Rogaini MM Ameerikas
Kas Ameerikast üldse saabki tagasi tulla?
Pärast põuda, maavärinat ja äiksetorme, mis ohustavad mudavooludega.
Dreamlineri, mille tehniliste viperuste jada näib lõputu, rattad puutusid neljapäeva õhtul siiski Euroopa mandri pinda, et kaks ajavahest uimast tüüpi otse Los Angelese sudusest päikseloojangust Stockholmi kargemasse päikseloojangusse poetada.
Tõsi, rogaini nädalavahetuse kliima Lõuna-Dakotas oli meeldivalt rahulik. Los Angelesest Black Hillsi metsa ja tagasi kulgemiseks kulus kokku 5314 miili (~8500 kilomeetrit), millest tasapisi kribin eraldi blogis pikemalt, siinkohal mõned maailmameistrivõistluse muljed.
Osavõtu mõttekuse üle võis ju seegi kord kaalutleda, kuid erinevalt mulluse minekuga Venemaale, olid kõhkluse aluseks tiba teised argumendid. Kuid näis, et aeg, raha ja see kolmas komponent, annavad tulemuse, mida kannatab vormistada kolmenädalaseks maade avastamiseks Metsikus Läänes, vahepeatusega Black Hillsi mägedes toimuval rogaini MMil.
Sättisime oma Uues Maailmas teeloleku nii, et päev enne starti ärgata võistluspaiga lähedal, või milles seda lähedust seal õieti mõõtagi, milleks näis hästi sobivat Black Hillsi rahvusliku metsaala lõunaosas asuv linnake Hot Springs (umbes 80 miili keskuseni). Nii saime reedesel päeval põigata läbi veel paarist turismiatraktsioonist ning pärastlõunal otsida üles võistluskeskuse, kuhu lükata üles telk ning proovida mudelkaardil kohaneda maastiku ja kaardistamisstiiliga.
Keskuse elemendid olid kõik kompaktselt koos ühele mitmekümne miilisele matkarajale (Mickelson Trail) pealemineku punkti juures (Trailhead) põllul. Ainult pesemine oli miili kaugusel ühe talumehe majapidamises.
Proovikaardil valitud esimene punkt valmistas üllatuse kui lamedal mäenõlval sammude järgi esiotsa punkti kuidagi tabada ei suutnud. Igatahes tegi see ettevaatlikuks ning nagu pärast selgus, siis kaardil kujutatud reljeef ja muudki elemendid olidki kõvasti üldistatumad kui me omal maal või näiteks Soome rogainidel harjunud oleme. Lauriga pärast juteldes selgus, et too ongi ameeriklaste ja austraallaaste kaardi joonistamise stiil. Orvandid kujunesid kohati väga lamedateks ja laiaulatuslikeks, samas kui mõni suhteliselt teravam vagu oli samuti väga sujuvaks joonistatud. Ühte punkti me ööpimeduses välja ei kamminudki - niivõrd hoomamatuks kujunes kaardijoonistaja mõte reljeefi kujutamisel.
Võistluse käigus selgus, et ka järsud kaljuservad tuli omal tihedama reljeefijoonte järgi tuletada ning teerajad üllatasid sellega, et neid leidus seal, kus neid üldse märgitud ei olnud ning aitasid vahel risus kulgemise asemel väga jõudsalt edasi. Vahel tekkis rajal tunne nagu oleks 100KP jooksu reljeefi osaga kaart peos olnud.
Taimestik ise oli üpriski kodune, vähe teist liiki männid ja kadakad heinas, pinnavormid keskmiselt 50 - 100m laugjamalt või teravavamalt üles-alla, kohati meiesuguseid päris punnitama ajavad tõusud. Pinevust lisasid aga ümberkukkunud männid - nimelt on seal kandis pääsenud hirmsat laastamistööd tegema mingi kiirelt leviv kooreürask ning puud muudkui kuivavad ja kukuvad lihtsalt ümber. Ümberpaiskuvad puud näisidki olevat kõige hirmuäratavam loodusnähtus, mille eest kohalik pargivalvur (Ranger) enne võistlust hoiatas. Mõned ojasüvendid olid neid tihilt täis kukkunud ning nii oli oja veeres maruliselt raskem kulgeda kui mitme meetri jagu üleval servas, kuid sealt ei pruukinud enam punkti näha ja nii punktide kättesaamiseks rüsimist jagus.
