ERC 2014 Oraval

Kombineerisin ennast reede õhtul Aidu karjäärist Võru linna, mis tähendas Jaanile kulgemist marsruudil Tallinn-Sõmeru-Võru, kõrvalpõikega Otepääle, et lõpuks Ränduri Pubis veeta kosutavas palavuses öö, enne 24 tunniks Orava valla metsadesse sukeldumist.

Hunnitu hommikupudrukausi kõrvalt olime peagi Orava alevis, keset stardieelset saginat. Ilm andis lootust, see tähendab, ei ladistanud sadada, kui samal ajal hallid pilved olid kuumavale päiksele kardina ette tõmmanud ja mahe tuuleke silitas lihaseid. Kellel neid oli.

Meil oli mõte, telk püsti lükata, sest mine tea, millal maa külgetõmbejõud lootusetult horisontaalasendisse kiskuma hakkab.

Juba saigi koti pakkimise, jalgade teibitamise ja muu sahmimise kõrvalt kaardilauda asuda. Saba lahenes kiirelt ja mahe tuuleke keerutas nüüd 50x70 cm suuruses kaarti, mis punkte tihedalt täis tipitud.

Kogu keskuses võttis maad tasane sahin, nööpnõelte ja nöörijuppidega vuuduu punaste rõngaste kohal.

Esiotsa kulus aega lihtsalt kaardi ühtepidi ja teistpidi mõttes läbi skaneerimiseks, et endale mingi tunne tekitada. Väääga huvitav. Aga mis pidi ja kus suunas siis siin punuma pista? A kus on rõvedad koprasood? Või miks nad siis muidu Põlvamaa vapil ripuvad nagu labakindad.

Teede võrk oli tihe ja muu maastiku laotus selline, et igalt poolt andis lihtsalt tagasi keerata - polnud varianti ennast kuskile päratu soo või järve taha kaardi serva lõksu kõndida.

Kaardi allservas kohe keskusest lõunas, Piusa koobastega veepunktis W5, oli hea klomp punkte, aga üüratult reljeefsel maastikul, teine hõredam klomp üle raudtee Kõverjärve ümber idas ja siis esmapilgul suhteliselt peoga pillutud ülejäänud kaardil.

Karta on, et kõige otstarbekam trajektoor umbes 85 kilomeetri jaoks, mida oma võimeks 24 tunni jooksul peame, vist ei saanud, aga variante tundub jätkuvalt kaardile peale vaadates nii palju, et ei viitsi neid ka tagantjärgi läbi kaaluma hakata.

Igatahes, kritseldasime lõpuks rodu, mis viis esmalt põhja, sealt vongeldes lääne suunas, Meenikunno rappa ning sealt omakorda sakitades alla ja kõige tümamateks hetkedeks tuim tagasitee kaardi allservast läbi 702 tagasi.

Võib-olla, kui ma oleks siis teadnud, et üleval põhja servas on punkt 507 Ilumetsa meteoriidi kaater, oleksime ideefiksi pärast sinna tüürinud, aga mine tea, seal oli siiski liiga punktihõre.
 

Kõrvalt kostus arvamusi stiilis, et viskame selle punkti ka välja, siis saame kuiva jalaga lõpuni või, et näe ma pean vennale helistama, las paneb sauna tule põlema, siis on selle järgi hea punktile peale minna. Üks ja teine selg tõusis kaardi kohalt sirgu - plaanid hakkasid taskusse jooksma.

Keskpäeval valgus kooli kõrvalt laiali mitmeid sadu hulle, kelle voogav mass peatas hetkeks ka kohaliku põllumehe traktori.

Liikusime mõnusas tempos, isegi Sixten hõikas ühe künka otsast alla tulles "Hästi liigute", lisades hetkelise pausi järel "Veel". Mitte väga hullus metsas, sihte ja radu mööda või imeliselt korrektsetel raiesmikel - 309-310-406-601-211-408-311-411-701-314-602.

W6 ja 701 vahel eksitasid punased metsmaasika piisad. Meelolu oli hea.

