Tallinnlased Pirital sprintimas
Enne veel kui tee viis Orava valda, viis see Pirita Velodroomile.
Päike praadis ovaalsel pannil kõiki neid o-huvilisi, kes olid õhtuks tulnud proovima jalga selleaastasel pealinna sprindi võistlusel. Hea kirju seltskond õhtuseks omletiks koos. Kokad asjalikult askeldamas.
Eks ma olin veidi kõhklev kui asukohaks pakuti Pirita jõesuudme ümbrust. No mis veel, kas seal kandis ei ole juba tüdimuseni silgatud. Kas leidub veel mõni maitsenüanss, mis proovimata. Aga vot, näed, oli.
Velodroomi keskel oleva jalgpalliväljaku kunstmuru libled elektriseerusid tossude ja säärte külge ning naljakatest jalakarvadest lahtisaamiseks ei jäänud muud üle kui startida otse Pirita kloostri suunas.
Pirita klooster üllatas oma müürikäikude pusaga, ei olegi ainult neli seina ning pugesin vähemalt ühte valesse vahesse kolmanda punkti(39) järgi ning teevalikute üle võiks samuti diskuteerida. Sellises müüride rägas ei jäänudki nunnadel ja munkadel muud teha kui välja surra.
Pirita silla ületamine ja Pirita tee poole vahetamine oli eelinfos nii puust ja punaselt joonistatud, et erilist nuputamast, kuidas kloostri juurest jahtklubisse saada (6-47), ei olnud. Palav ilm oli meelitanud õueterassile hulgaliselt mereõhustikku nautlevaid õhtustajaid, kes õhinas siblijate üle imestasid ja oma prae juba kätte saanud olid.
Teistsugustel näljastel jätkus tennisehalli aianurka (7-52) erinevaid teevalikuid ja läbi tihedalt pargitud masinate ei pruukinud õiget majadevahelist käiku kohe tabadagi.
Tagasi teisele poole Pirita teed, ajasid metsaalused rajad veidi segadusse ning kümnendat (32) punkti ajasin esiotsa taga lohu asemel kaevikute puntrast. Eks igat sprinti pea õigustama kuhjake salatit, hea kui taimi liiga paljuks ei lähe, rõhk jäägu rohkem põhikomponentidele.
Ning isegi suusasaani majade ümber ei jaganud välja kõige otsemat teed 14-58st 15-35sse. Justkui mingi kummaline lisand, mis annab veel ühe lisameki.
Kõige hämmastavam oli enda jaoks avastada käik velodroomile, sadu kordi sealt suuskadega üle marssinud, kuid mitte kunagi hoomanud, et tunnel ongi see panni sang.
Iga peakoka unistus olla saada Michelini tärni omanikuks. Mulle näib, et need kokad tundsid asja.
* * *
Enne veel kui tee viis Orava valda ja Pirita Velodroomil oli käidud, viis tee Aidu karjääri. Elektri algkodusse.
Viibisime seal siiski mõnevõrra leebemas stiilis, kui nädal varem ikstriimijad, kelle ponnistustest võib aimu saada Etsi blogist.
Linnavurled rekreatsioonis:
Päike praadis ovaalsel pannil kõiki neid o-huvilisi, kes olid õhtuks tulnud proovima jalga selleaastasel pealinna sprindi võistlusel. Hea kirju seltskond õhtuseks omletiks koos. Kokad asjalikult askeldamas.
Eks ma olin veidi kõhklev kui asukohaks pakuti Pirita jõesuudme ümbrust. No mis veel, kas seal kandis ei ole juba tüdimuseni silgatud. Kas leidub veel mõni maitsenüanss, mis proovimata. Aga vot, näed, oli.
Velodroomi keskel oleva jalgpalliväljaku kunstmuru libled elektriseerusid tossude ja säärte külge ning naljakatest jalakarvadest lahtisaamiseks ei jäänud muud üle kui startida otse Pirita kloostri suunas.
Pirita klooster üllatas oma müürikäikude pusaga, ei olegi ainult neli seina ning pugesin vähemalt ühte valesse vahesse kolmanda punkti(39) järgi ning teevalikute üle võiks samuti diskuteerida. Sellises müüride rägas ei jäänudki nunnadel ja munkadel muud teha kui välja surra.
Pirita silla ületamine ja Pirita tee poole vahetamine oli eelinfos nii puust ja punaselt joonistatud, et erilist nuputamast, kuidas kloostri juurest jahtklubisse saada (6-47), ei olnud. Palav ilm oli meelitanud õueterassile hulgaliselt mereõhustikku nautlevaid õhtustajaid, kes õhinas siblijate üle imestasid ja oma prae juba kätte saanud olid.
Teistsugustel näljastel jätkus tennisehalli aianurka (7-52) erinevaid teevalikuid ja läbi tihedalt pargitud masinate ei pruukinud õiget majadevahelist käiku kohe tabadagi.
Tagasi teisele poole Pirita teed, ajasid metsaalused rajad veidi segadusse ning kümnendat (32) punkti ajasin esiotsa taga lohu asemel kaevikute puntrast. Eks igat sprinti pea õigustama kuhjake salatit, hea kui taimi liiga paljuks ei lähe, rõhk jäägu rohkem põhikomponentidele.Ning isegi suusasaani majade ümber ei jaganud välja kõige otsemat teed 14-58st 15-35sse. Justkui mingi kummaline lisand, mis annab veel ühe lisameki.
Kõige hämmastavam oli enda jaoks avastada käik velodroomile, sadu kordi sealt suuskadega üle marssinud, kuid mitte kunagi hoomanud, et tunnel ongi see panni sang.
Iga peakoka unistus olla saada Michelini tärni omanikuks. Mulle näib, et need kokad tundsid asja.
* * *
Enne veel kui tee viis Orava valda ja Pirita Velodroomil oli käidud, viis tee Aidu karjääri. Elektri algkodusse.
Viibisime seal siiski mõnevõrra leebemas stiilis, kui nädal varem ikstriimijad, kelle ponnistustest võib aimu saada Etsi blogist.
Linnavurled rekreatsioonis:
Comments