Põhjapoolsete turgutuskuur lõunametsas

Erinevalt mullusest kolm-päevakust iseenda sisemaal, võttis seekord üks pealinlik pesakond nõuks Ilvesele kaheks päevaks kolmekesi siirduda - kevadine väljasõit rohelusse koos mõningaste akrobaatiliste harjutustega lõunavõssis ja bernhardilike protseduuridega veeilmas.

Et asi nii roheliseks võib osutuda, oleks võinud ju mälupesades paiknevad varasemad kogemused lasta oletada. Et Bernhardi Veeilm just nii omapärane võiks olla, ei teadnud meist keegi.

Esimene (ilvese teine) päev Päidlapalus, natuke enne Otepääd ja mõni jagu peale Nõunit, kaunite kuplite vahel kargas autost lootusrikkalt välja kolm tahmaste kopsudega tüüpi, et need nüüd klaarimaks puhuda.

Alustuseks puhus põhjast kaasa tiritud tuul üpris kalgilt ning Jaan ja Raiden kuplite vahele lahti lastud, vaevlesin ligi tunnikese oma stardis viimse hetkeni dilemma küüsis, kas jätta jakk üll või pigem mitte. Segase pilvevahu all, mis päikse varjas, sobinuks kinnaste ja mütsiga veeta, tuulevaikne päikseline pilvevahe küpsetas aga suviselt. Lõpuks olin rohelise-triibuliseks joonistatud kaardiga paljude eri asenditesse viskunud puudega silmitsi, piideldes kahtlustavalt lõunakünkaid ning külma ja sooja üle ei jagunud mahti üldse aru pidada.

Ohtralt jalgu üle ümberkukkunud puude viibutades, läksid esimesed kolm punkti tasaselt kohanedes. Kuniks etapp 3(34) - 4(42) pakkus teevaliku närvikõdi õigesse mikroreljeefsemasse orvandisse jõudmiseks. No muidugi kaldusin ma lootusetult ära - omameelest hoidsin hästi rohelist metsapiiri peos - tühjagi, raiesmiku avaram väljavaade aga andis asukoha kätte.

Järgmine kolmik 5(62) - 6(61) - 7(60) läks küll veidike jõnkadi-jõnkadi ümber puurisu astumiseks sobivat maad otsides, aga maastik ja kaardipilt lasid kõrvalekalded kiirelt korrigeerida ja kenasti käes needki. Seitsmendast liikusin välja põhjapoole, et ettejäävat mäenuppu vältida, kuid see tähendas taas võimsamat kere rebimist üle metsistunud floora. Ürgmetsa puuduse üle oleks olnud piinlik kurta. Joogipunktist mööda, otse eriti karmi võssa kinni - mitte midagi ei olnud näha - mis suunas maapind üldse kulgeb, rabelesin end puunottide käest vabaks ja kaarega uuesti rünnakule.

See võis olla ka osooni üledoos, aga igatahes sain suuna jälle kuidagi valeks krutitud ning leidsin end avarama ja siledama lageda servast kui et oleks võinud midagi vormikamat kohata. Mõningase peataoleku järel suutsin teha oletusi võimalike lagedate osas kaardil ja päris elus ja sain end jälle joonele.

Pika, tõesti pika etapi (9(50) - 10(56) jaoks arvasin end juba küllalt kintsust kraapida lasknud olevat ja otsustasin teejooksu kasuks. No ja siis ma jooksin, ja silkasin ja siblisin, kuni jõudsin sirgele kruusa teele välja. Eeeee .... mis koht.

Palju ei olnud siiski vaja oletatava asupaiga määramiseks, pealegi meenus, et olin enne maanteele jõudmist oja ületanud. Enne seda teeristi, kus oleks tulnud paremale keerata, ei lugenud ka kõige puurivama pilguga ühtegi veeniret välja, küll aga võis seda rajakese ja oja ristumist kujutada ette kaardist väljas. Metsas ei olnud peale minu juba ammu mitte ühtegi o-asjatajat, põhjatuul oli pilved vihmaks kokku pressinud ja oma kõledast kaardivälisest asukohast tuli siiski jõuda lõpuks punkti 65. Põnt-põnt-põnt. Tagasi kaardis. Mil kombel parempöörde asemel nii sujuvalt vasakapöörde teha suutsin, võib tuvastada ainult selles ajamullis, milles ma ilmselt ei viibinud.

Nüüd jäi kahe vormikama mäe vahelt vaid eelviimase punkti 11(73) vormistamise vaev ning viimane puupunkt sulges õrnrohelise lehekardina selleks korraks mu selja taga.

