Tallinna 1. Linnarogain
Seda, et aastad vahel üldse vennad ei ole, võib järeldada iseenda kribingutest mullu samast ajast, isegi kaugelt mitte õed.
Nii ei leidunud täna talviseid asjaolusid, mis oleks takistanud pesakonda külastamast üht linnarogaini, mille baas asus Pirita Spordikeskuses, nii mugavalt kodust kümne autosõidu minuti kaugusel. Ei mingit hotellidega jändamist.
Esiotsa võis ju härra Blomilikult kõhelda, kas selline natuke viplalalik, alamõõduliseks tinistatud rogain ikka õige mõõdu välja annab. Kuid sadu kordi risti ja põiki läbi joostud osadega kaart - Kloostrimetsa, Pirita velodroom, Pirita-Kose, Pirit rand, Varsaallika, Lauluväljak, Iru, TBA, Lasnamäe jm, seekord nii mõjuski - nagu tillukeseks tinistatud tegelaste seiklused sahtlites, koogikarpides, käekottides ja teekannudes - tuttavad esemed, aga tsipa teises mõõtkavas; tuttavad paigad uues koosluses.
Mis ei vähendanud raasugi tavapärast rogaini juurde kuuluvat emotsionaalse osa kaalu ning oli üpris paras pärastlõunane sebimine füüsilise elemendi osas. Kolmetunnine jalgsimatk, mille pikkuseks kujunes umbes 14 kilomeetrit, tekitas põngerjas 2/3 peal teatava tõrksuse jätkuva hea kõnnitempo üleval hoidmiseks ning puudekallistamise meeleolu Pirita jõe kaldal. Kuid lõpuks kogus kolme tunniga väsimust nii piisavalt vähe, et Pirita silla juurest enne finišisse keeramist innukalt hoopis teisele poole pöörata, Olümpia tulealuse juurest läbi põikamiseks. Kümne-aastase poisi tuju aitasid kindlasti üleval hoida mõnede punktide ekstravagantsem asukoht - 75, 93, 76, 100, 73 - nöörirajal punktidel selliseid asupaiku tavaliselt pole.
Kaart ise oli ju õigupoolest igasugu märgilisi objekte massiivselt täis - Iru linnamägi (83), Pirita klooster, Metsakalmistu, Botaanikaaed (35), Lauluväljak (72), Teletorn (47), Olümpia purjespordikeskus (74), Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik (53) jpt.
Ideoloogiliselt oli ettevõtmine üpris sarnane nende kahe Stockholmi rogainiga, kuhu kahel korral sattunud oleme 2011 ja 2013. Linnaruumile omaselt kultuurmaastike vaheldumine kultuuritutega, tehiskeskkonnad sisse sõitmas loodusmaastikesse.
Stardimaterjalidele järgi minnes ei saanud Alar meile vastu tulles mitte märkimata jätta, et seekord meie number 'Ühed' ei ole, sest koukis ise sellist kilekotist välja. Aga lõpeks see polnud ju mõni Eesti rogainide ema - TAOK Rogain, kus me viis viimast aastat tõesti sellist numbrit kandnud oleme, vaid verivärske uusüllitis, mille numbrimaagiagi alles tekkimas.
Seljanumbrist olulisemad on need, mis kaardil.
Pooletunnine rajaplaanimise aeg oli ääri-veeri paras, sest tagantjärgi leiutades, palju paremat ringi poleks me oma 10-aastase sammude järgi ka suurt vist saanud. Vennikese väsimuspunkti saabumist on raske ette arvata ja viskasime teadlikult igasuguseid tumedamas rohelises kügelemise punkte teelt minema, n 44 Lillepi pargi kasevõsa, 66 eeldatav toomingatihnik.
