Rogaini MM Lapimaal

Kui Villu Ekspressi artikli jaoks küsis, miks eestlased rogainivad, siis ma ei osanud tegelikult midagi arukat vastata ja ei oska ka täna seda endiselt teha, kui järjekordne MMi väisamine värskelt seljataga.

Tõsi, kas see on ikka eestlaste ala, võiks tõeks saada ju järgmisel aastal Austraalias, kuid seekord tuli medaleid lausa robinal. Tervitusõnnitlused siinkohal kõikidele poodiumile pääsenutele!

Küll ei või muidugi teada, kui nüüd hüppasid põhjapõdra männikangast välja seninägematult nobedad ja osavad kohalikud, siis maakera kuklapoolel võib leiduda uusi pärismaalasi, kes känguru soodest ja krokodilli padrikutest kohale ujuvad. Eriti kui võistluspaik asub keset madudest kubisevat kuid imeilusat kõrbe. Kui Lapimaa olude jaoks on võimalik mõnedes elementides ka Eestis aklimatiseeruda, siis katsu leida ressursse endale Uluru miljöö tekitamiseks. Või lasta Ida-Virumaa tuhamägede vahele rohkem rästikud lahti ...

Loodetavasti ma dramatiseerin siiski üle.

Sel korral aga sättisime oma Kaug-Ida päritolu jõuvankri Helsingisse jõudes põhja suunas ja muudkui uhasime, läbi Soomemaa ühest servast teise, üle 1000 kilomeetri, üle põhja polaarjoone, et jõuda noil augustipäevil kummaliselt sooja paika, kuigi Põhja-Jäämereni jäi veel vaid 270 kilomeetrit.

No päris ühe jutiga ei kihutaks kohale kardetavasti ka Jõuluvana oma imepõtradega ning nii jäime neljapäeva õhtuks pidama peatuspaika Oulusse.

Mis on ilmsesti hea eelpost Lapimaale siirdujatele. Soe augustiõhtu oli turuplatsile toonud kogu kohaliku noorsoo, mõned puhta tõmmud ning juba pilkases pimeduses käis möll siin ja sealpool platsi servas. Näis olevat soodne aeg põhjamaiseks tutvumiseks vastassugupoolega. Romantiline päikseloojang Botnia lahte, sumedas öös andis ideaalse miljöö.

 

Hommikusest udust jätkasime teekonda polaarjoone suunas. Lõputute metsalaamade vahele, kuhu kuus aastat tagasi maabusime lennukiga. Seekord teise lapsega, teisel viisil, ikka Jõuluvana kodusse.

Pikkade varjudega õhtupäike soojendas kella kuue ajal veel jõudsalt Kiilopää matkakeskuses. Kui sinna oli kogunenud juba hordide viisi, tunnistagem, siiski pisut segasevõitu tüüpe. Villidest, väsimusest ja tülpimusest oli reede õhtuses pikkade varjudega päikseloojangus asi veel kaugel.

Mõningane logistiline segadus tabas meid, kui selgus, et peame pühapäeva hommikul kella kümneks ära andma oma suurepärase öömökki võtmed, kui ise võib-olla alles metsas viibime. Aga võib-olla ei viibi ka. Meie tagasihoidlikku soovi hilisemaks chek-outiks tõlgiti broneeringus kui 'soovi' ja kahjuks seda soovi rahvamasside hullu tunglemise tõttu metsikutel aladel, ei saanud seekord kuidagi täita. Õnneks me olime kaasa võtnud lapse. Kes sai seega korralduse ärgata pühapäeval enne kümmet, pakkida kõik asjad, need autosse tassida, võtmed retseptsiooni ära anda ja ise kuskil mõistlikus piirkonnas viibida, et mitte öelda, oodata meid finišis.

Igatahes ei seganud reede õhtul rohkem meid midagi, et end laupäevaseks retkeks mugavas kaminaga mökkis valmis seada ja välja magada. Hoiatades Raidenit muu hulgas selles osas, et kui me ei peaks tagasi tulema, mingu siis 1. septembril ikka ilusti kooli. Sest Urho Kekkoneni  (see jõuab ka igale poole oma jälgi teha) rahvuspark piirneb Vene piiriga ning jõulistel naabritel poleks ju suurt keerukust 24 tunni jooksul 150 uue 'kohvri' saamiseks.

Varahommikul oli hubases Suomen Latu Kiilopää keskuse hea peamajas omale sooja veeputru ja muud hommikusöögile omast hinge alla visata, et kella üheksaks kaardi sappa rivistuda.

