Sise-o Tallinna Ülikoolis
Üleeile läksin ülikooli. Tallinna Ülikooli. Ei paelunud mind seal haridusuuendused, ega teadlik tantsuõpe, ega ka filmipaviljonide ehitus või soorituspsühholoogia, paraku mitte ka Hiina uuringud ega korea keel. Mind huvitas see eelkõige pingestava pinnavormina, kus koridoridesse on tõmmatud lindid, märgitakse maha kontrollpunktid ja kodanikud o-huvilised saavad üles näidata oma kangelaslikkust ja spordisangarlikkust. Et ikka tugevdada südant ja siduda aju, turgutada eluterveid mõtteid ja võitlusvaimu. * Panime siis kordamööda siblima Mare hoonest ning esimese punkti lihtsus ei tekitanud õieti veel teravat higihaisu ega lõõtsutavaid dialooge * või sisemonolooge teemal, et sellesse punkti ei ole võimalik ju üldse jõuda. Isegi teine punkt, küll juba naaberhoones Vitas, ei murdnud küljest kehaosi. Kaart Kolmandasse punkti siirdumisel aga süvenes minus Mare ja Silva vahelises koridoris seistes aina üha veendumus, et inimesel on algne õigus mitte kuhugi kiirustada. Just see võiks olla ka ü
