Stockholm Rogaining'22
Viimasel ajal on päris tihti nii, et mõned asjad on viimati ette tulnud enne karoona aega, kui et mitte veelgi varem. Mida kõike pole juhtunud sellest ajast saati, kui neli aastat tagasi üks Stockholmi kandi rännak viimati ette sai võetud. Elule oleks justkui mitu vinti vahepeal peale keeratud, aga mõned asjad on endiselt samad. Kadripäevane liinilend lääne suunas oli see, mis siinpool Idamerd minu ja Jaaniga pilvekihist üles sööstis, et lasta meid veenda selles, et päike on endiselt olemas ning siis vähem kui tunni pärast teisel pool vett uuesti läbi pilvede udusevõitu maastikule laskus. Selles maastikus ja miljöös on midagi igikestvat. Mis ei lõppe mitte kunagi. Mida täidavad ikka need muretud viikingid, kelle tapluskäigud Volga äärde on arusaamatu möödanik ning kelledest kestva sõjaängi hoiab eemale meretäis vett. Mere, mis suutis selgi nädalal Siberi kohalt hiiliva kõrgrõhkkonna kinni hoida ning esmaspäeval päästis linnas kaose valla hoopis Atlandilt saabunud tsüklon - üle 30 cm