Päike oli alustanud küpsetustööd kui telkimisplatsi puudevilus sai omale üht-teist astumiseks nuputatud.



Planeeringuponnistused
oli seekord tõsised, nii nagu see Soome rogainide puhul kunagi eriti lihtne pole olnudki. Kuidagi eriti keeruline oli midagi meiesuguste emotsioonijate jaoks kokku panna. Aga ega üks MM maastik ei peagi mingi lihtne reebus olema. Küll venitasime algust ühele ja teisele poole. Variantideks oli praadida ennast avatundrutel idas - pilvitus taevas küpsetas lõunaks üle 20-kraadine päike, loputada end lõunas üüratus soos või valida teadmata sügavusega jõe poolt poolitatud lääs.

Kuniks hakkasime lõpuks kaardi lääneservast, mida tänavused maailmameistrid Soomest nimetavad Saariselän mäntykangas, punktiketti kokku noppima, lootes selle kuidagi talutaval viisil ühendada alguseks ja lõpuks Kiilopää keskusesse. Välistasime seega lõunasse jääva suure sooala, mis tundus üldse ulmelisematele tüüpidele kõlblik läbimiseks ning sügava kahtluse alla jäi kogu avatundrute osa suurte kõrgusvahede ja kivise pinnase tõttu. Tõsi, viimasega me välistasime ilmelt ka kogu piirkonna eepilisemad loodusvaated.

Hommikuseks ringiks ei kippunud üldse midagi jääma ja nii joonistasime oma võimete piirile kohase raja 75 kilomeetriga, jättes lõpu ossa siiski mitmeid õgvendamise variante. Väga tundmatu ja ettearvamatu mõjuga maastik, mille tegelikku kurnamistaset pidid näitama lähi 24 tundi, õigupoolest saabub meie puhul haamer, kirves või lihtsalt kuvalda juba pimeduse saabudes. Kõhklusi oli Jaani Tšehhis väänatud jala osas, mingi aeg arvasime, et ei lähegi üldse sinna Soome kivide vahele sellega kügelema. Sõltuvus on aga liialt tugev ja võõrutusnähud oleks saanud vaimselt rasked olema. Olime kohal.

 

 

Punktiketiks sai 74-80-33-82-96-37-34-42-44-64-25-84-35-45-83-52-94-22-58-63-73-32-62-26-78, millest kadusid lõpuks üpris mitmed (mahakriipsustused).

Minek
Stardiks koguneti vuliseva oja kõrvale,  kus päike jätkas armutut praadimist ning alasse sissepääsemiseks oli oluline ette näidata oma steriilselt kõnevõimetuks pakitud sidevahend, mida sa võisid kasutada kui peaksid end päris liikumisvõimetuks rogainima ja mõningased elemendid esmaabipakist.

Aina tihenev inimpilv kogunes me ümber, sisaldades kümneid ja kümneid kaasmaalasi ning eksoote kaugemalt - energilisi hispaanlasi, rõõmsameelseid ameeriklasi, kidisevadi kiivisid, paar jaapanlast jpt. Loomulikult selle regiooni põhitegijatest ugrilastele lisaks teisi võimekaid lähinaabreid Lätist, Soomest ja Venemaalt.

Alustasime üpris vähestega koos suunda otse edelasse, 74sse. Rada kohtus hiiglasliku põdraaiaga ning selgusetuks jäi, kuidas seda küll on võimalik läbida. Õpetused pugeda aia alt, tundusid esiotsa veidi liiga siilakatele tüüpidele mõeldud. Kuid peagi saabuv lahmakas aiavärav ei jätnud kahtepidi võimalust selle kasutamise osas.

Järgmise punktini umbes kaks kilomeetrit kagusse, esimene ojaületus - jalad märjaks ning esimene tõus ja lamedam tipp, kus punktitähisest mööda uhasime. Kui pinnavorm madalamaks hakkas minema, pöörasime ringi ja püüdsime tundeliselt leiutada, kummale poole võisime kalduda. Mingi pidepunkti andsid kaardile joonistatud kivid, mida leidus ühes servas ilmekamalt ka pinnases aga väga lihtne punkt ei olnud.

Kõmpisime mööda hõredat, kidurate mustikatega ning juba salguti ruskeks värvunud pohlade ja leesikate vahel, väga hõredas ja kõvapinnalises metsas - tõesti ehtne männikangas - kirju lapitekk kuremarjadest ja madalast samblikest. Ja niisugusena nägi välja valdav osa kogu meie läbitraageldatud trajektoorist. Kerge läbitavusega metsa lõhestasid mägiselt vulisevad ojakesed, kohati soiste ja pajuvõsastunud kallastaga.  Rahutu jääaeg oli lapiteki lükanud hunnikutesse ning mõnest servast õige kortsuliseks ja kiviseks, lausa ületamatuks jäärakuks.

