EMV sprint Pärnus

Kaart jäi metsa, SI-pulk kahmamata.
Pärast Pärnut pärituulega, pärnade alleel.

Eelarvamused, loba ja lahmimine.
Pärast pärjatuid, sisemises pimeduses iseenda kõrval.

Kas selles linnas ei oleks saanud siiski keerukamat rada tekitada?  Mõtlesin rajal, kui kolm punkti oli veel jäänud. Otsisin pingeliselt eelviimasest punktist Tallinna värava kõrvalt mingit trikki.

Kiibitsedes Etsi üles riputatud kaarti (sest enda oma jäi Pärnusse), siis ainumas segadus päädis K-punktist esimesse punkti minnes. Tegin umbes samasuguse kolmnurga, ainult meie punkt oli teiselpool treppi, veel teed mööda paremale tulla, aianurgas. Teine punkt oli sama. Edasi kulges mõningaste erisustega, aga meil oli sama etapp 5-6 ja viiendasse minnes lootsin sisimas, et äkki on seal mitu punkti erinevates postivahedes. Edasi järgnes taas variatsioone rannapargis ning siis samad jooksuetapid 11-12-13, kus tundsin natuke igavust ja loomulikult jõudluse kesisust jäsemetega vehkimisel. Pusa 14-15-16 meil ei olnud, mis oleks võinud pärast kiireid etappe natukenegi lühisesse ajada. Eelviimane oli siinpool väravat, paremal müürinurga sees.

Natuke maotu. Oma klassi võitjast vaid neli minutit kauem. Liiga vähe. Toss väljas siiski.

Lehvisin merelinna tuules ja lainetes eht pärnulikus ilmas. Jättes ilmselt rannaliivale napsata oma SI-pulga.

Kergemeelne linn. Asjade kaotamise linn. Haihtunud aja linn. Tajude hääbumise linn.

Mõne paigaga ei saa suhteid klappima. Lagunevad ja pudenevad. Lähevad rullima nagu liiv rannal. Jääb ainult kipitus silmadesse.

* * *

Neljapäevak Kolgakülas oli sootuks rammusam. Eriti tihkeks osutus ring 3(40)-4(52)-5(51)-6(37)-7(39). Ja mitte ainult suurte mustikate poolest.
Suutsin suunaga mitmel lõigul puusse panna, selle asemel et tähist tabada. Kord kiskus paremale, siis jälle vasemale.

* * *
Raiden loeb kohustuslikku kirjandust.
Pärast seda kui nädal tagasi sai lõpuks intensiivsemalt poisile pinda käidud, et ta välja selgitaks lõpuks, mida üldse pidi lugema ning kodust ja poest õnnestus tekitada esimese hooga kolm raamatut: "Pal tänava poisid", "Alice imedemaal" ja "Röövlitütar Ronja". Jagas Raiden alles jäänud päevad septembrini iga raamatu lehekülgedega ning selgitas välja, mitu lehekülge ta päevas peab lugema.

Ja mitte ta siis järjest neid ei hakanud lugema. Iga päev kõike kolme korraga kindel lehtede arv. Kui ma uurisin, et kas nii segamini ei lähe asjad omavahel, teatas ta, et ärgu ma muretsege, ta oskab multitaskida.

Kummaliselt kujunes kõige põnevamaks lugemisvaraks "Alice imedemaal", mis on ilma täiendustetagi piisavalt kihiline ja sai ennaktempos juba läbi. Aga näib, et lihtsakoeliste lineaarsete narratiividega lapsi tänapäeval ei püüa.