Pargivalvuri soovitus oli vältida kuivanud puude alla istumist, sest iial ei tea, millal need mõtlevad ümber kukkuma hakata. Ei mingeid piisoneid. Või nagu ranger arvas, kui te peaksite neid kohtama, siis olete eramaa piiridesse sattunud. Lõgismadusid ja puumasid oli ta selles metsas oma 20-aastase pargivalvuri karjääri jooksul mõned korrad kohanud, kuigi rajameister lisas, et rada planeerides olla ta puumat siiski mitu korda näinud. Mingid maod ikka pidavat olema, aga sellised kiduramad ja mürgivabad.
Vett, peaaegu et ei mingisugust. Mõne oja ümber oli veidi pehmem ja vesisem mätastik, aga meil õnnestus kogu teekonnal ainult üks jalg kamba peale korra märjaks saada.
Reedese päeva lõpetuseks tuvastasime sõbralike korraldajate käest lähima marketi asukoha Leadis (~20km), mis jäi sobivalt meie ööbimispaiga Deadwoodi teele, ning naljakal kombel kihas kaubandusasutus teistest Eesti võistlejatest justkui see oleks mingi rahvuslik komme õhtul ikka mõnda selverit või prismat väisata. Meie eesmärk oli varustada end natukese võileiva materjaliga, aga nagu ikka, kõike tuli osta pakkides, mis sisaldas vähemalt umbes viie päeva jagu võileiva materjali.
Veetsime oma rogaini eelse ja järgse öö Deadwood Dick'i hotellis, mis rajatud vanasse laohoonesse, ning mõjus üpris arhailiselt kägiseva liftiga, mille uksi ise kinni ja lahti sikutada, et mitte öelda kogu Deadwood nägi välja selline, et õhtul läheb peatänaval kätšiks ning paratamatult tuli meelde hiljuti vaadatud film - 'Miljon moodust läänes kärvata'. Hotelli pidajanna oli elevuses maailmameistri võistlusest kui niisugusest, tema hotellis nimelt viibivat kokku veel viis võistkonda. Ilmselgelt sellised veidi nohikust võistlejad olid teistsugune külastajaskond kui nädal varem seal kandis toimuval Strugise mootorratturite kokkutulekut külastavad mootorratturite banded, mille paarkümmend tuhat osavõtjat ummistavad kõik Black Hillsi väikelinnad oma karvase fiilinguga.
Õhtust soovitas ta meil sööma minna 'Saloon no 10'sse, mis nägi välja nagu see oleks kunagi olnud üks natuke teistsugune asutus ning kus väidetavalt olla ühe pokkeri mängu käigus maha lastud Metsiku Lääne kangelane Wild Bill, kuid mis rogaini eelõhtul pakkus ometi nii head pastarooga.
Hommikusööki sai hotellist ületee kohvikust, mis juba 6.30 lahti tehti ja mitte ainult selles linnas, aga üleüldiselt oli Ameerikas selliseid hommikusöögi kohvikuid, mis näljaseid varahommikul näiteks kolmest munast koosnevast soovitud lisakomponentidega omleti, praetud riivkartuli ja hunniku röstitud saiaga ära toidavad, keskmiselt 12 dollariga + osariigi maksud, mille juurde võid kulistada tasuta vett, dollari eest hunniku kohvi või kahe ja poole eest apelsinimahla. Loomulikult äratasime ühe teise samas kohvikus einestava võistkonnaga ettekandjas tähelepanu, kes ainult pead vangutas, kuuldes mõttest 24 tundi metsas matkata.
Black Hills on ise nagu tükike kortsutatum maalapp, keset Ühendriikide keskosa suhteliselt lamedat maapinda, kuhu on otsa kasvanud ka mõned puud, mõned kõrgemad okaspuud. Mäetipud kõrguvad kuni 7242 jalga (~2230m) üle merepinna ning algavad umbes 1000-1500 meetrilt, kogu Ameerika keskosa näiski olevat platoo, mis merepinnast 1500m kõrgemal. Paljudes asulates, millest läbi sõitsime, olid sildid, mis lisaks linna nimele ütlesid ühe ühiku täpsusega elanike arvu ja kõrguse merepinnast jalgades - üpris tüüpiline number oli 5000 ümber, mis teeb meetrites ligikaudu 1500.
Veel neljapäeval üle Colorado silmapiiri taha kaduvate rohumaade Lõuna-Dakota poole sõites, ähvardasid pidevalt sünged äiksepilved ning üks sai meid lõpuks ka kätte ja veel reedene ilmateade pakkus ka nädalavahetuseks üpris tõenäoliselt äikest. Kuid võistluspäeval - vett ei kusagil.