33 oli väga lageda metsa servas, ometi sattusime sarnasesse naaberorvandisse, mis segadust tekitas, aga mis võib-olla ei olnud tõesti nii sügav, et kaardile kanda. Kaugus teerajast andis info tagasipööramiseks ja kõrvalsüvendi läbimiseks.

82 ja 96 osutusid eelmistega võrreldes lihtsaks. Mööda sörkis üksikuid põhjapõtrasid, üks püüdis ümber meie moodustada sõõri, jälgides meid teraselt, ilmselt et nuusutamiseks meid tuule alla saada. Vaesed põdrad, kui nad olid sunnitud kõiki neid päikse käes kleepuvaks aetud  tüüpe läbi nuusutama. Ööpäeva lõpuks oli neil ilmselt süda paha ja peavalu.

37 oli selgelt kättesaadav, kuid vastikus mülkases madalas pajuvõssis, jalad olidki eelmisest ojast kuivaks käidud, nüüd jälle poolde säärde ojast läbi, mülkaid kauba peale. Sedakorda tuli põdraaedikust läbi pääsemiseks litsuda end madalaks maadligi ja roomata teisele poole. Mitte mingit isu ei olnud kolistada järjekordses sookolli punktis 34 ja jätsime selle vahele, vaid läksime otse, st väikse nõksuga 42sse.

44 ja 64 ei valmistanud raskusi, ikka see hõre männikangas, saime suunalt punktid üpris täpselt kätte. Seevastu 25viis naaberninna, kuid suutsime end korrigeerida nobedalt õigesse ninna.

84 näis päris hirmuäratav - kuskil väga lameda nina otsas. Kuigi metsa tihedus või pigemini selle hõredus, lubanuks teerajad kõrvale jätta, oli viimane siiski abiks mingisugusegi kauguse hindamiseks. Nii tekitasime nurgetise lõigu, valides otse lõunasuunal pealemineku ja marssisime otse punkti, kuigi see meie suunal männi taha peitu jäi, kuid umbes täpselt punkti kõrval seisma jäädes hakkas tähis õnneks silma.

Kell oli aega armutult päeva lõpu poole vedanud. Palavusega ei tahtnud liiga kiirelt rühmata, hullumeelne tekkiv janu ajanuks sisemise veerežiimi täiesti sassi ja kurnanuks mõttetult. Seega tempo oli olnud tavapärasest veidi aeglasem. Tegime peatuse natukeseks söögiks - viinerisai soolakurgi ja koka-koolaga oli minu menüüs, kui Jaan lihtsalt banaani krõbistas. Hunnitu paik istumiseks, kus tuul suurema satikate (sääsed ja kihulased) voori minema puhus ning eemal silmapiir tundmatute tundrutega. Punkti üles tulnud eestlased pidasid mäge aeglaseks surmaks, aga kas nad polnud siis ida pool käinud. Kuigi jah, juu need olid vähe kiiremad surmad. Neid oli hea siit mäe otsas vaadata.

End uuesti liikuma ajades, lendas järjekordne kolmene soootsa punkt ketist välja ning hulk kilomeetreid järgmise punktini 45, mööda kauneid radu, ootas. 

Ees oli kõige segasem etapp - kulgesime ida suunas jõe poole, keskuse message boardilt lootustega nähtud pilt silme ees, et jõgi siiski vaid poolde säärde ulatub. Kottpimedas ma sinna sisse vist poleks julgenud minna, kuid nüüd, kümnendal tunnil tundus, et pinnavirendus on piisav laskmaks oletada madalat põhja, millelt ümarad samblased kivid vastu sirasid. Jaan mõõdupuuna ees, mina järel, üle põlve natuke ja teisel pool olimegi. Süngevõitu, aga alistatud. Veel püsis õhtuvalgus, mis ei lasknud veekogusid põhjatuteks aukudeks muuta.

Niipalju oli siiski juba ööhakk, et jalgu enam kuivaks käia ei õnnestunud. Märjad sokid kipuvad ikka ja jälle nahka maha kraapima ja talla alla villipesasid punuma. Ei pääsenud nende käest ka seekord.

83 juures osutus veidi küsitavaks, kust õieti hakkab see terav musta joonega tähistatud äär ja kui palju peab servast üles ronima, aga kauguse järgi, mingil sisemisel ajel saime punktile kenasti pihta.

