Stockholm Rogaining'14
Kooljakuise halli kaane alt pääsemiseks ei ole lihtne leida viise, mis kaant kergitada aitaks. Üheks võimaluseks oli söösta kaane alt välja kasutades selleks lennumasina abi, et siis teisel pool vett uuesti sombusesse urgude skeemi maanduda.
Reedeõhtune Bromma lennujaam, kuhu kodumaine lennuliin meid Raideniga potsatas, ei erinenud ilmaolustiku poolest millegagi siinsest hallusest. Lennuaparaadist väljudes vaatasime imestades vasakule ja paremale ning püüdsime arvata, kuhu õigupoolest minema peaks. Võib-olla seal isegi oli keegi, kes jälgis, et kodanikud lennureisijad aeroplaanide vahelt päris maandumisplatsile ei satuks. Kuniks märkasime auku aias, kuhu poole siirdus paar ilmselt juba korraldusega harjunud enesekindlat rootslast. Teisel pool aeda kappas suuremal hulgal skandinaavlasi oma aiaaugu suunas, ning gate tähendades väravat üpris otseses mõttes.
Kogu lennujaam meenutas oma sagimises ja hoonestuses ning putkanduses olemuselt Tallinna bussijaama 90.ndatel. Vaevalt olime Raideniga sissepääsu kõrval ainsa pagasilindi juurde seisma jäänud kui kuskilt astus ligi Jaan. Kes oli Rootsi Kuningriigis juba teisipäevast saati, köhis jubedalt, ja oli näost suhteliselt lapik.
Öö möödus Jaani poolt tekitatud vilinate, korinate, lurinate, norskamiste ja muude kummaliste helide poolt ja veenis meid laupäeva hommikul selles, et mul ja Raidenil tuli omandada Jaani poolt ettevalmistatud materjal Stockholmi lähirongidega liiklemiseks, et õige pendeldoogiga jõuda südalinnast 20 km kaugusele Flemingsbergisse. Eeslinna, mille peamised vaatamisväärsused on politsei-, kohtu- ja kinnimaja. Ning jõuda hash house'i, mis paiknes seekord Södertörns högskola sööklas nimega Matmakarna. Igasugused koolimajad näikse olevat tänuväärne paik o-ürituste keskuste ülevalpidamiseks, nii on see olnud ka näiteks Londoni City Race'del.
Ja tõesti, sööklalauad on head mugavad raja planeerimiseks ning hea on pärast samas ruumis jagada sööki ja auhindu. Kohale jõudes tervitas meid ikka see mõnus o-inimeste sumin ning mõnesajapealine kodinatega sehkendajate kamp. Korraldaja Ole jagas mööda ruumi sujuvalt kaarditorbikuid laiali kui meie alles maksmise sabas seisime ning ametliku kaardijagamiseni veel veerand tundi oli. Rootslasliku usalduse kohaselt, seisid rullikeeratud kaardid kummiga kinni täpselt niikaua, kui üle ruumi hõigati, et nüüd on aeg need lahti kerida.
Seekord kippus lauapinnast väheks jääma, sest meil oli kahepeale 10 kaardi lehte - neli neist A3 mõõdus ja üks A4-ne.
Appi, midagi ei saa aru. Kuidas see maastik üldse kokku käib? Raiden tõmbus sellest maastikuprojektsioonidega jahmerdamisest eemale ja nii katsusin iseenda tarkusega meile mingi võimetekohase jalutuskäigu plaanida. Olgu mainitud, et Raiden oli selle viirusekäkerduse vastu, mis oli hommikul hotelli maha jätnud Jaani ja seekord eriti toimekaks vastaseks osutunud, lõpetanud antibiootikumikuuri eelmise päeva hommikul. Seega ei olnud mõtet asja üle forsseerida.
Aga ma endiselt ei saanud pihta, millised kaardiservad omavahel ühendama peaks. Järsku märkasin eemal seinal ülesriputatud layouti, läksin õppisin järvede järgi asetuse pähe. Nüüd oli vähemalt maastik käes. Kõik jupid 1:15000 mõõtkavas.
Start/finiš asus kogu puntra loode nurgas ning keskust ennast polnudki joonistele mahtunud. Panin järjest lehti kõrvale alustades kaugemast kagu nurgast. Lõpuks jäi üpris veendunult kätte üksainumas A3, seesama stardiga tükk. Sellelt joonistasin kõik punktid 20 kilomeetrisele ringile, mis ajaliselt üpris reaalne paistis.
Dilemma jäi, kumba pidi ring ette võtta. Uurisin ja puurisin, mis variandid, emmas-kummas otsas punktidele ligipääsemiseks on. Lõpuks otsustasin, et pimeda peale, las jääb veidi rohkema asustusega pool, kus tehisvalgust kindlasti lisaks.
Kell 11.45 suundus kogu see kamp starti ühele tänavaristile, kuhu oli kõmpida oma pool kilomeetrit. Veerand tunni pärast pudenesid Flemingsbergi vahele üle 300 jalgsi ja ratastega rootslast, sekka kaks eestlast, paar venelast ja muidugi mõned lätlased. Urgitsema halli taeva alla. Otsima kaljuse metsa vahele. Pingutama mudaste radade peale.