Hoopis lõõskav päike, mis küündis päeval 25-30 kraadisesse vahemikku. Hommikused sagimised kompaktses keskuses sagitud, koos tavapäraste protseduuridega pakkimisest, plaasterdamisest kuni raja planeerimiseni.
Kui keskpäeval ereda päikse käes silmi kissitades hajusid stardist ligi 500 võistlejat üle karjamaa laiali. Käes kaardid halbade, heade ja väga heade rajakavanditega.
Meie rajaplaan nägi ette seekord kahte silmust, öise vahepeatusega keskuses, eesmärgiga toituda ja sõltuvalt enesetundest ka veidi silm looja lasta.
Nagu ameeriklastel kombeks, oma lauanaabriga kiirelt juttu tehes tuvastada kus ta pärit on, selgus, et ühel Texasest ja ühel Arizonast pärit poisil oli üpris sarnane plaan ja nii me kiitsime vastastikku takka kui hea see plaan ikka on. Muu loba seas selgus, et arizonalane oli viimati 10 aastat tagasi MMil osalenud, mis sealkandis maha peeti ning teksaslane oli esmakordselt rogainil. Meie kirjeldasime sood ja putukaõudusi mullusel Venemaal ja nii see mula veeres.
Veeresime oma esimese punkti poole - 33, mis alustuseks üpris sujuvalt SI-pulgale veeres ja mis ilmselget ei olnud populaarseim punkt alustamiseks. Päike oli alustanud küpsetamistööd ja nii me samm väga hoogne just polnud. Järgmises 20 - saimegi ülevaate kuidas aru saada orvanditest - lihtsalt liigu õiges kohas mööda aimatavat nõgu ülespoole kuni punkt vastu tuleb.
Järgmisse, 60sse minnes takerdusime veidi eramaa piiridesse. Rohelised kandilised alad olid reeglina okastraataiaga tähistatud, antud juhul tundus, et traataed oli veetud kaugemale kui kaardil kujutatud eramaa piir kujutas ja nii rüselesime mööda ojaserva jupp aega üles poole kuniks siiski läbi aia ronisime, et oja ületada ja teisel pool mäekülge mööda aiaservast teeni pääsesime. Või kes seal täpselt aru sai, sest ühtegi aeda kaardil polnud. Ka see üldistus jäi enda teha - seega lubamatut maad tähistas reeglina aed, aga aedu oli ka väga palju lubatud maal, nagu elu näitas.
60, 70 - mõlemad orvandid, mis eelkõige suuna järgi paika said, sest sarnaseid õõnsusi asetses maapinnal veel, kuigi neid enam kuidagi kaardilt välja ei lugenud ja võib-olla nad olid tõesti veidi väiksemad ja madalamad. Põhimõtteliselt päevasel ajal, hõrdemas metsas oli reljeef siiski üpris aimatav ja valges vigu ei teinudki. 60 juures oli aga näiteks üks vana kaevanduskäik, mille sarnane 78 juures tähistatud oli. Mille järgi üks oli kaardile kantud ja teine mitte, mine võta kinni. Kindlasti oleks selle tähistamine 60 juures punktile pealemineku veidi lihtsamaks teinud
Edasi 42 ja 78 nõudsid tippu ronimist, 78 oli eemalt kohati näha ja suuna hoidmine selle võrra lihtsam, päike muutis ülesähkimise kuumaks, päris seisma veel ei jäänud, aga aeglaselt läks see ülespoole turnimine küll.
105 oli veidi loto punkt ja suuna järgi lagendiku tabamine vahelduvalt tihenevas-hõrenevas metsas segane, kuid Jaani sihik hoidis seekord väga täpselt, ning jõudsime otse lagendiku serva. Lagendiku piirid olid üldiselt ühed konkreetsemad asjad - kuigi mets oli kohati päris hõre, oli kollaseks siiski värvitud ala, mida traktoriga niita andnuks.
Edasi sujus päris ladusalt: 71 asukohta vaadates ma isegi imestan, kuidas me sellele ürpris otse pihta saime, sest ega millestki punkt ümber kinni hakata polnud.
52 oli lihtsam, kuna tuli leida kõrgeim paik ja 50-68 lihtsalt mööda nõgu ehk orvandit jälle üles liikuda. 45 jälle kõige kõrgem maapinna punkt ja 54 oja ääres.
29 saime kätte mööda nõlva tee kurvist ning 67 jällegi üles niikaua kuni annab, korrigeerida-kinnitada aitas trajektoori eramaa selgelt tähistatud nurk, kuid tähis ise oli paraja lamediku peal ning jällegi veidi loto, et talle õigesti pihta saime.