Õhtuhärmarus lasi veel lambita kaarti lugeda ja hõre männik ei loonud ka metsa alla piisavalt pimedust, ometi olime täiesti segaduses kui 52sse suundudes jõudsime teerajale ja oodatud paigast kahte ühendavat teeharu ei tabanud. Kuna poolpimedas tõusvas mäes lameda sadula tabamine tundus liiga loto, siis otsustasime minna ringiga, teed mööda, et sealt künka harja mööda kauguse järgi kohale liikuda. Sammude järgi õiges kauguses oli küll põhjapõtru, aga punkti vastu ei tulnud. Samas ega põhjapõder ei ole karu, kes võiks punavalge tähise maiuspala pähe nahka pista. Maapind hakkas uuesti tõusma, järelikult võiksime olla siiski sadulas. Aga kes teab, äkki on mingi naaberlainetus jälle. Keerutasin ennast ringi ja kümmekond meetrit eemal puude vahel punkt vastu siraski. Ikka suund ja sammud. Kuigi kartsime hullemat.

94 oli nii kindel punkt, mis ära tuua, sellega ei olnud raskusi, kuigi teeotsade leidmiseks oli juba ilmselgelt lampi vaja.

Kustumine
Punkt käes, istusime kalda peale pingikesele. Pimedus oli endasse haaranud külmad õhumassid, mis nüüd mustjast veekogust üles tõusid. Nagu maa seest lahti pääsenud Valhalla surnud viikingid oleks oma külma hingeauru meiesugustele könnidele peale hinganud.

Süües ära meie vaimu ja viimase jõu. Üle kivise välja oli vaja leida teeots, mis viiks 22 suunas. Sellega saime veel hakkama, aga 22  ise näis pimedas küll täiesti koledas soos ja mülkas asuvat. Vesi läikis vastu, valmis alla neelama. Oja ise oli ebamäärane moodustis ning mind oli vallutanud tohutu külm, selga sai küll soe jakk, aga käed külmetasid ja jalad kangestusid ning mingisse külma vette ronimise plokkis aju täiega ära.

Ilmselt me selles punktitus kohas murdusimegi selleks korraks lõplikult. Õigupoolest ei läinudki toda punkti sinna soise pinnase vahele otsima. Jahedus, villid ja ükskõiksus olid meid enda võimusesse haaranud.

Külm. Leiutasime otsema tee keskusesse ja ajasime ennast liikuma. Veekogust eemale, uuesti kõrgemale harjadele tõustes läks oluliselt soojemaks. Ja nii taastus korraks uuesti hasart, minna ja otsida üles 73. Lambivalgus on lõigatud ja kui sammude järgi tundus, et oleme juba küll ja küll liikunud, tähist ei kusagil. Oli Jaan see, kes arvas, et äkki selle madalama koha taga on uuesti kõrgem küngas, mille otsast on punkt. Jah ta oli. Küngas. Ja punkt. Kuivas männikangas ei olnud pimedus nii võigas ja kuigi väga rabedalt, saime punkti kätte.

Nüüd küll aitas. Siirdusime otseteed, üle madalama tundru serva mööda radu pidi keskusesse. Mis rajad need õieti sellised ongi. Alla keskuse poole laskudes oli tee ääres mingeid õpetlikke matkatahvleid. No kes sellistel radadel küll matkab ja neid tahvleid üldse loeb, tundus sellel hetkel. Jaan pakkus, et mõni kohalik vana treib neid tahvleid, kui tal Lapin Kulta õllepotsik jälle tühjaks saab. Umbes nagu, et pakub Urho Kekkose Rahvuspargi rahvale, et kuule mul sai jälle raha otsa, kas ma teen mõned õpetlikud tahvlid ja virutab need kuskile põdraraja äärde püsti.

Naljakas oli see, et mida kõrgemale tõusta, seda soojemaks läks. Tundrutes igavesti puhuv tuul oli soe nagu pärineks Aafrika kõrbest. Võimatu oli ette kujutada, et selle maheda õhuvoolu asemel võib muul aastaajal krõbedat jääpuru näkku puhuda.

Tõsi, kügeleda kell kaks öösel Lapimaa tundru otsas, kui kilomeeter eemalt paistsid Kiilopää mökkide tulukesed, ai- jah meie laps on ju seal kuskil tulede all, ning ümber vuhiseb soe suvetuul, kohas kus talviti üldse valgus puudub ja laiuvad valged lumeväljad, oli ilmselgelt retke sürreaalseim moment.