Esimene segasem koht oli punktis 421, kus pidi olema auk. Veidi lotona kukkus väljas, lageda serva järgi ei tundunud õiges paigas, aga eks see lage oli ka veidi suhteline. 321 tuli selgelt, aga kuidagi eriti käest kippus libisema 320. Mul ei klappinud maastikuvormid suunaga järsku enam üldse. Vahtisime rohkem nagu kuud taevas, nagu neid oleks võinud seal lausa kaks olla, kuigi polnud ühtegi, kui konkurendid suuna kätte viipasid. Lihtne 223 ja täiesti ultramaalilise kuhiku otsas olev 319.

Kella kaheksaks õhtul olime Päikseloojangu maja juures väljas - 603 käes ning paras aeg pista põske võileib ja jalgu sirutada. Jagasime ujumissilda noorte Ukraina poistega ja jätsime poliitilise situatsiooni osas diskussiooni üles võtmata. Veri jooksis jalgadest tagasi ülejäänud keresse ning peale pooletunnist sirutust oli eesmärk võtta rabas veel nii palju kui annab enne suurt pimedat.

Pooleldi hüpeldes liikusime mööda kohati laudu pilduvat laudteed 604sse ja siis 512sse. Päiksetõusu onni juurde jõudes sulgus tulekera tulipunasena iseendasse ning ainult vaatetorni otsast oleks saanud veel päevavalgusele lehvitada. 332 tee äärest ning 511 mäe otsast, kus tekkis arusaamatusi radade olemasolust või nende puudumisest, kuid pidusesse joogipunkti W3 jõudes, oli vastu viimaseid heledamaid hetki täpselt paras aeg veega aega veeta - endale sisse ja tühjadesse lähkritesse. Kuskil hoovi peal oli keegi sünnipäeva laps ja jalka MMks näisid ettevalmistused juba tehtud olevat, sest kuuri najal oli püsti suur LCD teler.

Muretu laupäeva õhtu jäi meist maha, et teeristilt 705le peale minev sihiots leida lampide süütamist nõudvas pimeduses. Ilmselge loha ei andnud eksimise võimalust ja ka 513sse minekul kilomeetri jagu üle raba sai suunda hoida lurtsuvate soosamblasse tambitud jälgede järgi. Ronisime rabast veidi valesti välja või mis, aga ühel hetkel ei saanud enam aru, millise künka otsas oleme. Üksikuid ekslejaid arusaamatutes suundades leidus veel, nii et tuiasime harjal edasi tagasi, kuni loha peale uuesti sattusime.

Pimedus oli kõige pilkasem kui turbavälja servast edasi 514sse siirdusime. See osutus meile kõige raskemini leitavaks tähiseks, turbavälja poolt tulles lohule asimuudiga pihta ei saanud ja mäekülg oli sellise vindiga, et lõpuks põhja pool olevale väiksele rajakesele jõudsime. See tundus algul sügavalt ebaloogiline, aga otsustasime suuremale teele välja tulla ja teiselt poolt uuesti üritada, kuigi käegalöömise mõte korra läbi jooksis. Liikusin mööda mäekülge, püüdes pimedas midagi aru saada pinnavormidest ja sinistest sooaladest. Ebakindalt liikudes, aga otse punktile peale, saime ta kaarega kätte. Uhh, nii rohkem ei tahaks.

Umbes 50 km. Nüüd ots ringi - kodupoole minek, pilkasest hetkelisest pimedusest uue päeva ja väsimuse poole.

334 oli lihtne, aga 333sse ei tahtnud läbi potentsiaalse mulksu sellel pimeduse tunnil enam kuidagi rohkem minna. Jätsime vahele. 221 ja 704 taas lihtsad.

Nüüd saabus üks nõrgemaid hetki. Kottpimedus hakkas järgi andma, uni otsast vaevama. 328sse minevat sihiotsa me liini alt aga ei näinud ja pruun kripseldus ka ei ahvatlenud. Tekkis mõte liikuda nurgaga kaardist väljas, aga pidasime meile vajalikku teeharu suvaliseks sihiks ja lõpuks olime päris suurel teel väljas. No ei viitsinud enam tagasi 328le järgi minna. See jäi ka vahele. 510 ja 418 võetud.

