EMV tavarada Krüüdneris
Undavad traadid peakohal, ootasin autos aega, mil siirduda Krüüdneri kõrtsi, taha, starti.
Karjäär täitus potentsiaalsete Eesti meistritega. Mõnest bussist tuli välja rohkem kehi kui neid sinna kahemõõtmeliselt mahtuda oleks saanud. Buss on õnneks risttahukas ja väljatulnud tüübid said olla kolmemõõtmelised. Kedagi neljamõõtmelist ei olnud otseselt näha. Neid ongi võimatu tajuda. Need on need tüübid, kes kuus päeva tagasi olid Lapimaal rogaini finišis. Ja mitte lihtsalt finišis. Vaid koos tulemusega. Hiljem märkasin, nende kehasid ikka oli kohal. Ju nad vast ise ka olid.
Tulles iseenda üheplaanilisuse juurde. Esimesed kolm punkti oli lihtsalt jube, siis sain aru, et aga ooo - siin pakutakse ju ajule tööd.
Maastik kuuel ja poolel kilomeetril kandis välja rohkem loodusnüansse kui kogu Lapimaa rogain kokku. Kui kauge põhi voolis ja rullis justkui distantsilt, imedes energiast tühjaks tasa ja kavalalt, siis siin loodus lihtsalt pressis agressiivselt ligi - kallistas, silitas säärt ja kraapis kintsu, viskas vahele mõne obaduse, lahtilaskmata.
Kuigi esimest punkti (80) võis ju pidada lihtsaks teelt võssa hüppamiseks, siis suutsin hüpata sinna ikkagi nii, et paarikümne meetri pärast enam porist tossugi aru ei saanud. Kuhu siis. Kuhu jääb õigupoolest punkt ja lageda sooga lohk - mingi täiesti struktureerimata võss - sõnajala lagendikud, madalad kased vaheldumas männiribade ja üksikute kuuskedega. Midagi oli veel. Kuniks avastasin end justkui sihilt. Mis, siht ka veel siin.
Jäin seisma, eemaldasin endast lühinägelikud okulaarid, et üle prillide kaarti ligemalt vaadata ja aru saada, mis seal peal siis tegelikult on lisaks rohelistele ja kollastele laikudele. 1:15 000 kaardil, viimased paari aasta jagu, permanentne seisund.
Nagu Malle pärast tõdes, nii kirjut kaarti Põhja-Eestis juba ei kohta - tõesti, humanitaari pilguga vaadates - eriti enesehävitusliku kunstniku taies. Nii kärsitu värvide kasutamine eeldab mõnda defineerimatut meeleseisundit. Lucy in the Sky with Diamonds.
Ooh, siin on mingi kollane triip - mis ongi ilmselt see 'siht'. Paigas lõpuks ja punkt käes. Kas nii hakkabki olema.
Teine punkt (79) tähendas, et võisin suuna peale sattuda kõikidesse ümbritsevatesse kst'dese . Aga sattusin punkti. Pärast kodus avastan detaile, mingi sookene on punkti juures olnud.
Kolmandasse punkti minek tundus lõpuks ometi kindla peale. Kui mu selja taga mõni kaasvõitleja vööni mingisse auku poleks vajanud. Enne tegelikku oja oli veel mitmeid kraavipetekaid. Nagu selles totras videos - haa, kus mees hüppab madalasse porilompi ja soppa pritsib laia kaarde; naine kõrval üritab sama teha, ja vajub rinnuni. Piinlik. Et see mulle meelde tuli.
Neljanda punkti (87) soos sain kätte koos sajuga. Suvesse rebitud sügisepilved jõudsid kohale. Need olid piiranud juba parklasse jõudes. Tihe sadu tähendas aga vaid üht - viiekümne uue rohevarjundi ehk uute huvitavate võimaluste lisandumist maastiku avastamiseks.
Neljandast viiendasse(91) pagesin mööda savivälja - mis kummaline ettevõtmine, kruusateele. Eriti nurgelise kaarega, aga punktile otse pähe. Hakkab minema. Kuuendasse(93) sik-sakitades, aga samuti kalleteta kohal. Viheldes vahepeal vett täis sõnajalgade vahel. Uuh, üldse ei olnud mõnna-mõnna.
Seitsmendasse minekuks mõtlesin hea taktika, aga lasin selle lammutada nõrkusel usaldada liigselt kaasvõistlejaid. Mis tähendas, et ma ei jõudnud õieti kuhugi. St jõudsin küll, valesse punkti. Korraldasin sisejuurdluse laadis - mis objektil see vale punkt võiks küll olla ja kus selliseid objekte lähiümbruses võiks olla. Milliseid tõendeid pakuvad asukoha suhtes mööda tormavad isendid Põlva maakonna metsades, keda ei ole võimalik hetkel ristküsitleda. Tuletasin mingi jokk skeemi ja selle järgi ladusin ennast õigesse punni. Mhmm, vahest juriidika toimibki, nagu päris maailm.