Kiirrehkenduse tulemusena panime stardist ajama lõuna suunas - Lillepi pargist läbi Maarjamäele, Lehise ja Haljase tee nurga mänguväljakule (33). Ilmselgelt, siin mängivad lapsed tegutsesid oludes, kus rattakiivrid, tõukerattad ja joped võisid vedeleda punkti tähise juures maas, samal ajal ise eemal toimetades kui juba stardi eel pidid korraldajad teatama umbes 2 km kaugusel, ühest Lasnamäe auuli paigutatud SI-jaama kadumisest.
Jätsime lapsed rahulikult askeldama ja ise noppisime 45 ja 34. Viimase asupaik andis võimaluse Raidenile ühte talvist kooli suusapäeva meenutada, kus ta väidetavalt kõigist rohkem suusaringe oli teinud. Aga eks sellega tolle talve suusaelamuslikud mälestused ka piirudusid.
75. punkt pani Raideni tõsiselt hämmastama paiga esteetika tõttu - silmatorkav graffiti majadel, prügi ja varemed. Kõige selle üle ükskõikselt pilkumas sinilillede sinised silmad.
Kose teed ületades astus Jaan ülekäigurajal otsustavalt maanteele läheneva mootorratta ette. Kuid nähes juba kiivri alt juhi aina paisuvaid silmi, jäin Raideniga teeserva. Ilmselgelt ei olnud see kevadekuulutaja sel aastal veel seda sõiduriista seisma pidanud saama. Jaan pääses tervena üle, aga ratturi kehakeelest võis aimata, et järgmistel meetritel fokuseeris ta end teravamalt mõtetele, kuidas peatatakse mootorratast.
Edasi Särgava allee algusest klindi alt 93. Kui hämmastavalt erinevad on elukeskkonnad klindi all ja peal. Tol hetkel oli elulisem pääseda mööda paeklibu üles punktini ja tagasi, et järgmiseks Pirita jõe vasakkaldalt vaatega hämmastavasse paremkalda elupaika võtta punktid 76 ning 100. Viimasesse joppasime üpris leninlikult minut enne selle avamist 16:59. Koobas nagu suuremate salvede paigutamiseks sobiv kartulikelder, punktini teed tähistamas õueküünalde valgus. Jättis üpris väheõõvastava mulje, vastupidiselt selle katakombilikule olemusele eeldanuks kohata kõiksugu tülgastavat prahti. A võib-olla kesine valgus päästis või sellepärast avatigi punkt alles õhtuse teejooma ajaks, et korraldajad ei jõudnud koristamisega varem ühele poole. Raideni lemmikpunkt.
Järgmise tunnistan enda lemmikuks - tuulemurd 73s. No mis tuulemurdu siin jõekaldal nüüd ikka, vast paar kaelakuti langenud puud. Haa-haa. Päris suure haraka pesa. Sattusin Vabaõhukooli teelt enne ülepeakaela oksterisuga võitlusse asumist mõned sammud eemale, kus rapsimine punktini päädis vaid mõne meetriga. Jaanil oli risuga rassimiseks küll eilse päeva näol maal puude lõikamisest tõhus ettevalmistus, kuid loobus oma vasaku tiiva plaanist minu lähenemisnurga kasuks.
See punkt jäi meie kõige idapoolsemaks, siit edasi, läksime juba tagasi. Üle rippsilla (35) Botaanikaaia nurka, kus me veel korra vaagisime Iru rabas oleva 84. punkti väärtuslikkust ja sellest loobumise hinda. Raske öelda ka tagant järgi - selline fifty-sixty seis - kui sealt läbi oleks läinud, siis mida lõpus oleksime pidanud muutma.
Teletorni(47) hõlmamise üle tekkis samuti kõhklusi, kuid kallutasime ta siiski endale.
Nüüd tuli lõplikult otsustada, mida jõuame ja tahame noppida Pirita-Kose ringraja ääresest männikust. Võtsime 36-55, jätsime 66-32 ning kimasime kiirkõnnil jõe äärde 67sse.