Kuskilt kargas aga välja Unemati, kes oma liivakotiga, nojah Piusalt hea võtta, vastu pead lajatas ja mind tabas totaalne uni. See mis pea nii raskeks teeb, et kippusin käigupealt magama jääma. Esiotsa istusin ühe männi najale. Magama ei jäänud, sääsed närisid. Tõusin püsti, natukeseks aitas, aga peagi avastasin ennast taas joodiku kõnnakult, kus jalg vägisi alt ära vajub. Tee äärsel kiipas pingil püüdsin tukastada - ikka sääsed närisid ja asendit ei mingisugust. Uuesti üles ja teele.

Siis tuli meie järgmine kaheldava väärtusega otsus. Jätsime ära kogu plaanitud kaare 326-216-215-703-214-324 ja siirdusime otse 509. No muidugi oli siis ka 416 juba liiga õudne ja lendas välja, 323 kergelt käes.

Jõnksutasin end veel mõnda aega, kuni saabus võimalus kerra visata ühele sammeldunud paneelivirnale. Võib-olla sääsed sõid. Aga magasin, umbes 10 minutit. See aitas, une kätte pikali ei kukkunud enam, jalad olid aga veidi villis ja hõõrutud ning puudus mingigi motivatsioon üldse midagi muud teha kui 24 tundi tagasi püstitatud telki välja jõuda.

No aga siis jäidki veel 213 ja 702 ning finiš, kaks tundi enne aega. Ligikaudu 85 kilomeetrit, mille esimene kolmandik läks ladusalt, keskmine pime osa juba rabedamalt ning tagumine kolmandik pool hõljuvas fiilingus, kus tegutsemise adekvaatsus jättis soovida.

Päris rahule ei taha jääda oma järeleandmistega, mis liiga palju ruumi said. Ikka tundub, et nii vähe jäi puudu teistsuguste otsuste jaoks. Unest oleks tulnud varem jagu saada ja jalgadest mitte välja teha. Võib-olla oli üldse täiesti vale selline tuim tee ots lõppu jätta, mis oleks tähendanud kogu trassi täies ulatuses rohkem põhja planeerimist, kuigi murdumispunkt oli ilmselt see kaardist väljas käik ja lihtsast punktist (328) mööda käimine.

Öösse jäi vähe energiat, peab ikka mingi geelijama neelamise ära õppima. Coca näiteks seekord une vastu ei aidanud, ajas hoopis südame pekslema.

Eks selles see nakkus ongi - järgmine kord oleme targemad, aga järgmine kord on uus kaart ja uued punktid, uus ilm ja uus iseenda konditsioon ning eelhäälestus ja kõik faktorid hakkavad uuesti ja otsast peale mängima. Samas tekib kehamällu iga korraga juurde mingi kogemus, mis seekord näiteks villidest end nii palju häirida ei lasknud kui mullu Soomes.

Rahe kolistas vastu autoplekki kui olime juba tagasi koduteele keeranud, kui arutasime äsjase elust välja kirjutatud 24 tunni üle, pisut poriste tähtedega kirjutatud, lõpu poole aina looka vajuvamalt ja ainuke pisiasi, mille üle norida leidsime, oli legendi kirjelduse puudumine eraldi lehel. Ilmselgelt oli aegajalt kasulik legendid kaardihunnikust lahti rullida, et objekti täpsustada.

Ja võib-olla, kui ma ükskord oma unevõla jälle tasa saan, hakkan igatsema neid hunnituid nipernaadlikke külamaastikke, nõiduslikke öiseid rabasid, sookailu väljasid, lindude lõputut vidinat, puristavat põdravasikat, põrisevaid mardikaid, väsimusetunnil ikka tervitavaid kaasvõistlejaid, rammestust rullikäidud jalgades, iseendaks olemise ühte lummavat viisi, pisut kummalisel moel.

Suur ja soe tänu korraldajatele.