Selleks ajaks oli kell kohe kaheksa saamas, mis tähendas valguskera peitu pugemist ja oli paras moment ennast teele jäävas veepunktis turgutada. Üpris kiiresti läks kottpimedaks, sirutasime enda ronimisest ja laskumisest pingul koibi. Vestlesime loomulikult korraldajaga, kuidas meil hästi läinud on ning viskasime puupalkidele, mida leida võis, hetkeks siruli. Korraga ilmus pimedusest kellegi pea kahe suure silmaga - kaks mullikat tulid uudistama, mida nende karjamaal ka toimetatakse. Kuna neil seal kelli kaelas polnud erinevalt näiteks Alpi elukatest, siis nad ehmatasid öösel päris mitut, kuna pistsid liikuma rogainijate loha mööda suunas, kus me just tulnud olime. Üldse oli neid mullikaid seal metsas pidevalt küll ühe kaupa ja karjade viisi. Reeglina nad meie trajektoorile päris jalgu ei jäänud või neist sai vähemalt mööda. Mõned olid siiski uudishimulikud ja marssisid otsustavalt meie suunas, kuid muutusime vähealtide suhtlejatena üpris kiirelt ebahuvitavateks.
Pärast pisikest kännunottidel pikutamast liikusime lampidega varustatuna 38 poole. Vot see jäigi saladuseks, kus see siis asus - korda kolm võtsime teelt suuna järgi, aga sattusime samasse kohta ja edasi-tagasi kammimine tulemust ei andnud. Taimestik oli ka kohati üpris tihe ja pimedas neid orvandi vorme enam eemalt vaadelda ei saanud, pidi imetäpselt liikuma, aga mille järgi. Korra nägin enda ees vastu vaatamas siniselt helkivaid silmi, mis ilmselgelt olid pea küljes, mida keha otsas väga sujuvalt liigutada annab. Ma ütleks, et isegi kaslase kombel sujuvalt. Tegelane vaatas meid eemalt jupp aega ja meie seisime tardunult kuniks kujutasime ette, et tegemist on äkki puumaga, kelle jaoks tuleb teha lärmi ja kujutada ette et sa oled suurem kui tema. Vehkisime ja arvasime midagi seal kõvasti. Silmad liikusid üles-alla, vasakule-paremale ja lõpuks kadusid ära. Tundsin ennast nagu muumitroll hilja novembris ja punkti me ka üles ei leidnud.
Veidikene heitununa ja tegelikult ka üpris väsinuna - päike ja mäed olid oma töö teinud, kärpisime oma plaani ja viskasime umbluu orvandi punktid oma trajektoorilt välja - liiga mõttetu ajaraisk meil neid pimedas taga otsida. Küll aga rüsisime 77sse, mis ei olnud oja servas, vaid kirjelduse järgi ka orvandis. Mis tähendas edasi-tagasi mööda ülirisust oja äärt nühkida. See punkt veenis meid veelgi, et aitab pimesiku mängimisest küll.
Magusa 100lise ehk 104 me siiski ronisime ära - pimedas kõige kõrgem tipp leida ei ole nii võimatu kui ainult jaksu ronida olnuks. Eriti ei olnud. Puhkasin korda mitu puude najal. Pärast mõtlesin, et ei vaadanudki kas olid kuivanud - oleks need veel ümber ajanud.
Kõmpisime mööda teed mis pidi lõppema, et teha siis üks üle kilomeetrine suuna peale sööst üle mäe ja risu kui selgus, et tee ei lõppegi ära. Ja muudkui kulges, järgides mäe kontuure, samal kõrgusel, meile sobivas suunas, kuni jõudis välja teise teeni, mis kaardi järgi oleks pidanud lõppema. Tüdinuna öös oli tegelikult väga positiivne leida tee, mis sind kohale viib risus suuna peale orienteerumise asemel. Veidral kombel on meil umbes sama moodi korra varemgi juhtunud, kui öösel, siis kui kõige heitunum hetk peal on, ilmub välja justkui maa alt teerada, mida kaardil ei ole, aga mis kilomeetrite jagu pimedas metsas sumamise asemel leebemal viisil edasi aitab.
Kiusu pärast arvasin, et tuleb ära võtta ikka ka 23. Jäme loha näis viivat kohale, kuigi teadmata oli, kas ojaäär on täis mahalangenud puid, mida turnides ületada ja mis loha üpris ruttu kaotavad. Aga ei olnudki.