Aeg ei tiksunud nii armutult kui pelgasin ning 85 Pirita jõe saarekesel oli üpris üleliigse ajavaruga kui viimasel hetkel taipasime, et jõuame kauni punkti oma trassile panna olümpiatule aluse külastamisega. Koha peal selgus, et seal nii väga kaunis just polnud, aga sel veidral munakividest platsil vist polnudki kummalisel kombel varem tatsunud.
Ületasime Pirita tee, liikluskorraldusvahendeid, tahvleid, jutte ja jooni häbematult eirates, täiesti suvalisest kohast, lootes poolitsa vajadusel meie ees sama teinud kaasvõistlejate kallale ässitada.
Raidenil jagus jõudu korraldada viimase sajakonnameetri lõpuspurt. Kodus selgus, pärast finišijoone ületamist on kaotatud igasugune mõõdutunne, sest taskutest tuli välja piinlikult palju komme, mida ta laualt kaasa tinistada oli suutnud.
Jaani lemmikpunktiks kujunes muuli ots - 94. Kus me ei käinud.
Härra Blom, Nella Della, Johannes ja Parm olid tagasi tavalisteks saanud. Ainult ämblik jäi tagasi tinistamata.
Nii me võtsimegi nüüd ette tee tavalise laupäeva suunas, jättes maha tavamõõtmetest väljas kalpsamised linnas.
Esiotsa võis ju härra Blomilikult kõhelda, kas selline natuke viplalalik, alamõõduliseks tinistatud rogain ikka õige mõõdu välja annab. Kuid sadu kordi risti ja põiki läbi joostud osadega kaart - Kloostrimetsa, Pirita velodroom, Pirita-Kose, Pirit rand, Varsaallika, Lauluväljak, Iru, TBA, Lasnamäe jm, seekord nii mõjuski - nagu tillukeseks tinistatud tegelaste seiklused sahtlites, koogikarpides, käekottides ja teekannudes - tuttavad esemed, aga tsipa teises mõõtkavas; tuttavad paigad uues koosluses.
Kaart ise oli ju õigupoolest igasugu märgilisi objekte massiivselt täis - Iru linnamägi (83), Pirita klooster, Metsakalmistu, Botaanikaaed (35), Lauluväljak (72), Teletorn (47), Olümpia purjespordikeskus (74), Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik (53) jpt.
Ideoloogiliselt oli ettevõtmine üpris sarnane nende kahe Stockholmi rogainiga, kuhu kahel korral sattunud oleme 2011 ja 2013. Linnaruumile omaselt kultuurmaastike vaheldumine kultuuritutega, tehiskeskkonnad sisse sõitmas loodusmaastikesse.
Stardimaterjalidele järgi minnes ei saanud Alar meile vastu tulles mitte märkimata jätta, et seekord meie number 'Ühed' ei ole, sest koukis ise sellist kilekotist välja. Aga lõpeks see polnud ju mõni Eesti rogainide ema - TAOK Rogain, kus me viis viimast aastat tõesti sellist numbrit kandnud oleme, vaid verivärske uusüllitis, mille numbrimaagiagi alles tekkimas.
Pooletunnine rajaplaanimise aeg oli ääri-veeri paras, sest tagantjärgi leiutades, palju paremat ringi poleks me oma 10-aastase sammude järgi ka suurt vist saanud. Vennikese väsimuspunkti saabumist on raske ette arvata ja viskasime teadlikult igasuguseid tumedamas rohelises kügelemise punkte teelt minema, n 44 Lillepi pargi kasevõsa, 66 eeldatav toomingatihnik.
Kiirrehkenduse tulemusena panime stardist ajama lõuna suunas - Lillepi pargist läbi Maarjamäele, Lehise ja Haljase tee nurga mänguväljakule (33). Ilmselgelt, siin mängivad lapsed tegutsesid oludes, kus rattakiivrid, tõukerattad ja joped võisid vedeleda punkti tähise juures maas, samal ajal ise eemal toimetades kui juba stardi eel pidid korraldajad teatama umbes 2 km kaugusel, ühest Lasnamäe auuli paigutatud SI-jaama kadumisest.