Jätkus ringmäng küngaste, soode ja kraavidega kaarel 8(74)-9(69)-10(92)-11(55)-12(76)-13(81). Alustuseks mingi täiesti äraarvamatu legendiga 8(74). Seda, et selles paigas kaardile roheline rist on sirgeldatud ja objektiks siis järelikult ümberkukkunud kuuse püstine juurestik oli, taipasin jälle pärast kojusõidul kaarti uurides. No, risoomid.
Kordamööda - otse ja kaarega punkti - nagu kes aias, läks selle sõõrikuga. Vihma sadas kaela nüüd vaid õnnestunud kokkupuutel suurte taimedega. Suvi hiilis hallide pilvede vahelt tagasi, pressis päikesekiirtena silma. Ma tean, läheb varsti mööda. Vahest jääb veel, viivuks mõtlikult paigale. Ent enne kui jõuad kõne alla võtta, riivata ... kadunud.
12(76)st 13(81)ni minemiseks põikasin korraks energiavõssa, et sealt otse läbi rassida, aga umbes viie sammu pärast süvenes soov enne pimedat punkti jõuda ja pöörasin grammi jagu hõredamasse metsa ringiga lähenemiseks.
14(96) - 15(90) - ja veel, ja veel, normaliseerimata kujule viimata kaardipilti, mis väljendus maastikul ohakalise niidu siilikute vaheldumises selgusetute puistuvormidega.
Mis asi see orienteerumine on, vaevasin pead eelviimasesse punkti (70) sumades. Kas see ongi tavaline ... tavarada. Ahah. Kas nii peakski kogu aeg olema - kaelani mudas, kinni tuulemurrus ja noores energiavõsas. Ei, seda ei saakski teada, kui ei reisiks kaugemale päevakutest.
Kuidas saab olla, et viimasesse punkti ei vii loha. Kuidas saab olla, et ma kuulen kommentaatori jutukõma ja istun kinnis täiesti jubedas padrikus. Sattusin veel mingisse auku, millest välja ukerdamiseks tuli tappa nõgeseid ja vaarikaid, mahutada ennast läbi põõsaste vahelistest olematutest pragudest, astuda oksarisule, millelt jalg ikka ja jälle ära libises, astuda nottidele, mille pehkinud faktuurilt veelgi sügavamale risu sisse vajus. No mida põrgut. Justkui kokkuvõte ja kontsentraat kõikidest eelnevatest etappidest.
Kuniks jäigi veel moodustada mõned jooksusammud lõpukõveral.
Uuesti. Ja uuesti.
Uuesti olen, segane kunstiteos punaste ringidega peos, omadega metsas.
Karjäär täitus potentsiaalsete Eesti meistritega. Mõnest bussist tuli välja rohkem kehi kui neid sinna kahemõõtmeliselt mahtuda oleks saanud. Buss on õnneks risttahukas ja väljatulnud tüübid said olla kolmemõõtmelised. Kedagi neljamõõtmelist ei olnud otseselt näha. Neid ongi võimatu tajuda. Need on need tüübid, kes kuus päeva tagasi olid Lapimaal rogaini finišis. Ja mitte lihtsalt finišis. Vaid koos tulemusega. Hiljem märkasin, nende kehasid ikka oli kohal. Ju nad vast ise ka olid.
Tulles iseenda üheplaanilisuse juurde. Esimesed kolm punkti oli lihtsalt jube, siis sain aru, et aga ooo - siin pakutakse ju ajule tööd.
Maastik kuuel ja poolel kilomeetril kandis välja rohkem loodusnüansse kui kogu Lapimaa rogain kokku. Kui kauge põhi voolis ja rullis justkui distantsilt, imedes energiast tühjaks tasa ja kavalalt, siis siin loodus lihtsalt pressis agressiivselt ligi - kallistas, silitas säärt ja kraapis kintsu, viskas vahele mõne obaduse, lahtilaskmata.
Kuigi esimest punkti (80) võis ju pidada lihtsaks teelt võssa hüppamiseks, siis suutsin hüpata sinna ikkagi nii, et paarikümne meetri pärast enam porist tossugi aru ei saanud. Kuhu siis. Kuhu jääb õigupoolest punkt ja lageda sooga lohk - mingi täiesti struktureerimata võss - sõnajala lagendikud, madalad kased vaheldumas männiribade ja üksikute kuuskedega. Midagi oli veel. Kuniks avastasin end justkui sihilt. Mis, siht ka veel siin.
Nagu Malle pärast tõdes, nii kirjut kaarti Põhja-Eestis juba ei kohta - tõesti, humanitaari pilguga vaadates - eriti enesehävitusliku kunstniku taies. Nii kärsitu värvide kasutamine eeldab mõnda defineerimatut meeleseisundit. Lucy in the Sky with Diamonds.