Hash house'is oli mitmeid võistkondi, söömas ja jalgu sirutamas. Soe tee ja makaronid kastmega kukkusid kõhtu. Suur vanker oli taevas, aga vales kohas. Üle nelja tunni und kulus ära, et hommikul kell 7 oma teisele ringile suunduda, siis kui päike oli juba üle tunni üleval olnud.
Võhm oli päris otsas ja tõusude võtmine läks aina vaevalisemaks, Jaan sikutas vaimujõuga mind ikka üles. 25-30-90 lehmadega võidu läks enam-vähem. 91sse viiss 90st taas teerada, mida kaart ei kajastanud, kuid päris tippu tuli siiski ronida. Jube raske oli. Ähkisin ja puhisesin seal hullemini kui kullakaevajate auruvedur. Aga üles sain. 91st alla minnes sattusime kaljuservale, mida Soomes ka rogaini kaartidel musta joonega tähistatakse, siin veidi tihedam punt reljeefijooni. Aeg jooksis sellise venimise peale aga armutult ning nii kärpisime ka oma hommikust ringi.
Võtsime veel 102, kus juba kella üpris tihedalt vaatasime, et mitte üle aja joosta ning kus algselt sujuv heinamaa loha ühel hetkel kaljuse oja põhjas, ümberkukkunud puude vahel lootusetult kadus. Tegemist oli minu hinnangul oja põhjast lugedes 2. ja 3. joone vahel oleva orvandiga, mis oleks pidanud lõpuks olema kõrgmal kui punkt tegelikult oli. Olime juba otsa ümber keeramas, sest puuderisu läks aina hullemaks ja aega jäi armutult vähemaks kuniks mingid sussaaninid allpoollt hõikasid, et punkt on mõned jalad veel edasi. Kuna nad olid allpool, siis liikusime ka alla ja ennäe, täiesti hullu räga sees. Jälle loto.
Aeg keerata retk lõpule. Selgus, et terve kõrgepingeliini ulatuses oli samuti teerada, mida kaardil jällegi polnud, mis küll üles-alla vongeldes, aga kõige otsemalt finiši poole viis ning jällegi kõvasti lihtsam kulgeda oli kui sodise metsa all. Põikeks veel teelt 27 ja mingi nibin-nabin valemiga oleks vist jõudnud ka 40 edasi-tagasi lahmida, aga ronimist tundus liialt, et pukti ikkagi minemata jätta.
Lõpptulemus kolmanda kolmandiku esiotsas on meie jaoks üpris tüüpiline resultaat MMidel, kus me edestame peamiselt kohalikke huvilisi, kes jalutama on tulnud või muidu uudistama, mis loom see rogain õieti on ja mõnda muud turisti Lätist ja Venemaalt. Ning pigem on taaskord põhjust olla uhke kaasmaalaste imeliste tulemuste üle.
Iseenesest ei olnud rasked tingimused - kui siis veidi liiga palav päeval. Äiksevihm, mida enne ja pärast jagus, oleks olud muutnud küll jahedamaks, kuid märjaks ja mudaseks - nii mõnelgi pool oli näha äravoolanud pinnase jälgi. Kivide otsas koperdamist ka vähem kui näiteks Soome kaljude otsas. Kui siis jah lihtsalt füüsilist jõudu oleks rohkem tarvis, et jaksata end muudkui küngastest üles vinnata. Need olid parasjagu sellised, et liikumiskiirusele tulnuks tõusukoefitsent juurde arvestada. Kuigi meil otseselt midagi häda polnud, liikusime tavapärasest tempost selgelt aeglasemalt.
Pinnas oli siiski peamiselt kõva ja kuiv, ei mingit mudasoodes müttamast nagu Venemaal või meie kopraparadiisides. Ei mingit läbimatut energiavõsa, kui siis jah, mõned massiivselt ümberkukkunud mändidega ojakaldad, mille läbimine aga ei erinenud suurt teistes paikades ümberkukkunud kuuskede vahel turnimisest. Mõnes osas veidi kiviklibune, nagu näiteks Võerdla kaardil.
Fauna poolelt võib ringiuitavatele mullikatele ja silmadele öös lisada kolm sääske.
Veidral kombel ei ühtki villi, ega lahkumisele asuvat varbaküünt. Võib-olla sellest et kilomeetreid kogus suhteliselt vähem - vaid 54.
Üle sooja karjamaa libises finišikaare alla aina rohkem numbritega vennikesi, kuniks voog uuel keskpäeval peatus. Kes vähem või rohkem graatsiliselt midagi põske pistma liikusid. Mugimine oli rogaini vääriline ning igasuguseid jahutatud jooke jagati ohtralt.
