O-week 5. päev lühirada Nelijärvel

Pärast oma meeletut kogemust esimesel WRE lühirajal Voosel, olen iga kord vaimus valmis järjekordseks paaritunniseks pusimiseks paarikilomeetrisel rajal. Mida omakorda võimendas mälestus jüriöisest metsakammimisest neis samas paigus, kus sedakorda jätkusid o-nädala etteasted.

Tibakene kogunema hakanud väsimus kadus kui parkimisplatsil jooksin kokku tuttavaga, kes oli puhkekeskusesse tulnud salsa tantsulaagrisse. Nii me siis seal arutasime, kas ja kuidas võiksid erinevad hobikogukonnad üksteist nädalavahetusel mõjutada. Näis, et peale ristuvate teede kitsikuses parklas, kulgeti ülejäänud aja paralleelilmades.

Raideniga starti lonkides üritasin poisile lugeda peale mitmeid o-sõnu - laadis kolmnurk on K-punktis, keera kaart seal kompassi järgi õiget pidi ette enne kui minema hakkad, jälgi reljeefijooni - nendel on 5m vahet jms udu, mis näis isegi mitte ühest kõrvast sisse ja teisest välja, vaid lihtsalt tuulega üle pea laiali hajuvat. Võib-olla ta lihtsalt peletas oma lõputu lobaga mingit sisemist hirmu, mis tal karmima metsa ees oli.

Tähelepanule see kasuks igatahes ei tulnud. Ning käbi osutus väga kännuseks sedakorda.

M12

Esimese punkti jõudmiseks kulus üle poole tunni tudeerimast kahel võimalikul 180 kraadi vales suunas oleval teerajal. Teab kaugele ta tuterdanud oleks kui Mait nöörirajalt hiljuti pääsenud laste rada suurte teede ja jõega piiranud poleks. Kruusa teega kohtumine andis selge indikatsiooni, et ollakse vales kohas. Mille järgi ja kuidas ta kaardi lõpuks õigesti ette sai, ma ei saanudki sotti, igatahes käinud ta veel all x järve juures paadisillal ära, mis asukohta kinnitada olla aidanud.

Kui esimene punkt käes, siis suurem müttamine oli olnud veel 4(60) lohu tuvastamiseks. Ilmselgelt vorm 'sadul' käis üle jõu, aga nagu ta selgitas, et polnud eksinud, vaid ei leidnud lihtsalt tihedast võsast punkti. Siis polnud seal ka mingeid lohasid veel.

Positiivne enesetunne kõigist leitud punktidest oli siiski päeva tegija. Puhtalt pääsemine metsa käest näib põnnis tekitavat väga tugeva laengu ja annab tohutu enesekindluse laksu, selles iseseisvumise algetapis. See vaid iseenesest sõltumise ja lõpuks hakkamasaamise tunne on kasvatuslikult võimas.

Ilmselgelt treenitumale põnnile, võis rada lihtsaks jääda, aga mõne jaoks jagus seal õppetunde kuhjaga, mille varalt udu ka natuke kõrvast sisse lasta. Lastega ongi see dilemma, võib-olla mitte nii terav veel 12ste seas, et ühed liiguvad edasi sportlasena treenides, teised jäävad harrastajateks. Katsu neile vastuvõetavat ülesannet siis samale rajale plaanida. Vanem poiss omal ajal päevakutel M18 radadest loobus, nende pikkuse ja keerukuse pärast, sest ikka pigem sattus vahel metsa kui et end o-treenis.

Ehk siis, põnevam kui enda kooberdamine puude vahel, on jälgida, kuidas kasvav inimene metsa poolt töödelduna päeva lõpuks on arenenud.

Tuleb tunnistada, et enda kulgemine puude vahel läks kõikide arengute kiuste päris kobedalt, olulist vigu tegemata. Kolmandasse mikroreljeefsesse punkti liikusin väga ettevaatlikult ja kaalutletud sõjaplaaniga K-punkti varjust. Kuigi mitmed liikusid sinna ka otse ja tunnistasid maastiku siiski suhteliselt loetavaks. Rinnuni sõnajalgade väli muidugi ei jäta endast muljet kui lagedast, mille järgi end kuhugi kinni lugeda.

 

Neljandast viiendasse tekkis samuti kahte sorti valikuid - otse läbi sinise, mis ei olnud nii risune olnud kui karta võis või variant kaarega sakitades mööda teed. Mis oli ilmselgelt minu variant.

Mingi segane eksitav rada enne seitsmendat sundis võsas tobedalt keerutama ja mingi petteküngas ajas punkti varem otsima, aga väga massiivselt see aega ei röövinud.

Olin 40 minutiga läbinud WRE lühiraja Aegviidu padrikutes. Täiesti ootamatu ajakasutus või siis kasutamata jätmine.

Sel ajal kui 40+ imestas foonil omavahel kui ilusad nad ikka veel on, olid esiplaanil noored.   

Foto SK100 kogust