O-week 3. päev Südalinn

Selle suvine süda oli mullusest veidi ahtamaks jäänud.

Ilmsesti tänu stardi liikumisele Lembitu parki, vedades aga muidu üpris samadesse Sibulaküla ja Maakri asumi hoovidesse, tänavatele ja parkimisplatsidele, et põhjustada kesknädalasse emotsioone ja liikumist. Jättes lihastesse veel mõned meenutused, et neid võiks tihedamini kasutada.

Astraalsel kombel sundis miski mind täna stardiämbrist kaarti rabades kontrollima, kas on ka õige klass - näh ei olnudki. Limpsisin tagasi ja rabasin järgmise - see klappis mu sooga paremini.

Mõnel platsil tekkis täielik plokk.
Nii juhtus kohe esimesse punkti Maakri tänava algusesse minekul. Kuna ma kohe selle maja nurga juurest punkti ei leidnud, kus eeldasin, siis ei suutnud end järsku kaardile mitte kuidagi asetada. Tekkis olukord, kus osa ajust üritas leida, kus punkt reaalses linnas asub - raalides kaardi sigrimigrist silme ette kõiki selle piirkonna teadaolevaid maju ja tänavapilte.  Teine osa ajust püüdis tegeleda samal ajal klassikalise kaardilugemisega, asetades halle ristkülikuid ja kollaseid alasid silmaga näha olevasse pilti. Tulemuseks globaalne lühis.

Mõnda hoovi viis salakavalaid läbipääse.
Liigsele kiirustamisele motiveeriv langus tekkis 4(35)st 5(43)sse silkamisel - Olümpsi tagant Kaupmehe ja Kentmanni tänava vahelisse hoovi minnes jäi Kaupmehe tänava poole maagiline värav. Nupuga. Kui ma seal paari kaasvõistlejaga väravat lingist lõgistasin siis see ei liikunud kuskile poole. Kui Raiden oma sama etappi läbis, siis värav olla lahti olnud. Keegi olla aga näinud, kuidas nooremad tütarlapsed üldse üle värava ronisid. Ning kellelegi oli tänaval lapsevankriga kodanik lahkelt seletanud, et värav käib lahti nupust. No nii, sprindi jaoks peab nuppu olema, et oma teekonda kontrolli all hoida. Ise tegin ringi Kentmanni poolt. 

Mõnes õues leidus kohti muutvaid punkte.
Kuues punkt (44) läks minul ekstsessideta, kuid finišijärgsed narratiivid pajatsid kellestki kurjast inglise keeles hurjutavast linnakodanikust, kes olla karistuseks punkti üldse teisele poole aeda tõstnud või midagi. Sealt olla lippide vahelt küll SI-jaama kätte saanud.

Mõne objektiga läks seletamiseks.
Jätkus teevalikutega variantide jada Tatari asumis. Kui Kosmose kino juures tekkis hoiatav mõttevahetus kaasvõistlejatega, kas võiks punkti võtta müürist üle või mitte. Tegin pisikese kaare ära, aga rinnatis kaardil läheb poole pealt mustast kriipsust üle halliks kujutiseks, mis justkui laseks punktipoolses otsas aeleda müüril nii kuidas siivsam näib.

Mõni punkt võimaldas ülemuse ja teiste tuttavate silma alla sattuda.
Edasi jätkus teekond tagasi Sibulakülla - ülemuse aeda. Hoiatasin teda, et ärgu õhtul liialt erutugu, kui ümber maja peaks numbritega tüüpe ta prügikastide vahel kooberdama. Juuksuri juurest, kes naabermajas mind juba 30 aastat püganud on, oleks võinud ka läbi hüpata.

USA saatkonnast eest sain kolm korda läbi lipata - nüüd on ilmselt kõik kehaosad igast asendist kolm korda digitaalselt jäädvustatud.  

Viiuldajaid ei olnud näha. Ja juba kõikehaarava raskusega jäsemetes, mis palavas üldse liikuma pole harjunud, levisin üle Pärnu maantee Tõnismäe asumisse, et lahendada viimane teevaliku dilemma 15(48)-16(49) vahel. Läksin Pärnu maantee poolt.

Lõpu-urgitsus läbi linnavalitsuse tunneli ja poolkaar Vabaduse platsil lõpetas üpris oimetuks muutunud kere vaevlemised. Nüüd kulus ainult veel lõualihaste energiat, et üksteise võidu emotsioonida rajal juhtunu üle.

Raidenil õnnestus üks punkt vahele jätta, kuna oli nii põhjalikult juba 8ndast punktist lahkudes hakanud mõtlema, kuidas 10sse minna, et üheksandas jäigi käimata.

Jaani varastasid täna rootslased üldse ära. Eks need ole juba sajandeid siinpool merd mäsu korraldamas käinud.

Muidu linn elas. Üle kauaoodatult oma ootamatut suve kätte jäämist.