O-week 1. päev Loomaaed
Ilmsesti mingi viperuse tõttu oli ilmavanal o-nädala alguseks taevas pilvedest puhtaks jäänud. Vahest olid ahvid elektri ära võtnud. Ometi tüüris teisele poole Loomaia lääneväravat õhtutundideks sinitaeva alla mitmeidki o-huvilisi siit ja sealt poolt Maa nurgast.
Võib-olla õige pisut rabedalt, kuid õrnalt. Algas numbritega tüüpide saatmine puuride vahele. Kahekõnes Maiduga tekkis arutelu, kummale poole puuri neid metsikumaid tüüpe õieti jaguda võiski.
Mõned tagasihoidlikumad olid lahti lastud meie pesakonnast. Jaan luupis oma pooletoobise jalaga poolmaratoni rada. Raiden püüdis mitte viimaseks jääda M12 isendite hulgas ning ise rikastasin W40 naisolevuste kogumit.
Säherdune konkreetne rada oli, vigu sallimata. Mis rütmi muutmiseks puuride vahelt paariks korraks seikluspargi taha kivikülvi tõmbas. Pelgasin, kas võib karta saatmist ka piisoni või elevandi asumite taha võpsikusse, pika heina ja hundinuiade vahele, kuid õnneks need kaardi osad olid ära pügatud.
Massiivseid vigu rajale ei jätnud, kuid sprindile omaselt kummalisi jõehobu kaari ja kaameli kaldeid ikkagi tuli ette - juba esimesse punkti otsustasin miski pärast üle lageda kilpkonna künka turnida. Viiendast(53) kuuendasse(36) jõudmiseks püüdsin teele jäävale musta joonega müüri mitte sisse joosta ja võtsin suuna liiga paremale. Madalate puuvõrade alt sirava päikse alla jõudes tekitas ere plats hetketise opossumi segaduse.
7(65)-8(38) punkti vahelt avastasin hiljem väikse ussaugu - mis kolme sammu jagu astumist võib-olla säästnuks.
12. (67) punktis, kui lõpuni oli ju vaid ninasarviku jagu maad, tekkis jääkaru väsimus ning 13sse känguru puu juurde jõudmiseks pidi seisatama, et hiire aju taas tööle hakkaks. Päris korda ei saanud, sest 14st (60) kõndisin taas välja kummalises suunas, seekord liiga vasakule pikendades olulisel määral teekonda pelikanideni.
Eelviimane etapp läbi linnula tundus juba üle hobuse pikavõitu.
Ja kuhu jäi jope? Leidsin jaki stardist. Hülgest rääkimata.
Meeleolukas algus, et jätkata juba homme o-kurnamise kursil Pirita padrikutes.
Võib-olla õige pisut rabedalt, kuid õrnalt. Algas numbritega tüüpide saatmine puuride vahele. Kahekõnes Maiduga tekkis arutelu, kummale poole puuri neid metsikumaid tüüpe õieti jaguda võiski.
Säherdune konkreetne rada oli, vigu sallimata. Mis rütmi muutmiseks puuride vahelt paariks korraks seikluspargi taha kivikülvi tõmbas. Pelgasin, kas võib karta saatmist ka piisoni või elevandi asumite taha võpsikusse, pika heina ja hundinuiade vahele, kuid õnneks need kaardi osad olid ära pügatud.
Massiivseid vigu rajale ei jätnud, kuid sprindile omaselt kummalisi jõehobu kaari ja kaameli kaldeid ikkagi tuli ette - juba esimesse punkti otsustasin miski pärast üle lageda kilpkonna künka turnida. Viiendast(53) kuuendasse(36) jõudmiseks püüdsin teele jäävale musta joonega müüri mitte sisse joosta ja võtsin suuna liiga paremale. Madalate puuvõrade alt sirava päikse alla jõudes tekitas ere plats hetketise opossumi segaduse.
7(65)-8(38) punkti vahelt avastasin hiljem väikse ussaugu - mis kolme sammu jagu astumist võib-olla säästnuks.
12. (67) punktis, kui lõpuni oli ju vaid ninasarviku jagu maad, tekkis jääkaru väsimus ning 13sse känguru puu juurde jõudmiseks pidi seisatama, et hiire aju taas tööle hakkaks. Päris korda ei saanud, sest 14st (60) kõndisin taas välja kummalises suunas, seekord liiga vasakule pikendades olulisel määral teekonda pelikanideni.
Eelviimane etapp läbi linnula tundus juba üle hobuse pikavõitu.
Ja kuhu jäi jope? Leidsin jaki stardist. Hülgest rääkimata.
Meeleolukas algus, et jätkata juba homme o-kurnamise kursil Pirita padrikutes.
Comments