Jätsime lapsed rahulikult askeldama ja ise noppisime 45 ja 34. Viimase asupaik andis võimaluse Raidenile ühte talvist kooli suusapäeva meenutada, kus ta väidetavalt kõigist rohkem suusaringe oli teinud. Aga eks sellega tolle talve suusaelamuslikud mälestused ka piirudusid.
75. punkt pani Raideni tõsiselt hämmastama paiga esteetika tõttu - silmatorkav graffiti majadel, prügi ja varemed. Kõige selle üle ükskõikselt pilkumas sinilillede sinised silmad. Kose teed ületades astus Jaan ülekäigurajal otsustavalt maanteele läheneva mootorratta ette. Kuid nähes juba kiivri alt juhi aina paisuvaid silmi, jäin Raideniga teeserva. Ilmselgelt ei olnud see kevadekuulutaja sel aastal veel seda sõiduriista seisma pidanud saama. Jaan pääses tervena üle, aga ratturi kehakeelest võis aimata, et järgmistel meetritel fokuseeris ta end teravamalt mõtetele, kuidas peatatakse mootorratast.
Edasi Särgava allee algusest klindi alt 93. Kui hämmastavalt erinevad on elukeskkonnad klindi all ja peal. Tol hetkel oli elulisem pääseda mööda paeklibu üles punktini ja tagasi, et järgmiseks Pirita jõe vasakkaldalt vaatega hämmastavasse paremkalda elupaika võtta punktid 76 ning 100. Viimasesse joppasime üpris leninlikult minut enne selle avamist 16:59. Koobas nagu suuremate salvede paigutamiseks sobiv kartulikelder, punktini teed tähistamas õueküünalde valgus. Jättis üpris väheõõvastava mulje, vastupidiselt selle katakombilikule olemusele eeldanuks kohata kõiksugu tülgastavat prahti. A võib-olla kesine valgus päästis või sellepärast avatigi punkt alles õhtuse teejooma ajaks, et korraldajad ei jõudnud koristamisega varem ühele poole. Raideni lemmikpunkt.See punkt jäi meie kõige idapoolsemaks, siit edasi, läksime juba tagasi. Üle rippsilla (35) Botaanikaaia nurka, kus me veel korra vaagisime Iru rabas oleva 84. punkti väärtuslikkust ja sellest loobumise hinda. Raske öelda ka tagant järgi - selline fifty-sixty seis - kui sealt läbi oleks läinud, siis mida lõpus oleksime pidanud muutma.
Teletorni(47) hõlmamise üle tekkis samuti kõhklusi, kuid kallutasime ta siiski endale.
Nüüd tuli lõplikult otsustada, mida jõuame ja tahame noppida Pirita-Kose ringraja ääresest männikust. Võtsime 36-55, jätsime 66-32 ning kimasime kiirkõnnil jõe äärde 67sse.
Ületasime Pirita tee, liikluskorraldusvahendeid, tahvleid, jutte ja jooni häbematult eirates, täiesti suvalisest kohast, lootes poolitsa vajadusel meie ees sama teinud kaasvõistlejate kallale ässitada.
Raidenil jagus jõudu korraldada viimase sajakonnameetri lõpuspurt. Kodus selgus, pärast finišijoone ületamist on kaotatud igasugune mõõdutunne, sest taskutest tuli välja piinlikult palju komme, mida ta laualt kaasa tinistada oli suutnud.
Jaani lemmikpunktiks kujunes muuli ots - 94. Kus me ei käinud.
Härra Blom, Nella Della, Johannes ja Parm olid tagasi tavalisteks saanud. Ainult ämblik jäi tagasi tinistamata.
Nii me võtsimegi nüüd ette tee tavalise laupäeva suunas, jättes maha tavamõõtmetest väljas kalpsamised linnas.
Comments