Nokkisin enda dresside küljest ühe kavala taime seemneid, kes enda kasvu areaali laiendamiseks oli leidnud parima viisi seemnekuprad üle maailma kokkutulnud rogainiliste külge sokutada ning ootasime põnevusega kokkuvõtet. Söögitelgi alt kostus mõnus jutuvada nagu mõnest õhtusest õllesaalist. Kuniks korraldajate näod aina ärevamaks muutusid ja selle põhjustajaks ei olnud mitte rünkmustjas pilve serv, mis ähvardavalt keskuse poole tüüris. Lõpuks neil oli edasi anda oluline teadaanne, mis kahetsevas toonis andis teada, et tulemustega on natuke pahasti. Osa seltskonda hajus mööda platsi veidi löödult koos äiksepilvega laiali, osa jäi nõutult kohale, eks ühte-teist jäi veel jutustada.
Meiegi toppisime end oma rendimasinasse, et Deadwoodi kullapalaviku aegses kevanduslinnas üks magus uinak teha. Järgmisel päeval ootasid ees uued miilid, et õhtul end juba uues peatuspaigas, Salt Lake Citys, magama keerata.
Black Hillsi piirkond, kus seekord rogain maha peeti, ei olnudki drastiliselt erinev meile harjumuspärasest loodusest - kõik oli kuidagi mõõdukuse piires haaratav - mäed siiski hoomatavate kõrgustega, mets normaalselt läbitav, orienteerujate üksteist innustav õhustik. Lihtsalt mõned killukesed eripärad - peamiselt pisut teine kaardistamisstiil ja mägede kõrgus ja kuju või pisinüansid, mis üldmulje loovad - kuidagi teistsugune rohi, männisort, kooreürask või lõpututel maadel ringikondavad lehmad.
Üritusel endal on ikka see sama maagia. Jõu ja mõistuse sünteesitud järgikatsumine looduslikult kaunis kohas. Või nagu Deadwoodi hotellipidaja ütles - see on nii põnev, see annab ju hea põhjuse reisimiseks. Meiesugustele küll.
Ja lõpuks on kauakootud tulemusedki siinse maanuki kõvemate tegijate väärilised ning ovatsioonid pjedestaalil seisjatel tuleb virtuaalselt kuuldavaks mõelda.
Jätkuvalt jõukohaste unistuste täitumist.
Pärast põuda, maavärinat ja äiksetorme, mis ohustavad mudavooludega.
Dreamlineri, mille tehniliste viperuste jada näib lõputu, rattad puutusid neljapäeva õhtul siiski Euroopa mandri pinda, et kaks ajavahest uimast tüüpi otse Los Angelese sudusest päikseloojangust Stockholmi kargemasse päikseloojangusse poetada.
 |
| teekond |
Osavõtu mõttekuse üle võis ju seegi kord kaalutleda, kuid erinevalt mulluse minekuga Venemaale, olid kõhkluse aluseks tiba teised argumendid. Kuid näis, et aeg, raha ja see kolmas komponent, annavad tulemuse, mida kannatab vormistada kolmenädalaseks maade avastamiseks Metsikus Läänes, vahepeatusega Black Hillsi mägedes toimuval rogaini MMil.
 |
| Black Hills Rushmore'i mäelt |
Keskuse elemendid olid kõik kompaktselt koos ühele mitmekümne miilisele matkarajale (Mickelson Trail) pealemineku punkti juures (Trailhead) põllul. Ainult pesemine oli miili kaugusel ühe talumehe majapidamises.
Võistluse käigus selgus, et ka järsud kaljuservad tuli omal tihedama reljeefijoonte järgi tuletada ning teerajad üllatasid sellega, et neid leidus seal, kus neid üldse märgitud ei olnud ning aitasid vahel risus kulgemise asemel väga jõudsalt edasi. Vahel tekkis rajal tunne nagu oleks 100KP jooksu reljeefi osaga kaart peos olnud.