Teadustaja jutust selgus, et peale minu on siiski veel tulemas Ljudmilla ja lätlane ning jäi vaid imestada korraldajate visaduse üle, ka kõige kirglikumad võseriku-uurijad lahkelt ära oodata.

Kahe võsa vaheliseks magamispeatuseks sai Bernhardi hotell valitud kalalapsest Raideni veelembuse tõttu ja lihtsalt, seal ei olnud meist keegi enne olnud. Tuleb nentida mõningaid ebatavalisi nüansse - näiteks veeilma riietuskabiinide süsteem meenutas ettevõtmisi Mr Beani filmidest ning ujumisbasseini veetemperatuur nõudis sinna sukeldumiseks rohkem kui eneseületust, kuid kui ma sinna juba sisse sumatud sain, siis nautisin täiega talisuplejalikku ujumisüksindust koos hunnitu loodusvaatega, isegi lapsed, kes sinna sisse kargasid, kadusid sama kiirelt sealt ka välja ning ülejäänud sanaariumid, kaldaariumid ja muud uhhuumid suutsid ülessoojendada nii põhjatuuleses tihnikus kangestunud jäsemed kui basseinis mahajahtunud kere.

Pühapäeva hommikul kell 10.10 olime valmis uuteks padrikuületusteks. Seekord Arula kandis, mitte kaugel poolmaratoni stardipaigast. Karta oli, et maratonibalustraadi meile ette ei anta ning nagu stardis Merike mainis, kõrgusjooned on ka 5 meetri takka veetud, mis tähendanuks  mikroreljeefsemas paigas täieliku haihtumise võimalust. Õnneks nii katastroofseks, nagu näiteks mõnikord Voose metsas, seekord ei läinud.

Esimene punkt (33) oli hea natüürsete nähtustega kohanemiseks, seal hulgas 5m kõrgusjoonte vahe tudeerimiseks, ronisin rada mööda üle künka ja kaarega ümber soo üpris otse punkti. Järgmiseks oli venitatud kaardile pikk punane joon ning võimalused sihtpunktis põhjalikumaks loodusvaatluseks olid suured tekkima - teisel pool oja ei olnud just palju objekte, mille järgi enda asukoht uuesti paika saada kui see käest peaks kaduma. Seetõttu nuputasin rahulikult erinevaid pealemineku strateegiaid, valides lõpuks sellise, mis seekord töötas. A võib-olla on vahel lihtsalt võsaõnne.

Järgmised punktid kulgesid sügava reljeefilugemise tähe all, mis õnnestus vaatama kohati päris võimatule puuderisule väga vaevaliselt, siiski pea veatult. Tempo oli ürgaeglane ja värske õhu üledoosi ei olnud veel saabunud.

Kuuenda (44) joogipunkti juures võtsin mööda teed kaarega. Ka järgmisse - 7(46) ringiga külailu nautides mööda teed ning selleks hetkeks päikseliseks pööranud põldude labürinti kasutades.

Pärast seda viis värske õhu ülevool ajudesse mu taas mõningasele orbiitsusele ümber küngaste ja sookeste. Asi läks ikka päris segaseks, kuid õnneks sattusin lõpuks oma 10. (52) punkti, kuigi enne seda oleks pidanud kahte muud tähist külastama. Lühikesed vahemaad punktide vahel ei jätnud lõputult tiirlema ja pääsesin viimasele haagile.

11 punkti läksin tuhinas teiste järgi ja sattusin muidugi võõrasse - 56, enda 55 leidsin künka tagant naabersoost. 12(72) ei piinanud, seevastu eelviimane 13(78) end lihtsalt kätte ei andnud ja puhtalt sellepärast, et panin suunaga kuskile Kohila poole minema selle asemel, et otse lõunasse põigata. Viimased võimalused lõuna toomingatel end kraapida lasta, et kogu pinguldavale ja värskendavale kuurile punkt panna. Tõsi, nüüd peab tegelema mõnda aega säärte ja kintsude taastusraviga, et seelikuga sündsam välja näha, kuid emotsionaalsele tervisele mõjus käik rohelusse igati turgutavalt.

Väga head rajad olid. Pealinlasena kulub küll aega sellise kräsuga harjumiseks ja siis kui lõpuks hakkab pea jagama, siis on jalad juba puhta tümad.

Jaan ei olnud oma kaugeltki mitte täiusliku sooritusega päris rahul ja Raidenil ei olnud just kõige argumenteeritumaid vabandusi oma loivamisele mägedes, aga mulle tundub, et kui annab, siis tulen jälle.