Sprindinädala eelsilkamised
Nädalalõpuks Pärnusse. Olgu milline ilm tahes. Sprindilembesem o-rahvas koguneb suvepealinna oma Weekendile.
Enne veel, on laupäevaõhtusele väänmassile antud korduvaid võimalusi harjutamiseks. Et näeks paremini.
Linnaorienteerumine viis Haabneeme z-majade vahele. Londonit silmas pidades, oli Jaan nõus ka kaasa tulema. Eks ole. Kellele, millised linnad motivatsiooni annavad.
Sudisime sama raja peal ja kui esimesse punkti koos kohale jõudsime, räuskas keegi puu tagant pingilt: "Korraga ei tohi tulla!"
Jaan libises vaikselt eest ära, kuid polikliiniku taga labürinthekis olime jälle ninapidi koos. Kodanikud kaasvõistlejad eirasid seal küll järjepanu tumerohelisena märgitud hekki. A kes neid peale südametunnistuse ikka nuhtleb.
Tänu kummalistele keelualadele sai etapp 6-7 tõsisemaks teevaliku ülesandeks. Ning pärast esimest aasa z-majade vahel, tekitas 11st punktist lahkumine kaardilugemise vea. Läksin ei tea kuhu, taibates ühel hetkel siiski hoog maha võtta ning enda tekitatud pusa lahti harutades astus ligi plikatirts, kellel oli vaja samasse punkti minna. Alustuseks läks natukene selgitamiseks, mis karva maja tagant ta tuli ja kuhu ta minema peab, ei olnud ta minu pakutud suunaga päris nõus. Siis taipasin, et ta on oma kaardi 45 kraadi valesti ette keeranud ja sellega läks tema maailm jälle korda. Lapsed jooksevad kompassita ja lihtne oli seal sarnaste ehitiste vahel sassi minna.
Sellega oli aga ka minu maailm korras. Esiteks ma sain aru, kuhu ma lähen ja teiseks, kus see koht asuda võiks.
Edasi jätkus kõik puhtalt võhma peale. Mida ei olnud.
Täna võis aga jalga keerutada Juhkentali ja Veerenni asumis, tehes harjutusi kuskil surnukuuri ja Tallinna Vangla vahepeal. Kui oli õnnestunud ennast komplekteerida mõnda neljasesse punti, mis moodustaks seltskonna. Mul läks korda sattuda (tänud Anule) üdini feminiinsesse võistkonda ja võtta ette kolmas meeste vahetuse etapp. Vahel lihtsalt mehi pole.
Algus ja lõpp olid Kalevi Spordihalli kõrval Poolamäel Tiigiveski pargis. Suvi näitas oma normaalsemat poolt. Stardi eel hakkas sadama ja muutis murunõlvad libedaks, eriti neile, kes tavaliste jooksuslikkidega platsi olid tulnud.
Rada viiski kohe surnukuuri juurest läbi, keerutades ümber Keskhaigla hoonete.
Lohistas läbi Herne tänava värskelt aurava asfalti, Õpetajate ja Oa juurest vana juudi kalmistu aia taha. Uued sakid ümber hospidaliseermise asutuse, mille järgi kaar kehakultuurlaste vormi ajamise paikade juurde ja nende hoonete tagant läbi krõbedamate padrikute ja tsivilisatsioonist maha jäetud aladele.
11st 12sse joostes tekkis kerge paanika, kummal pool aeda küll punkt võiks asuda. Õnneks keegi jooksis eemal minu pool aeda ning pingelisemal uurimisel selgus, et rahvatantsustaadionile legaalselt täna poleks saanudki.
Teevaliku etappe jagus. Ma ju ütlesin, et harjutada, et näeks paremini.
Linnaorienteerumine viis Haabneeme z-majade vahele. Londonit silmas pidades, oli Jaan nõus ka kaasa tulema. Eks ole. Kellele, millised linnad motivatsiooni annavad.
Sudisime sama raja peal ja kui esimesse punkti koos kohale jõudsime, räuskas keegi puu tagant pingilt: "Korraga ei tohi tulla!"
Jaan libises vaikselt eest ära, kuid polikliiniku taga labürinthekis olime jälle ninapidi koos. Kodanikud kaasvõistlejad eirasid seal küll järjepanu tumerohelisena märgitud hekki. A kes neid peale südametunnistuse ikka nuhtleb.
Sellega oli aga ka minu maailm korras. Esiteks ma sain aru, kuhu ma lähen ja teiseks, kus see koht asuda võiks.
Edasi jätkus kõik puhtalt võhma peale. Mida ei olnud.
Täna võis aga jalga keerutada Juhkentali ja Veerenni asumis, tehes harjutusi kuskil surnukuuri ja Tallinna Vangla vahepeal. Kui oli õnnestunud ennast komplekteerida mõnda neljasesse punti, mis moodustaks seltskonna. Mul läks korda sattuda (tänud Anule) üdini feminiinsesse võistkonda ja võtta ette kolmas meeste vahetuse etapp. Vahel lihtsalt mehi pole.
Algus ja lõpp olid Kalevi Spordihalli kõrval Poolamäel Tiigiveski pargis. Suvi näitas oma normaalsemat poolt. Stardi eel hakkas sadama ja muutis murunõlvad libedaks, eriti neile, kes tavaliste jooksuslikkidega platsi olid tulnud.
Rada viiski kohe surnukuuri juurest läbi, keerutades ümber Keskhaigla hoonete.
Lohistas läbi Herne tänava värskelt aurava asfalti, Õpetajate ja Oa juurest vana juudi kalmistu aia taha. Uued sakid ümber hospidaliseermise asutuse, mille järgi kaar kehakultuurlaste vormi ajamise paikade juurde ja nende hoonete tagant läbi krõbedamate padrikute ja tsivilisatsioonist maha jäetud aladele.
11st 12sse joostes tekkis kerge paanika, kummal pool aeda küll punkt võiks asuda. Õnneks keegi jooksis eemal minu pool aeda ning pingelisemal uurimisel selgus, et rahvatantsustaadionile legaalselt täna poleks saanudki.
Teevaliku etappe jagus. Ma ju ütlesin, et harjutada, et näeks paremini.
Comments