Neljapäevakuid noppides
Vaevalt on jõudnud Hispaania kuumas mägisel maastikul lõpetada need kergjalad, kes seadsid end 24 tundi varem joonele maailma mesitrite selgitamiseks rogainis , kui juba algabki üleriigilise tähtsusega suurkõõrutamine vihmasel Lauluväjakul. Rituaalid mõlemad. Või nagu Marcel Prousti "Taasleitud aeg", kus üritatakse luua teost, mida võiks Ajast välja kiskuda - et oleks vanu peast kui kujutlusvõimel enam annet ei ole, midagi sirvida, lugeda, kuulata, mäletada kehas ... Me Jaaniga oleme neid suurvorme sedapuhku jälginud distantsilt ja oma sakramenti pisitasa toimetanud läbi kevade suvesse kohalike puude vahel. Neljapäevaõhtused tseremooniad siin ja sealpool pealinna. See oleks olnud nagu orienteeruja lapsepõli kui sai Keila mägedes lehekuu keskpaigas ringi siblitud. Lapsepõlveaegsest tankidroomist sai riigikorra murdudes prügimägi, mille kohal nüüd siravad ontlikud terviserajad, kus on hea olnud o-inimesi eksitada küll. Eks hõiskasime seal meiegi kui tihnikusse peit...
