O-week 4. päev Keila-Joa
O-nädal jätkus omas rütmis, neljapäeval päevakuna Keila-Joal.
Pesakond üles rivistatud mõisa taga metsas.
Raideni M12 rajal oli sama 1. punkt (31) mis minu N21A peal ja kuigi ta asutas enne mind minekule, oli ta varsti mul sabas. Kui me olime uduumbes mõnda aega lehtpõõsaste vahel tiirutanud, kus ma pidevalt pakkusin välja, millise künka taga võiks vajalik süvend olla, aga ei olnud, jõudis Raiden kurvalt nentida: "Emme kui sina juba ei tea, mis siis minust saab...", püüdes leiutada veel mõnesid põhjuseid, miks mitte iseseisvalt oma rada läbima minna. Ilmselt ta sai ühel hetkel aru, et selle tuhmi esivanema seljataha võibki jääda tolbendama esimest punkti otsima ning võttis asja käsile ja pakkus ühel hetkel välja: "Kuule kas me ei ole mitte siin rajaäärsel lagendikul?" No muidugi me olime. Ajasin kõik eelmise päeva sprindi kaardi mõõtkavast mitteväljatulemise kaela ja käskisin tal edasi ise orienteeruda ja mind rahule jätta ning läksime kumbki oma teed.
Ega tal kõige lihtsam selle maastikuga ei olnud. Aga etteruttavalt olgu öeldud, et see rada meeldis Raidenile o-nädalast kõige rohkem. Olla huvitav ja ilus olnud.
Olin kahmanud tavapärase naiste kõige pikema raja kaardi, kuigi nutikamad valisid seekord lühemaid variante end finaalipäevade tarvis säästmiseks. Taipasin veidi rahulikumalt võtta ja meenutasin jalutades viimatisi orvandi kogemusi sel hunnitul peisaažil mulluse o-nädala lõpetuseks või üks-ühele sprindis.
Pärast esimese ja teise punkti segadust, kerkis aina tuttavaid künkaid ja loodusvorme. Mõnega läks rabedamalt, näiteks 5(59) ja 10(48), kuid niipalju tungis mälusoppidest pinnamoodustiste asetusi esile, et end kiirelt tuvastatud asukohta saada. Erinevalt linnaruumist, ei teki metsasel maastikul tuttavatest paikadest kummalist paralleeltöötluse lühist.
Valged kajakad kuivasid rannal ... kui 7(47)sse jõudsin. Esiotsa vaatasin kaardil, et kivi järgi käies saab vist jalad märjaks. Aga mõõn oli vist.
Pika raja püant oli jäetud seekord päris lõppu. Siis kui juba 16 punkti pulgale korjatud. Tuli järgmiste järgi üle jõe parki minna. Üle hiljuti korrastatud ja igavest abieluõnne lubavatest tabalukkudest vabastatud rippsilla. Teine neist koledalt kääksumas kui keegi sellest üle jooksis. Ja katsu sa loogilisi jooksusamme teha kui keegi su selja taga silla teises otsas oma rütmiga sillal põntsutama hakkab. Vaatad all voolavat vett ja kogu maailm lihtsalt pöörab sust ära. Peast ja jalast.
19(31)st punktist naasmiseks oli õige mitu varianti. Igavaim neist näis ümber lossiaia läbi finiši, veidi kaunim tundus sama teed üle krigisevate sildade tagasi, nautides loojangupäikeses juga ja parki ja lossi ... Kõige seksikam variant oli aga otse läbi jõe, joa astangu kohalt, sealt kus vesi alla murdub, põlvini vees läbi sumada. Isegi tähistus kaardil näis kutsuv.
Vajusin mõtisklusse. Ja loksutasin end turvaliselt, või pööraselt kääksuva silla kaudu tagasi. Jäin pelgama jõge ning üpris proosaline kaalutlus võitis - niikaua kui seal kose kohal tumedas vees leiutan, kuhu libedal kivil astuda, olen ringiga ammu üle jõe. Ei ole minus seda tundmatusse vette tormavat seiklejat, ikka pigem mööda kuivi kaldaid ilulejat. Aga puhtalt võimaluse eest, 5+ rajameistrile.
