Mustakivi knockout sprint

Tondiloo pargi lõunaveerel asub täiesti segase majade numeratsiooniga tükike Lasnamäed. Juba vene ajal oli üheksakordsete hiiglaste vahel mingit hoomatavat süsteemi tabada, paras kunsttükk. No nüüd jah, togid tänava ja maja numbri nutividinasse ja jätab suhteliselt ükskõikseks, kas Kärberi 3 asub kohe Kivila 32 kõrval ja edasi minnes tuleb Kivila 15, 13, 11 ja 5 või veel midagi üllatavamat - liigud mööda ettejoonistatud rada ja kohal.

Võimalik, et süsteem eksisteerib, kui majade layout'ile peale vaadata ülevalt, kuid maapinnal mööda tänavat kulgedes on võimatu aru saada, kus üks tänav algab ja teine lõppeb ja miks majanumber 12 kõrval on 2.

Õnneks o-inimest ei huvita üldse majade numbrid, vaid pinget pakuvad ühed teised numbrid, millest tavainimene jälle mõhkugi aru ei saa, sest eile oli üks kohalik tööea minetanud venekeelne naisterahvas juba hüsteeria ääre peal, kui keegi ei suutnud anda talle loogilist vastust küsimustele - mida te siin jooksete kogu aeg tuda-sjuda, nagu hobused.

Muidu õhtu aina ring haaval edenes ja suurim komistus oli 1. ringi 4(37) punkti otsides - korraga oli silme ees liiga palju puude rivisid. Põhirõhk oli aga kiirelt nurgeti koos majade ümber kulgemiseks lühim trajektoor välja lugeda, sest valikuvõimalusi ikka esines - kas nina vinkel ja silma sirkel alati paika sattus, mine võta kinni. Selles mõttes oli huvitav, vahelduseks üks sprindisutsakas. Mis aga ei tähendanud, et kõige põhilisem rõhk ei oleks olnud siiski kiiretel jalgadel. Nende osas esines puudusi.

* * *

Just nüüd kui sa ei sa aru, kas seda nähtust, mida kutsutakse Eurovisiooniks, võitis habemega naiste või seelikus meeste vähemuste esindaja, oli eriti paslik alla ja peale lugeda viimast Vikerkaart 4-5/2014, mille läbiv teema on "Mees". Barbi Pilvre artikkel "Eesti mehelikkused" analüüsib erinevate eluvaldkondade maskuliinsust Eestis ja nende tekke põhjuseid. Kuidagi jõuab ta selleni, et kultuuri- ja kunstiinimesed on allutatud maskuliinsusega grupp kui et esiplaanil on rakendusliku võimekusega tüübid - ärimehed, IT-mehed ja muu majanduslikku kalkuleerimist ja sporti hindav tehniline intelligents. Jõudes lõpuks välja: "Kehvemate autodega mehed on kas maalt või madalamatest ühiskonnakihtidest /---/ Intellektuaalidest mehed, kes ei juhi autot ning keda masinad ei huvita, on selles hierarhias isegi veel madalamad." Seevastu IT-idufirmadega seostuv kuuluvat lausa ideaalmehelikkuse juurde.

Ma natuke kögiseks ja imestaks, miks neid eluvaldkondi ikkagi mees-nais skaalale peab panema. Ma ei näe vahet. Ma tõesti ei näe, mis takistaks tänapäeval Eestis naisel olla sama edukas, olgu siis selleks vaimu- või teholoogiavaldkond, kui mitte ise enda kanaajud. Ma ei taipa, miks maalitakse endale ikka veel seda mugavat pettekujutelma, et naiste koht on sunnitult lastega kodus või paremal juhul mõne vaimualaga tegeleda, kus muhhivigi ei teeni ja hoidku selles rollis mehe eest. 

Teiseks ei jaga ma ka päris seda arvamust, et isasemad on just iduärimehed. Vaadatagu üle kasvõi TEDx 2014 esinejad ja maskuliinsuse hierarhias tasub teha korrektiive.

Kuid enne kui vähemused pääsesid püünele ja Vikerkaar mees-teema ette võttis, lugesin läbi Charles J. Shieldsi "Eks ta ole. Kurt Vonnegut: elu. " Valusalt maskuliinne tüüp, mitte naisalge raasugi. Ma ei ole eriline elulugude fänn, aga antud kirjavara oli päris põnev teada saamaks tausta, milles Vonneguti teosed on sündinud. Mäletan, et keskkooli ajal "Tšempionide eine" ei olnud just raamat, mis hullult meeldinuks, aga see oli nii teist moodi, et jättis jälje ja jäi meelde. Vahel natuke räige, vahel lootusetult üle vindi, vahel täiesti segase süžeega, kratsivad Vonneguti teosed küll, et mitte öelda - otse ja pasunasse. Aga tema pasunal on veel keerd peal ja see teeb eriti kääksuvat häält.

Enne Kurti tähelennuga tutvumist, võtsin vahelduseks ühe krimka - Sajuta Massey "Surm Lumes. Ray Shimura". Nuuh, mulle isegi meeldis lõõgastuseks, suht ajudeta lugemine, aga enam-vähem piisava pingega, et 413 lehekülge paari päevaga läbi lasta.

Sest enne seda olin nõuks võtnud Claude Lévi-Straussi "Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur" läbi tudeerida. Mõtisklused rasside ja kultuuride ja nende kokkupõrgete teemal, on alati virgutavad. Või arutelu, kui ja kas on tegelikult võimalik kuulutada kõik inimesed võrdseteks. Tõsi siin ei tegeleta üldse millegi nii madala ja detailsega kui meeste ja naiste erinevus või vaimu- ja tehnoloogiameeste maskuliinsuse rivistamisega, vaid opereeritakse tervete tsivilisatsioonide tasemel.

Enne nii suurte sügavamõtteliste lausete lugema asumist, oli näpu vahel Urs Widmeri "Isa raamat" (LR 2011/35-37). On lihtsalt üks raamat isast. Natuke hiljem ilma sattunud mees vaatab natuke varem ilma sattunud mehe elu, kusjuures hiljem sündinu on selle varasema poeg. Ongi selline jutt. Ei oskagi rohkem ei musta ega valget öelda.

Ning veelgi ennem Osamu Dazai "Inimeseks kõlbmatu" (LR 2011/7-8), mis oli oluliselt hõrgum jutustus, natuke Célini toonis minategelane: "Mu elu on möödunud häbis. Mul ei ole vähematki ettekujutust, missugune võiks olla inimesena elatud elu." "Kõik möödub. See on ainuke tõde, mida ma siiamaani sellest põrgust ehk inimeste maailmast õppinud olen. Kõik möödub."

Seda lugedes on habemega naisel ikka hästi läinud.

Mõned naised on emad. Mõned emad kasvatavad poegi. Eks nad pea vaatama, kas kasvavad habemega või seelikus mehed. Hea kui isad ka vaataksid.