Jeekimid ja kammajaad
... ehk üks-ühele Keila-Joal ja neljapäevak Kalevi-Liival.
Esmaspäevases lõõmas tilpnemine kippus hinge välja võtma nagu oleks kari jeekimeid kallal. Poolenisti ainult selle pärast, et on tekkinud punt ühevõimekaid neljakümneseid naisisendeid, kes ennast o-raputamistel välja elamas käivad - rohkem juba nagu ela, loo ja eksi metsas.
Üks-ühele on iseenesest aga säherdune iseäralik formaat, kus pärast esimese ringi kahekilomeetrist eelsõela jätkatakse turniiri süsteemis paari kaupa, kusjuures ring joostakse läbi vastassuundades, et poolel maal hinnata enda edasijõudmist võrreldes paarilisega ning lisaelemendina, saab stardis paarist kiirem, pool minutit, ise teab mis kriteeriumi alusel, otsustada, kumba pidi ta eelistab ringi läbi kobistada.
Homoorikaid ja sõgedaid momente jagus lõpuni ning o-nädalast aina tuttavamal maastikul ei olnudki enam nii suur roll kivide ja orvandite peast teadmisel, vaid lisandus mõningasi taktikalisi momente.
Ilma suuremate puterdusteta õnnestus läbida alles kolmas ring, kaks esimest läksid mõttelaadis, et sprindidisantsil peaks ikka kiirustama, kuid reljeefiga metsas peaks siiski veidi ka orienteeruma, rääkimata temperatuurist, mis aju üpris ruttu kokku jooksutas. Vesi voogas ka paigal seistes mööda keret nagu saunalaval.
Lõpuks poolenisti ainult selle pärast, et ennast läänepoolkera kuuma jaoks kohandada. Ja kolmas pool kõikide lõbusate o-tajate ja puude pärast. Jeekimeid küll.
Kalevi-Liiva on minevikust teada kui väga vääritu kammajaa paik, kuid luitenõlvad ja kanarbikuväli, mida o-maastikuna esmakordselt väisata õnnestus, mõjusid hunnitult. Vahel peidabki kõige idüllilisem paik kõige jubedamaid saladusi, justkui püüdes koha aurat tasandada.
Kosutav vihmavaling tuletas meelde, et sügis on olemas, maalides taevasse hallrünkaid, mis omased pigem hallituskuu teisele poolele.
Kuuele kilomeetrile tipitud punktide hulk mõjus veidi sadakaapeelikult, kuid hoidis pinget nupukalt üleval ning kohati läks tähiste leidmine mõõduka tohuvabohu saatel, et mitte öelda nii mõnegi punkti kättesaamine oli täielik kammajaa.
Eriliseks tortsuks osutus miskipärast etapp 16(48) - 17(49),kus sõelusin orvandi ümbrust kõigis võimalikes ilmakaartes; nagu vana torbik vahtisin kolme puud punkti 12(42) juures ning rohkem kui tuutu olin etappe 10(54), 16(48) ja 20(43) läbides. Kusjuures 43sse minnes tõmbas tuutuks rohkem kui minu ka paljusid kaas-luulutajaid paralleelsituatsioon väga õrnalt hoomatava raja näol, mis täpselt sama moodi kahe tipu vahel enne aiaposte lõppes.
Üdini nauditav rada ja maastik.
Nendest jeekimitest, kes autos põõnutasid sel ajal kui ma end kehaliselt harisin, ma parem ei õhkagi - sellist kammajaad pole enne olnud.
Esimest korda jääb selle toimumise ajaloo vältel käimata Soome Retki rogainil, kuna edasi läheb kola kokku ja kolmapäeval Stockholmi, et sealt pärastlõunasel ajal kella viiest minema nagistades seitsmest Los Angeleses õhtuga jätkata. Millisesse ajareservaati vahepeal 9 õhtutundi kaob, võib ainult fantaseerida, kusjuures tunnike eksib ära juba teel Rootsimaa pealinna.
A juu kuuleb jälle.
Esmaspäevases lõõmas tilpnemine kippus hinge välja võtma nagu oleks kari jeekimeid kallal. Poolenisti ainult selle pärast, et on tekkinud punt ühevõimekaid neljakümneseid naisisendeid, kes ennast o-raputamistel välja elamas käivad - rohkem juba nagu ela, loo ja eksi metsas.
Homoorikaid ja sõgedaid momente jagus lõpuni ning o-nädalast aina tuttavamal maastikul ei olnudki enam nii suur roll kivide ja orvandite peast teadmisel, vaid lisandus mõningasi taktikalisi momente.
Ilma suuremate puterdusteta õnnestus läbida alles kolmas ring, kaks esimest läksid mõttelaadis, et sprindidisantsil peaks ikka kiirustama, kuid reljeefiga metsas peaks siiski veidi ka orienteeruma, rääkimata temperatuurist, mis aju üpris ruttu kokku jooksutas. Vesi voogas ka paigal seistes mööda keret nagu saunalaval.
Lõpuks poolenisti ainult selle pärast, et ennast läänepoolkera kuuma jaoks kohandada. Ja kolmas pool kõikide lõbusate o-tajate ja puude pärast. Jeekimeid küll.
Kalevi-Liiva on minevikust teada kui väga vääritu kammajaa paik, kuid luitenõlvad ja kanarbikuväli, mida o-maastikuna esmakordselt väisata õnnestus, mõjusid hunnitult. Vahel peidabki kõige idüllilisem paik kõige jubedamaid saladusi, justkui püüdes koha aurat tasandada.
Kosutav vihmavaling tuletas meelde, et sügis on olemas, maalides taevasse hallrünkaid, mis omased pigem hallituskuu teisele poolele.
Eriliseks tortsuks osutus miskipärast etapp 16(48) - 17(49),kus sõelusin orvandi ümbrust kõigis võimalikes ilmakaartes; nagu vana torbik vahtisin kolme puud punkti 12(42) juures ning rohkem kui tuutu olin etappe 10(54), 16(48) ja 20(43) läbides. Kusjuures 43sse minnes tõmbas tuutuks rohkem kui minu ka paljusid kaas-luulutajaid paralleelsituatsioon väga õrnalt hoomatava raja näol, mis täpselt sama moodi kahe tipu vahel enne aiaposte lõppes.
Üdini nauditav rada ja maastik.
Nendest jeekimitest, kes autos põõnutasid sel ajal kui ma end kehaliselt harisin, ma parem ei õhkagi - sellist kammajaad pole enne olnud.
Esimest korda jääb selle toimumise ajaloo vältel käimata Soome Retki rogainil, kuna edasi läheb kola kokku ja kolmapäeval Stockholmi, et sealt pärastlõunasel ajal kella viiest minema nagistades seitsmest Los Angeleses õhtuga jätkata. Millisesse ajareservaati vahepeal 9 õhtutundi kaob, võib ainult fantaseerida, kusjuures tunnike eksib ära juba teel Rootsimaa pealinna.
A juu kuuleb jälle.
Comments