Jukola 2012 mustrid
Suve kohtamiseks tuleb sel aastal Eestist sõita kas põhja või lõunasse.
Möödunud nädalavahetusel seadsime oma autonina treeneri juhtimisel koos Venla-võistkonna jagu naisisenditega Helsingi kesklinnast 22km põhjas suunas, kõige peale veel üks poisiklutt. Vantaa külje all võttis innustunud o-huvilisi vastu lõunamaine palavus juba hommikul kell 10. Päeval näitas kohalik termomeeter +28C ja päeva lõpuks võis kõigilt leida erikujulisi joodiku päevitusi. Ei, pigem siis jukola-lesila päevitusi.
Kui ma esimest korda Jukola asukohta mullu uurisin ja keskuseks Vantaa nimetati, kerkis silme ette platsitäis o-huvilisi kuskil varulennuväljal, aga ometi leidus Hakunila küla servas hoopis tükike krõbedat Soome kaljumetsa, milles orineetrumine keskmisele eestlasele endiselt emotsioone pakub - sest lamedate küngaste asemel tuleb jalg sättida nukiliste kivide vahele ning neljakäpakil enda ülesvinnamine kiviseinast, et siis teisel pool tagumiku peal jälle alla libiseda, on mõnevõrra erinevad manöövrid, mida siinkandis vaarikavarte ja toomingate vahel sooritada tuleb.
Kuna meil seekord ööbimisplaane polnud, siis bonafidekate lahkel loal hõivasime osa nende telgiplatsist pikutamiseks ja riietumiseks koos TONi naistega, et end suvepäiksel mõnusalt ümbritsevas melus küpsetada lasta. Kui hukatuslikult see sooja nautimine hilisemale sportlikule pingutusele just mõjus, vaevalt, sest mets ja rada tõmbasid koheselt endasse. Naiskond suhtub meil endiselt tõsisemalt saadud emotsioonidesse kui sportlikesse saavutustesse ja seetõttu polnud meil ka seekord märkimisväärseid eesmärke, nagu mullugi.
Jaan ja Raiden leidsid endale platsilt muudki tegevust. Näiteks teatas jõnglane, et käis täiesti eluohtlikul lasterajal. Nimelt olevalt territooriumile jäänud elektrikarjusega eraldatud aedik, millest üle oli rangelt keelatud minna, aga kus kaardil ometi nii hea lõike võimalus oli olnud. Lasterada uurides võis aru saada kui omane kiviküngastel turnimine soomlastele ikka on. Neisse ladestub emapiimaga graniidil luid murdmata hüppamine ja karglemine.
Vahetusalas oma järge oodates viisin iseenda peanupus läbi justkui softi vahetuse - mõtisklesin umbes nii: unusta nüüd ära need päevakute parkmetsad, unusta ära need eestimaised mahedad muhud ja lohud; tuleta meelde, millised on jala all astuda Soome kivikünkad, hoia end kogu aeg kaardis - iga reljeefi kriips on ju siin nii selgelt välja loetav.
Etappide läbimise võti oligi - valida punktist väljudes 100% kontrollitud õige suunaga loha ja veenduda selle paikapidavuses ka etapi ajal, jälgida ümbritsevat reljeefi enda nina ees ja mõlemal pool kõrvade kõrval ning kukla taga ja see, kuhu teised liiguvad ei ole absoluutselt oluline.
Niimoodi omas mullis liikudes suutsin eksida vaid korra valesse hajutuspunkti ning vaid paaril korral tekkis veidi hõre tunne maastikul kujutatu ja kaardi vahel.
Tõsi, ega liikumistempot väga üles ajada ei andnud - metsaalune oli kohati päris risune ja nagu korraldajad mainisid, seekorde kaart olevat tavapärasest rohelisem. Madalad kohad osutusid kohati õige madalateks - lühemad ja ümmargusemad vajusid üle põlve sisse.
