O-week 2. päev Pirita

No kes oleks hakanud arvama, et Pirita metsa padrikud kohati nii komplitseerituks osutuda võivad.

Hubane keskuse ring oli koondunud Kabelimäe ja kelgumäe vahele ning isegi kui starti vantsimine oleks tüütuna tundnud, aga mis saanuks õieti tüünes õhtus lonkimises tüütut olla, siis Pirita jõe Kloostrimetsa poolsel kaldal ennast maastikul dekodeerides ununes kõik muu koheselt.

Kui rajameister on raatsinud natukenegi vaeva näha, ja seekord ta oli, siis hakkab sellel kaardil sellel maastiku siilul minuga ikka asju juhtuma, olgu kui tahes risti-põiki läbi joostud. Tänane rada suutis hanitada korduvalt.

Teel esimesest (63) teise (62) vaidlesin ühe välismaalasega, kus me oleme ja kus näha oleval pildil olevad rajad ja teed kaardil kujutatud on. Ta ei olnud kõigi mu väidetega nõus. Ega ma ise ka ei olnud. Kui olin mõnikümmend meetrit vaidluspunktist edasi tüürinud.

Kolmas punkt(62) - ma olin seal kohal, a kesse hakkab Pirita metsas mingit legendi vaatama ja kuna ma teerada ei suutnud tuvastada, läksin lappama. Sinna ja siia poole lagendikule, heitsin pilgu üle jõe päikselisele poolsaarele, millest võis näha mitmeid üle jooksmas ning pilgu kaardile visates sain aru, et ülejõe on mul täna veel väga pikk tee. Lõpuks ma hakkasin kaarti uskuma ja sain punkti kätte.

Järgnes rabedavõitu neljanda (51) punktini tunglemine. Kõige naljakam, et suutsin punktist väljudes ära eksida. No võimatu on seal muidugi ürgmetsalikult ära eksida, aga nii, et ei hooma, mis punktis kaardil oled ja kuhu suunda peaks minema. Vana jõelammi serv andis juhtniidi kätte, aga see oli ikka päris humoorika seal võsas kadunud olla.

Mõne punkti jagu läks veidi lihtsamalt, unustades teerajad ja reljeefi ning püüdsin leida  mingeid suuri objektilisi paiku ja märke. Vana karjäärisüvend ja esmakordselt märgitud disc-golfi korvid olid sealses paigas päris tõhusad abilised.

Orienteerujad näikse loodusele võrreldes discgolfijatega ikka väga leebet mõju avaldama - kogu piirkonnas on alustaimestik praktiliselt läinud ja miljöö sarnanes mustmulla vööndiga.

Tagasi kaarega orvandi ja tipukeste segadikus 11(61)-12(60), kus poolel teel püüdsin anda nõu Raidenile, kuidas ta võiks oma rajal (M14) läbida etappi  61-52, minu 11-15. Selleks ajaks oli temagi sotti saanud, et teeradu on siin ju palju rohkem kui kaardil.

M12

Ühest põõsast kargas välja väga kategooriline välismaalane ja nõudis resoluutsel toonil, et ma ütleks talle kus on punkt 65. Enne kui ma sain aru, et minu kaardil sellist pole, sest oma kaarti ta mulle ei näidanud, hõikas teda teine välismaalane ja kadunud nad tihnikusse jälle olidki.

Olin oma ringiga tagasi Ambrose mäel. No on needus, sain 15(52) kenasti kätte ja selle asemel, et suusasilla poole udjama ajada, läksin täiesti vales suunas suusarada mööda alla teisele poole. Kuidas saab üks koht järjekindlalt nii desorienteeriv olla. Seal on mul igal päevakul raskusi o-asjadest arusaamisega.

Veider tehismaastik juba finišipool jõge peitis endas 17(64) ja 18(36), millest esimesest Jaan näiteks üldse mööda kõndis ja milleni jõudmiseks Raiden esiotsa kuidagi Tamme laskumiseni välja jõudis. Mul nii painavalt seal ei läinud.

Lõpp keris selgelt, kuid viimast läksin ikka alguses rattarajalt noppima.

Nii meie pesakond seekord päikseloojangus kodu poole veeres - auto seletamist täis. Mida tuli kodus veel üle seletada.