Õhtu lõppes o-kambaga nö teisel pool teed, Reeda suvilas, saunas ja ürdivannis. Hää turgutus, et nädal saaks jätkuda, taaselustatud koibadega, ära kuulatud muljetega sellesuviselt veteranide MMilt Göteborgi lähistelt.
Pesakond üles rivistatud mõisa taga metsas.
Raideni M12 rajal oli sama 1. punkt (31) mis minu N21A peal ja kuigi ta asutas enne mind minekule, oli ta varsti mul sabas. Kui me olime uduumbes mõnda aega lehtpõõsaste vahel tiirutanud, kus ma pidevalt pakkusin välja, millise künka taga võiks vajalik süvend olla, aga ei olnud, jõudis Raiden kurvalt nentida: "Emme kui sina juba ei tea, mis siis minust saab...", püüdes leiutada veel mõnesid põhjuseid, miks mitte iseseisvalt oma rada läbima minna. Ilmselt ta sai ühel hetkel aru, et selle tuhmi esivanema seljataha võibki jääda tolbendama esimest punkti otsima ning võttis asja käsile ja pakkus ühel hetkel välja: "Kuule kas me ei ole mitte siin rajaäärsel lagendikul?" No muidugi me olime. Ajasin kõik eelmise päeva sprindi kaardi mõõtkavast mitteväljatulemise kaela ja käskisin tal edasi ise orienteeruda ja mind rahule jätta ning läksime kumbki oma teed.
Olin kahmanud tavapärase naiste kõige pikema raja kaardi, kuigi nutikamad valisid seekord lühemaid variante end finaalipäevade tarvis säästmiseks. Taipasin veidi rahulikumalt võtta ja meenutasin jalutades viimatisi orvandi kogemusi sel hunnitul peisaažil mulluse o-nädala lõpetuseks või üks-ühele sprindis.
Pärast esimese ja teise punkti segadust, kerkis aina tuttavaid künkaid ja loodusvorme. Mõnega läks rabedamalt, näiteks 5(59) ja 10(48), kuid niipalju tungis mälusoppidest pinnamoodustiste asetusi esile, et end kiirelt tuvastatud asukohta saada. Erinevalt linnaruumist, ei teki metsasel maastikul tuttavatest paikadest kummalist paralleeltöötluse lühist.
Pika raja püant oli jäetud seekord päris lõppu. Siis kui juba 16 punkti pulgale korjatud. Tuli järgmiste järgi üle jõe parki minna. Üle hiljuti korrastatud ja igavest abieluõnne lubavatest tabalukkudest vabastatud rippsilla. Teine neist koledalt kääksumas kui keegi sellest üle jooksis. Ja katsu sa loogilisi jooksusamme teha kui keegi su selja taga silla teises otsas oma rütmiga sillal põntsutama hakkab. Vaatad all voolavat vett ja kogu maailm lihtsalt pöörab sust ära. Peast ja jalast.
19(31)st punktist naasmiseks oli õige mitu varianti. Igavaim neist näis ümber lossiaia läbi finiši, veidi kaunim tundus sama teed üle krigisevate sildade tagasi, nautides loojangupäikeses juga ja parki ja lossi ... Kõige seksikam variant oli aga otse läbi jõe, joa astangu kohalt, sealt kus vesi alla murdub, põlvini vees läbi sumada. Isegi tähistus kaardil näis kutsuv.
Vajusin mõtisklusse. Ja loksutasin end turvaliselt, või pööraselt kääksuva silla kaudu tagasi. Jäin pelgama jõge ning üpris proosaline kaalutlus võitis - niikaua kui seal kose kohal tumedas vees leiutan, kuhu libedal kivil astuda, olen ringiga ammu üle jõe. Ei ole minus seda tundmatusse vette tormavat seiklejat, ikka pigem mööda kuivi kaldaid ilulejat. Aga puhtalt võimaluse eest, 5+ rajameistrile.
Õhtu lõppes o-kambaga nö teisel pool teed, Reeda suvilas, saunas ja ürdivannis. Hää turgutus, et nädal saaks jätkuda, taaselustatud koibadega, ära kuulatud muljetega sellesuviselt veteranide MMilt Göteborgi lähistelt.
Comments