Jätsime seljataha kuningriigi õigusorganite tööpaigad ning pärast esimest punkti (21) saime mitmeks tunniks Rootsi kivikaljusesse männimetsa turnima. Tempo oli väga rahulik, lobisesime Raideniga läbi kogu koolielu, klassikaaslaste ja õpetajate haaval ning edenesime paari väikse haagiga päris ilusti.
36. punkt tõi meid asula külje alla tagasi ning ühe kõrgema nukina andis punktipaik võimaluse kaunist Rootsi maastikku nautida. Hallus looritamas silmapiiri. Peas kummitamas mõte, mille poolest võiks põhjamaalased, kes igaveses suves elamise asemel, peavad ennast mitmeks kuuks vammustesse mässima, rikkamad olla. Kas selline kestev ilma tume pool, saab sundida mõtlema eredamaid mõtteid või hoopis varjutab viimsegi sähvatuse. Kas selline raske rõskus, saab anda sügavama elutunnetuse või muudab hoopis tuimaks tombuks. Kas selline aastaaegade vaheldus sunnib rohkem looduse poole vaatama või muudab hoopis kerglaseks unistajaks igavesse suvesse pääsemisest. ... Lõpuks jõudsin selleni, et ükskõik kus mujal ka töötada, õppida või rännata, parimad lapsed kasvavad üles Eesti pinnal.
Lõpetasin hämaras Rootsi metsas kummalised eksistentsiaalsed uitmõtted ja jätsin need sinna kaljunukile maha. Ronisime künkast alla, mõlemad kuidagi oma mõtisklustesse kinni jäänud, kasutades mõnda aega suhtlemiseks rohkem mühatusi. Liikusime aina tumenevas päevas 37 punkti poole nagu Kääbikud Mordoris, saime sammeldunud kivi tagant punkti võitluseta kätte.
Teisel pool järve oli meie kaarditükil veel neli punkti, aega pea kaks tundi. Hämarus vormus pimeduseks. Raiden hakkas aina intensiivsemalt pajatama midagi valutavast jalast ja mõningase veenmise peale olin nõus uskuma, et häda on nii suur, et seda võiks ligemalt kaeda. Nojah, loksuva saapa ja rulluva soki kooslus oli ühe tallaaluse päris rõõsaks ja hellaks ajanud.
Tõttöelda, ei olnud ka mul endal tuju pimedate kaljude vahele väikseid metsradu avastama minna. Lampidele vaatamata, olid kitsukesed keerutavad rajad langenud lehtede vahel kohati päris raskesti märgatavad ning reljeefigi oli mõnevõrra raskem hoomata. Väga häid ja selgeid radu näiteks 75 ja 67 juurde ka ei läinud. Ning kolmandaks me tundsime puudust karmist issist, kes öelnuks, et tuleb minna. Minu karmus või siis pigemini leebus, lasi piirduda 56ndaga ja tagasiteele jääva 35 punktiga.
Asulas, majade vahel tagasi, sikutas meid tuul. Raiden näis 14st kilomeetrist Stockholmi niiskete metsatukkade vahel siiski suhteliselt läbi, ilmselt värskelt põetud viiruse teene.
Matmakarna söögipaik oli täitunud poriste ratturitega, nende kontrollaeg 4 tundi oli juba üle poole tunni ületatud kui neid veel ikka laekus. Vähem mudased olid enda käsutusse saanud söögiportsu, mis oli päris maitsev ning mille kõrvale oli võimalus ohtralt igasuguseid salateid kühveldada.
Sättisime omadki rõskest pimedusest kätte saadud rammestunud kehad ühe laua taha, vedisime ette toidujao ning arutlesime ühtlase rootsi mulina saatel oma mineku üle. Söögilauas nentis poiss, et väga hea, et me ikkagi kohale tulime ja ära käisime ning sisimas säras mingi rahulolu. Võib-olla võti ongi selles, et last ei pea viimse piirini ära tapma, siis säilib soov edaspidgi koibi liigutama tulla.
Piisavalt jalgu puhanud, kulgesime kesklinna tagasi. Kuskil Stockholms Centralstation'ist poole kilomeetri kaugusel oli hotell koos tõbise Jaaniga, kus saime raporteerida oma edukast retkest Stockholmi ümbruses, ilma allveelaevu kohtamata. Peatuspaik sooja vee, puhaste linadega ja hunnitu õhtuvõileivaga.
Endiselt on sellisel rändamisel teatavad teraapilised omadused, mida tekitavad füüsiline liigutamine, värske õhk või sisekaemuslikku laadi jutuajamised.
Vahel peab lihtsate tõdede otsimiseks kaane alt välja lendama. Ning üpris samasuguse kaane alla prantsatades tõdema, et vahel on lihtsalt nii väga vaja, et keegi hea lähedane sulle lihtsalt ütleks, et elu ongi nii mõttetu. Et seda kergemini üle elada.
