Mõned minutid enne keskpäevatundi startis Raiden oma 100le punktile, mis tema vanuse jaoks tegi 17 ühikut kolmele kilomeetrile. Kuhjaga tiirutamisi ümber nelja järve. Ooside peal, all ja kõrval. Poisi rahulolu järjest kätte tulnud punktidest muutis niigi paksu õhu veelgi tihedamaks. Eelmise päeva õppetunnid olid positiivses suunas mõjunud.
Läbi niiskusest lämbe õhu lonkisin oma stardi poole. Päike ajas suve loal vihmamärjast rohust aina intensiivsemalt vett välja. Need kes omale jalutamiseks aega ei jätnud, olid juba starti jõudes näost rõõsad. Vedeliku taastamiseks võis ümbritsevalt alalt sisse kühveldada suuri mustikaid. Mis omakorda andis võimaluse strateegiaks rabada rajal konkurente hunnitult sinishabulise naeratusega. Jooksukiirusega kedagi relvituks muuta, on minu puhul säherduses katlas kättesaamatu vahend.
Nii ma siis võtsingi ette jalutada. Mis tegi 37 ühikut viiele kilomeetrile. Nii, ma nüüd ei teagi, mida ma nende suhtarvudega 17/3 ja 37/5 peale hakkan. Tunduvad ilusad.
Üheksa punkti enne reljeefiosa õnnestus üpris muretult läbi lengerdada.
Reljeefikaart oli kardetud mikroreljeefsel osal, kuid ka seal sujus kontakt pinnavormidega ootamatult ladusalt. Ma ei suutnudki ennast millegagi üllatada. Möödapääsmatu oli põske pista täiendavalt mõned eriti rammusad mustikad. Püüdsin teha jooksmise moodi liigutusi - see kippus hinge üpris ruttu paelaga kaela võtma.
Uimlesin Jänijõe silla poole. Suvi voogas aeglaselt kaasa. Lausa seisis. Lausa hammusta.
Et teisel pool jõge, järvede vahel, lasta o-nädala lõppakordil finaali vääriliselt end oimetuks orienteeruda. Küsimus ei olnud kaugeltki enam mentaalne, vaid sügavalt füüsiline. Lisapingutust nõudis oma kiduma kippuva vormiga viimased punktiasukohad adekvaatselt kaardilt välja lugeda. Kohale jõudmine ooside peale, alla ja kõrvale oli iseküsimus.
Aga lihtsalt lähed, lased mõistusest lahti ja manööverdad tunnete peal. Püüad õhust kinni nende liikujate selgena püsinud mõttelennu, kes on enne sind jõudnud sinna kuhu vaja. Finišisse.
Järjekordsesse O-nädala lõppu. Mis täies ulatuses läbituna korralikult läbi raputab. Loksutab kiiretel sprindiradadel, tuuseldab tuulemurdudes, solistab soodes, fantaseerib finišis. Viskab õhku sadu positiivseid energiamulle, millele kohaletulnud o-kodanikkond otsa põrkab ja mis neile külge kleebivad.
Nii ma siis võtsingi ette jalutada. Mis tegi 37 ühikut viiele kilomeetrile. Nii, ma nüüd ei teagi, mida ma nende suhtarvudega 17/3 ja 37/5 peale hakkan. Tunduvad ilusad.
Comments