Pimedas kivide vahel jalale vastuvõetavat astumispinda leida, oli kurnav ning isegi kui 78 jäi ju lausa teele, ei tundnud kogu seda halli ümbrust selle punkti ümber vaadates, kuigi veenev seal kivide vahel end pimedas rullida. Lihtsalt liiga tönts oli astumine ja oht väänatud saada pelutas. Aina rohkem kohti soki sees oli lasknud jalgadelt naha maha hõõruda, mis omakorda ei mõjunud kivinukkide otsas tarnimiseks liialt innustavalt.

Aitab nüüd küll. Loivasime oma putkasse. Laps oli asjad juba õhtul kõik ära pakkinud ja mõned tuli uuesti lahti koukida, aga naljakas oli keset võistlust valgete linade vahele pikali visata, et pool seitse mõelda ja tunda,  kas annaks maastikul veel midagi teha.

Ei andnud.

Mistahes punktile keskusest järgi minna, näis suhteliselt mõttetu. Seitse punkti siin või seal. Viska üht või võta teist. Ei mingit võitluslikku meeleolu.

Märkisime finiši maha ja jahvatasime enne üheksat pühapäeva hommikul lõuna suunas minema. Kembeldes teele jäävate põhjapõtradega liikumisõiguse üle. Ilmsesti nad olid haisvate rogainijate nahutamisest üledoosi all.

Mis maa see on?

 

Ja ikkagi, miski eriline võim on sealsel loodusel. Iga oja ja küngas istub ajus, lahti laskmata. Mingid ürgsed jõud, millega saavad hakkama vaimselt väga tugevad, füüsisest rääkimata. Mind rabistasid nad selliselt, et terve pühapäeva oli hämmastavalt sant olla, sööki sisse ei läinud ning kogu organism oli sõna otseses mõttes laiali. Kolm tundi ööund oli ilmselgelt napp kogus mingisugusekski taastumiseks. Ja õieti millest. 56 kilomeetrist väikesest matkast.

Lapi tuulte poolt ära puhutud. Männikangasse keeratud. Mägiojadest ära uhutud. Tundrute suursugususest rulli veeretud.

Põikasime siiski Tankavaara Kullamuuseumisse, et teha tutvust kullakaevandamise ajalooga Lapis ja üle ilma. Päris põnev, kuigi lagedad väljad olid jätnud ajusse vähe kohti, mille külge uusi teadmisi haakida. Ühe faktikesena meenub, et Lapin Kulta oli eelmise sajandi alguses hoopis kullakaevandmise firma, mis ruttu pankrotti läks, kui alles 1969 sama nime omale õlletootmise vabrik võttis.

Terve ülejäänud tee Rovaniemisse, võitlesin enda maastikult ja Lapi tuulte käest kokku koondamisega. Isegi visa hing Jaan vajus korra nii ära, et tegime sõites tahtmatu põike bussipeatusesse, mille äärekivi meid erksaks ehmatas. Kuidas vedas, lõpuni mõtlemata.

Magasime Santa Clause'i hotellis viis tundi. Mõned meist olid valmis natuke sööma ja siis magasime edasi. Et esmaspäeva hommikul kell 5.30 udusse mässitud valguses jätkata matka koju.

 

Kui ma õhtul kodus asju lahti pakkisin ja püüdsin end mõelda hommikusse 850 km taha, siis tekkis tunne nagu oleks tulnud kuskilt kosmosest. Või tea, palju jäi puudu jääajajärgsel rahvaste rändel, et esivanemad oleks pööranud põhja poole Soome lahte, selle asemel et jääda pidama siinsel lõunakünkal. Võib-olla sellepärast läkski seekord Lapimaale nii palju eestlasi, et kogeda, millest on napilt pääsetud. Või siis hoopis vastupidi, ilma jäädud.

Või miks peaks ikkagi ühte matka ikkagi ettevõtma just sellises formaadis. Miks ei võiks kultuursel kombel kohale sõita ja ilma end pooleks rebestamata ringi rännata. Või tühjagi ma kunagi võtaks ette, et nii, nüüd pesakond, lähme kolmeks päevaks Lapimaale. Ja matkame seal. Põhjapõdrad ja kõik on kohal.

Jalatallad on ikka rullis. Lapituul uitab ikka kuskil ajukurdude vahel.

Võimas. Soovitan. Võttage oma pesakond ja minge matkake seal. Põhjapõdrad on kindlasti kohal.


Etsi imelisi pilte
Võidu võti: Kuntokeskus Huippo
Nüanssidega vaade üritusele Maa kuklapoolelt: croweaters

Meie  poolt  täiesti kasutamata kaardi pooled, mine või uuesti: