse mineku valisime kindla peale ringiga, jättes sinisetriibutuse vedelusastme läbi proovimata.
Kaunispunkt 41 saarel andis võimaluse mõistusel lõdvamal käigul lasta ja Aakre Saeveski paisjärvel rohkem meeltele mõjuda. Et siis siirduda aina pingsamale arvutustööle minutite ja kilomeetrite suhte osas, lisades võrrandisse metsatüübi üllatuskoefitsendi. Mööda sihti 36sse pääsemine liiga lihtsaks ei osutunud, mida jõe poole madalduvalt maalt võiski oodata täiskasvanud jõelammi ääres. Kiirpilk vasakule-paremale Väikse Emajõe ääres, mida muidu selles paigas salvestavad ilmselt ainult kalamehed.
32sse jõudmine tähistas otsustuspunkti, kas kihutame 40 suunas. Siiski pigem mitte. 29ni murdmine osutus päris vaevarikkaks ja suutsin risus rahmeldades punkti juba jaburaks lõpupunktiks tituleerida. Nagu tige nõid oleks aina ümberkukkunud puid ette visanud. Mul jõudis juba tekkida kahtlus, kas üüratust varust miinuspunktidest pääsemiseks ikka jagub. Aga selgi tähisel polnud pääsu. Seda ründasid viimasel pooltunnil igast suunast mitmed elusolendid.
Aeg andis märku, et on aeg. Oli aeg sulgeda imeline päev, mis algas udupisaratega ja jätkus halli sooja taeva all, finiši kaare all. Oli aeg istuda rammestunult supilauas. Oli aeg imestada enda ja teiste pääsemiste üle. Ja pääsemisviiside üle. Mistahes kujul ka Oz end ei lasknud ilmutada - valesti mõistetud sihtide, ojade, ninade, orvandite ja küngaste kujul. Kõik jõudsid kohale. Plekkmeestele jagus südant, hernehirmutistele mõistust, argadele lõvidele julgust. Ja tüdruk jõudis koju.
Tüdruk jõudis Ameerikast koju. Ameerika ja Ozi Smaragdmetsa vahele oli jäänud ainult kaks päevakut. Oli vaja jõulisemat metsa. Metsa, mis tuhmistaks uue maailma kõrbe- ja rohuväljad, tooks tagasi hämarate kuuskede vahele, soiste kaskede keskele, habrastesse haavikutesse, määratutesse männikutesse. Sambla sisse, mis annab tagasi meeled.
Nüüd nad siis kõik teavad. Teavad kuidas valmistuda järgmiseks sügiskeeriseks. Kui vaid Ozi võrratu võim ja vaim ei rauge.
- - -
* korraldajate võistlusinfost
Comments