Ooh, siin on mingi kollane triip - mis ongi ilmselt see 'siht'. Paigas lõpuks ja punkt käes. Kas nii hakkabki olema.
Teine punkt (79) tähendas, et võisin suuna peale sattuda kõikidesse ümbritsevatesse kst'dese . Aga sattusin punkti. Pärast kodus avastan detaile, mingi sookene on punkti juures olnud.
Kolmandasse punkti minek tundus lõpuks ometi kindla peale. Kui mu selja taga mõni kaasvõitleja vööni mingisse auku poleks vajanud. Enne tegelikku oja oli veel mitmeid kraavipetekaid. Nagu selles totras videos - haa, kus mees hüppab madalasse porilompi ja soppa pritsib laia kaarde; naine kõrval üritab sama teha, ja vajub rinnuni. Piinlik. Et see mulle meelde tuli.
Neljanda punkti (87) soos sain kätte koos sajuga. Suvesse rebitud sügisepilved jõudsid kohale. Need olid piiranud juba parklasse jõudes. Tihe sadu tähendas aga vaid üht - viiekümne uue rohevarjundi ehk uute huvitavate võimaluste lisandumist maastiku avastamiseks.
Neljandast viiendasse(91) pagesin mööda savivälja - mis kummaline ettevõtmine, kruusateele. Eriti nurgelise kaarega, aga punktile otse pähe. Hakkab minema. Kuuendasse(93) sik-sakitades, aga samuti kalleteta kohal. Viheldes vahepeal vett täis sõnajalgade vahel. Uuh, üldse ei olnud mõnna-mõnna.
Seitsmendasse minekuks mõtlesin hea taktika, aga lasin selle lammutada nõrkusel usaldada liigselt kaasvõistlejaid. Mis tähendas, et ma ei jõudnud õieti kuhugi. St jõudsin küll, valesse punkti. Korraldasin sisejuurdluse laadis - mis objektil see vale punkt võiks küll olla ja kus selliseid objekte lähiümbruses võiks olla. Milliseid tõendeid pakuvad asukoha suhtes mööda tormavad isendid Põlva maakonna metsades, keda ei ole võimalik hetkel ristküsitleda. Tuletasin mingi jokk skeemi ja selle järgi ladusin ennast õigesse punni. Mhmm, vahest juriidika toimibki, nagu päris maailm.
Jätkus ringmäng küngaste, soode ja kraavidega kaarel 8(74)-9(69)-10(92)-11(55)-12(76)-13(81). Alustuseks mingi täiesti äraarvamatu legendiga 8(74). Seda, et selles paigas kaardile roheline rist on sirgeldatud ja objektiks siis järelikult ümberkukkunud kuuse püstine juurestik oli, taipasin jälle pärast kojusõidul kaarti uurides. No, risoomid.
Kordamööda - otse ja kaarega punkti - nagu kes aias, läks selle sõõrikuga. Vihma sadas kaela nüüd vaid õnnestunud kokkupuutel suurte taimedega. Suvi hiilis hallide pilvede vahelt tagasi, pressis päikesekiirtena silma. Ma tean, läheb varsti mööda. Vahest jääb veel, viivuks mõtlikult paigale. Ent enne kui jõuad kõne alla võtta, riivata ... kadunud.
12(76)st 13(81)ni minemiseks põikasin korraks energiavõssa, et sealt otse läbi rassida, aga umbes viie sammu pärast süvenes soov enne pimedat punkti jõuda ja pöörasin grammi jagu hõredamasse metsa ringiga lähenemiseks.
14(96) - 15(90) - ja veel, ja veel, normaliseerimata kujule viimata kaardipilti, mis väljendus maastikul ohakalise niidu siilikute vaheldumises selgusetute puistuvormidega.
Mis asi see orienteerumine on, vaevasin pead eelviimasesse punkti (70) sumades. Kas see ongi tavaline ... tavarada. Ahah. Kas nii peakski kogu aeg olema - kaelani mudas, kinni tuulemurrus ja noores energiavõsas. Ei, seda ei saakski teada, kui ei reisiks kaugemale päevakutest.
Kuidas saab olla, et viimasesse punkti ei vii loha. Kuidas saab olla, et ma kuulen kommentaatori jutukõma ja istun kinnis täiesti jubedas padrikus. Sattusin veel mingisse auku, millest välja ukerdamiseks tuli tappa nõgeseid ja vaarikaid, mahutada ennast läbi põõsaste vahelistest olematutest pragudest, astuda oksarisule, millelt jalg ikka ja jälle ära libises, astuda nottidele, mille pehkinud faktuurilt veelgi sügavamale risu sisse vajus. No mida põrgut. Justkui kokkuvõte ja kontsentraat kõikidest eelnevatest etappidest.
Kuniks jäigi veel moodustada mõned jooksusammud lõpukõveral.
Uuesti. Ja uuesti.
Uuesti olen, segane kunstiteos punaste ringidega peos, omadega metsas.
Comments