Öö möödus Jaani poolt tekitatud vilinate, korinate, lurinate, norskamiste ja muude kummaliste helide poolt ja veenis meid laupäeva hommikul selles, et mul ja Raidenil tuli omandada Jaani poolt ettevalmistatud materjal Stockholmi lähirongidega liiklemiseks, et õige pendeldoogiga jõuda südalinnast 20 km kaugusele Flemingsbergisse. Eeslinna, mille peamised vaatamisväärsused on politsei-, kohtu- ja kinnimaja. Ning jõuda hash house'i, mis paiknes seekord Södertörns högskola sööklas nimega Matmakarna. Igasugused koolimajad näikse olevat tänuväärne paik o-ürituste keskuste ülevalpidamiseks, nii on see olnud ka näiteks Londoni City Race'del.
Seekord kippus lauapinnast väheks jääma, sest meil oli kahepeale 10 kaardi lehte - neli neist A3 mõõdus ja üks A4-ne.
Appi, midagi ei saa aru. Kuidas see maastik üldse kokku käib? Raiden tõmbus sellest maastikuprojektsioonidega jahmerdamisest eemale ja nii katsusin iseenda tarkusega meile mingi võimetekohase jalutuskäigu plaanida. Olgu mainitud, et Raiden oli selle viirusekäkerduse vastu, mis oli hommikul hotelli maha jätnud Jaani ja seekord eriti toimekaks vastaseks osutunud, lõpetanud antibiootikumikuuri eelmise päeva hommikul. Seega ei olnud mõtet asja üle forsseerida.
Aga ma endiselt ei saanud pihta, millised kaardiservad omavahel ühendama peaks. Järsku märkasin eemal seinal ülesriputatud layouti, läksin õppisin järvede järgi asetuse pähe. Nüüd oli vähemalt maastik käes. Kõik jupid 1:15000 mõõtkavas.
Dilemma jäi, kumba pidi ring ette võtta. Uurisin ja puurisin, mis variandid, emmas-kummas otsas punktidele ligipääsemiseks on. Lõpuks otsustasin, et pimeda peale, las jääb veidi rohkema asustusega pool, kus tehisvalgust kindlasti lisaks.
Kell 11.45 suundus kogu see kamp starti ühele tänavaristile, kuhu oli kõmpida oma pool kilomeetrit. Veerand tunni pärast pudenesid Flemingsbergi vahele üle 300 jalgsi ja ratastega rootslast, sekka kaks eestlast, paar venelast ja muidugi mõned lätlased. Urgitsema halli taeva alla. Otsima kaljuse metsa vahele. Pingutama mudaste radade peale.
Jätsime seljataha kuningriigi õigusorganite tööpaigad ning pärast esimest punkti (21) saime mitmeks tunniks Rootsi kivikaljusesse männimetsa turnima. Tempo oli väga rahulik, lobisesime Raideniga läbi kogu koolielu, klassikaaslaste ja õpetajate haaval ning edenesime paari väikse haagiga päris ilusti. Teisel pool järve oli meie kaarditükil veel neli punkti, aega pea kaks tundi. Hämarus vormus pimeduseks. Raiden hakkas aina intensiivsemalt pajatama midagi valutavast jalast ja mõningase veenmise peale olin nõus uskuma, et häda on nii suur, et seda võiks ligemalt kaeda. Nojah, loksuva saapa ja rulluva soki kooslus oli ühe tallaaluse päris rõõsaks ja hellaks ajanud.
Asulas, majade vahel tagasi, sikutas meid tuul. Raiden näis 14st kilomeetrist Stockholmi niiskete metsatukkade vahel siiski suhteliselt läbi, ilmselt värskelt põetud viiruse teene.
Matmakarna söögipaik oli täitunud poriste ratturitega, nende kontrollaeg 4 tundi oli juba üle poole tunni ületatud kui neid veel ikka laekus. Vähem mudased olid enda käsutusse saanud söögiportsu, mis oli päris maitsev ning mille kõrvale oli võimalus ohtralt igasuguseid salateid kühveldada.
Piisavalt jalgu puhanud, kulgesime kesklinna tagasi. Kuskil Stockholms Centralstation'ist poole kilomeetri kaugusel oli hotell koos tõbise Jaaniga, kus saime raporteerida oma edukast retkest Stockholmi ümbruses, ilma allveelaevu kohtamata. Peatuspaik sooja vee, puhaste linadega ja hunnitu õhtuvõileivaga.
Endiselt on sellisel rändamisel teatavad teraapilised omadused, mida tekitavad füüsiline liigutamine, värske õhk või sisekaemuslikku laadi jutuajamised.
Vahel peab lihtsate tõdede otsimiseks kaane alt välja lendama. Ning üpris samasuguse kaane alla prantsatades tõdema, et vahel on lihtsalt nii väga vaja, et keegi hea lähedane sulle lihtsalt ütleks, et elu ongi nii mõttetu. Et seda kergemini üle elada.
Comments