Reedese päeva lõpetuseks tuvastasime sõbralike korraldajate käest lähima marketi asukoha Leadis (~20km), mis jäi sobivalt meie ööbimispaiga Deadwoodi teele, ning naljakal kombel kihas kaubandusasutus teistest Eesti võistlejatest justkui see oleks mingi rahvuslik komme õhtul ikka mõnda selverit või prismat väisata. Meie eesmärk oli varustada end natukese võileiva materjaliga, aga nagu ikka, kõike tuli osta pakkides, mis sisaldas vähemalt umbes viie päeva jagu võileiva materjali.
 |
| Deadwood, fookuses hotellist paistnud relvapood |
 |
| proovipunkt |
Hommikusööki sai hotellist ületee kohvikust, mis juba 6.30 lahti tehti ja mitte ainult selles linnas, aga üleüldiselt oli Ameerikas selliseid hommikusöögi kohvikuid, mis näljaseid varahommikul näiteks kolmest munast koosnevast soovitud lisakomponentidega omleti, praetud riivkartuli ja hunniku röstitud saiaga ära toidavad, keskmiselt 12 dollariga + osariigi maksud, mille juurde võid kulistada tasuta vett, dollari eest hunniku kohvi või kahe ja poole eest apelsinimahla. Loomulikult äratasime ühe teise samas kohvikus einestava võistkonnaga ettekandjas tähelepanu, kes ainult pead vangutas, kuuldes mõttest 24 tundi metsas matkata.
Kui keskpäeval ereda päikse käes silmi kissitades hajusid stardist ligi 500 võistlejat üle karjamaa laiali. Käes kaardid halbade, heade ja väga heade rajakavanditega.
Nagu ameeriklastel kombeks, oma lauanaabriga kiirelt juttu tehes tuvastada kus ta pärit on, selgus, et ühel Texasest ja ühel Arizonast pärit poisil oli üpris sarnane plaan ja nii me kiitsime vastastikku takka kui hea see plaan ikka on. Muu loba seas selgus, et arizonalane oli viimati 10 aastat tagasi MMil osalenud, mis sealkandis maha peeti ning teksaslane oli esmakordselt rogainil. Meie kirjeldasime sood ja putukaõudusi mullusel Venemaal ja nii see mula veeres.
 |
| kaardisaba hakkab kogunema |
 |
| kaardisaba |
105 oli veidi loto punkt ja suuna järgi lagendiku tabamine vahelduvalt tihenevas-hõrenevas metsas segane, kuid Jaani sihik hoidis seekord väga täpselt, ning jõudsime otse lagendiku serva. Lagendiku piirid olid üldiselt ühed konkreetsemad asjad - kuigi mets oli kohati päris hõre, oli kollaseks siiski värvitud ala, mida traktoriga niita andnuks.
52 oli lihtsam, kuna tuli leida kõrgeim paik ja 50-68 lihtsalt mööda nõgu ehk orvandit jälle üles liikuda. 45 jälle kõige kõrgem maapinna punkt ja 54 oja ääres.
29 saime kätte mööda nõlva tee kurvist ning 67 jällegi üles niikaua kuni annab, korrigeerida-kinnitada aitas trajektoori eramaa selgelt tähistatud nurk, kuid tähis ise oli paraja lamediku peal ning jällegi veidi loto, et talle õigesti pihta saime.
Magusa 100lise ehk 104 me siiski ronisime ära - pimedas kõige kõrgem tipp leida ei ole nii võimatu kui ainult jaksu ronida olnuks. Eriti ei olnud. Puhkasin korda mitu puude najal. Pärast mõtlesin, et ei vaadanudki kas olid kuivanud - oleks need veel ümber ajanud.
Kõmpisime mööda teed mis pidi lõppema, et teha siis üks üle kilomeetrine suuna peale sööst üle mäe ja risu kui selgus, et tee ei lõppegi ära. Ja muudkui kulges, järgides mäe kontuure, samal kõrgusel, meile sobivas suunas, kuni jõudis välja teise teeni, mis kaardi järgi oleks pidanud lõppema. Tüdinuna öös oli tegelikult väga positiivne leida tee, mis sind kohale viib risus suuna peale orienteerumise asemel. Veidral kombel on meil umbes sama moodi korra varemgi juhtunud, kui öösel, siis kui kõige heitunum hetk peal on, ilmub välja justkui maa alt teerada, mida kaardil ei ole, aga mis kilomeetrite jagu pimedas metsas sumamise asemel leebemal viisil edasi aitab.
Kiusu pärast arvasin, et tuleb ära võtta ikka ka 23. Jäme loha näis viivat kohale, kuigi teadmata oli, kas ojaäär on täis mahalangenud puid, mida turnides ületada ja mis loha üpris ruttu kaotavad. Aga ei olnudki.Hash house'is oli mitmeid võistkondi, söömas ja jalgu sirutamas. Soe tee ja makaronid kastmega kukkusid kõhtu. Suur vanker oli taevas, aga vales kohas. Üle nelja tunni und kulus ära, et hommikul kell 7 oma teisele ringile suunduda, siis kui päike oli juba üle tunni üleval olnud.
Võhm oli päris otsas ja tõusude võtmine läks aina vaevalisemaks, Jaan sikutas vaimujõuga mind ikka üles. 25-30-90 lehmadega võidu läks enam-vähem. 91sse viiss 90st taas teerada, mida kaart ei kajastanud, kuid päris tippu tuli siiski ronida. Jube raske oli. Ähkisin ja puhisesin seal hullemini kui kullakaevajate auruvedur. Aga üles sain. 91st alla minnes sattusime kaljuservale, mida Soomes ka rogaini kaartidel musta joonega tähistatakse, siin veidi tihedam punt reljeefijooni. Aeg jooksis sellise venimise peale aga armutult ning nii kärpisime ka oma hommikust ringi.
Aeg keerata retk lõpule. Selgus, et terve kõrgepingeliini ulatuses oli samuti teerada, mida kaardil jällegi polnud, mis küll üles-alla vongeldes, aga kõige otsemalt finiši poole viis ning jällegi kõvasti lihtsam kulgeda oli kui sodise metsa all. Põikeks veel teelt 27 ja mingi nibin-nabin valemiga oleks vist jõudnud ka 40 edasi-tagasi lahmida, aga ronimist tundus liialt, et pukti ikkagi minemata jätta.
Iseenesest ei olnud rasked tingimused - kui siis veidi liiga palav päeval. Äiksevihm, mida enne ja pärast jagus, oleks olud muutnud küll jahedamaks, kuid märjaks ja mudaseks - nii mõnelgi pool oli näha äravoolanud pinnase jälgi. Kivide otsas koperdamist ka vähem kui näiteks Soome kaljude otsas. Kui siis jah lihtsalt füüsilist jõudu oleks rohkem tarvis, et jaksata end muudkui küngastest üles vinnata. Need olid parasjagu sellised, et liikumiskiirusele tulnuks tõusukoefitsent juurde arvestada. Kuigi meil otseselt midagi häda polnud, liikusime tavapärasest tempost selgelt aeglasemalt.
Fauna poolelt võib ringiuitavatele mullikatele ja silmadele öös lisada kolm sääske.
Veidral kombel ei ühtki villi, ega lahkumisele asuvat varbaküünt. Võib-olla sellest et kilomeetreid kogus suhteliselt vähem - vaid 54.
Nokkisin enda dresside küljest ühe kavala taime seemneid, kes enda kasvu areaali laiendamiseks oli leidnud parima viisi seemnekuprad üle maailma kokkutulnud rogainiliste külge sokutada ning ootasime põnevusega kokkuvõtet. Söögitelgi alt kostus mõnus jutuvada nagu mõnest õhtusest õllesaalist. Kuniks korraldajate näod aina ärevamaks muutusid ja selle põhjustajaks ei olnud mitte rünkmustjas pilve serv, mis ähvardavalt keskuse poole tüüris. Lõpuks neil oli edasi anda oluline teadaanne, mis kahetsevas toonis andis teada, et tulemustega on natuke pahasti. Osa seltskonda hajus mööda platsi veidi löödult koos äiksepilvega laiali, osa jäi nõutult kohale, eks ühte-teist jäi veel jutustada.
Meiegi toppisime end oma rendimasinasse, et Deadwoodi kullapalaviku aegses kevanduslinnas üks magus uinak teha. Järgmisel päeval ootasid ees uued miilid, et õhtul end juba uues peatuspaigas, Salt Lake Citys, magama keerata.
Black Hillsi piirkond, kus seekord rogain maha peeti, ei olnudki drastiliselt erinev meile harjumuspärasest loodusest - kõik oli kuidagi mõõdukuse piires haaratav - mäed siiski hoomatavate kõrgustega, mets normaalselt läbitav, orienteerujate üksteist innustav õhustik. Lihtsalt mõned killukesed eripärad - peamiselt pisut teine kaardistamisstiil ja mägede kõrgus ja kuju või pisinüansid, mis üldmulje loovad - kuidagi teistsugune rohi, männisort, kooreürask või lõpututel maadel ringikondavad lehmad.
Üritusel endal on ikka see sama maagia. Jõu ja mõistuse sünteesitud järgikatsumine looduslikult kaunis kohas. Või nagu Deadwoodi hotellipidaja ütles - see on nii põnev, see annab ju hea põhjuse reisimiseks. Meiesugustele küll.
Ja lõpuks on kauakootud tulemusedki siinse maanuki kõvemate tegijate väärilised ning ovatsioonid pjedestaalil seisjatel tuleb virtuaalselt kuuldavaks mõelda.
Jätkuvalt jõukohaste unistuste täitumist.
Comments