Trajektoorile jäi õige mitu päris teravat kaljukünkast üles-alla ronimist ning juba K-punkti jõudmine nõudis tõsisemat rünnaku vormi. Heleriil, kelle me seekord esimesse vahetusse suutsime sokutada, jagus rammu esimestega kaasa joosta küll, aga mass oli nii suur, et K-punktist möödumine jäi selles lihtsalt tähelepanuta ning ühel hetkel tekkis küsimus asukohast ehk kaugele kambaga kaasa joostud on ja nii läkski esimese punkti leidmisega oodatust kauem. Mõne punktiga veel ebakindlust ja aeg muudkui tiksus minuteid.
Reet sai kuumas päikses Heleriid oodates huvitava päevituse, aga lõpuks tuli talgi minna. Esimest korda Jukolal, selles metsas. Ka Reedale mängis vingerpussi just esimene punkt ning jõudis tekkida paras paanika, kas nii hull ongi, aga järgmistega läks ladusamalt ja nii ta tuli. Minu kord.
Mul kolmanda vahetuse ajal oli juba kõvasti lihtsam kui Heleriil esimeses - vaateväli oli üpris hõredavõitu ja õigupoolest säherdust rongides jooksmist ei tekkinudki - muret, et joru liiguks aeglaselt ees või seljataha sabad koguneks, polnud. Ju ma ikka nii omas pilves seal vibreerisin. Vahel mõni päris mõne punkti kohta, kas ma olen näinud. Tavaliselt ei olnud. Päike läks ka just vahetuse ajaks pilve taha ära ja nii ei pidanukid lõõskavas kuumuses, vaid parajas pilvevarjus, läbima 1140 meetrit mägede ja põldude taha K-punkti, et jätkata juba ilma nöörita rajal.
Esimene (31), teine (33), kolmas (70), neljas (58) - lugesin otse teele jääva reljeefi millimeeter haaval välja, suund oli paigas ja punktid seal, kus neid ootasin. Milles siin see orienteerumine seisneb?
Viiendasse (36) minekul otsustasin eirata üldlevinud tava ja teha väikse ringi teerada mööda, selle asemel, et paar korda mööda kaljut üles-alla turnida. Punkti mineku koht ülesse künkale sai õigesti valitud ja käes seegi. Edasi jälle otse lohasid mööda punkti - kuues (39), seitmes (60). Veidi ebalevaks kujunes teekond kaheksandasse (41) - pinnavormid hajusid laiali, aga hallile kivivööndile jõudes liikus kõik paika. Üheksandasse ei läinud ka päris sirget trajektoori, vaid natuke tulin alla ja siis üles serva peale tagasi. 10(32) liiga lühike, et eksida.
Kuigi jukoldajad olid selle eest hoiatanud, siis ma esimese hetkega ikka täiskangestusin kui karu kuju ette jäi. Läks terve viiv kui adusin, et too on see neetud jahimeetse harjutus topis. Uhh, kaardijärg läks käest, aga kokkuvõttes tegi see ainult nalja.
Ja siis midagi põnevat. Pikk etapp segase lõpuga kuskil ninas. Stardis oodates olin seda etapivahet neljanda vahetuse liidrite pealt ekraanil näinud ja arvasin, et vaevalt meie vahetusel seda on. Osad gps-sabad liikusid ülevalt radu mööda ringi, osad põrutasid otse, kus oli tõesti mõõdukalt rohelist, aga selleks ajaks kui ma sinna liikuma pääsesin, oli väga tummine otse rada ees ja ringi oleks olnud mõtet ainult siis minna, kui oleks väga hea jooksja. Kohati oli muidugi mõnusalt märg, eriti lõpu eel viimases soos oli paras tümakas, kus andis ennast läbi kiskuda - ikka kippus ettetrambitud supis põlvini vajuma. Viimasest kaljunukist üles turnides arvasin kõik kontrolli all olevat, aga kohale jõudsin valesse punkti. Üks tädi oli seal õiges punktis ja oli väga lahke näitama, kus ülejäänud on, sest neid, kes paika omaks ei võtnud, neid muudkui laekus ja tädi muudkui näitas kaardil, kus ollakse ja jäigi vist näitama. Tänud. Olin veidi lõunas.
Järgmised kolm 12(63)-13(78)-14(125) ei tekitanud uusi tugevaid emotsioone. Ning siis väike põllumajanduslik etapp lasteraja elementidega ja prauhti mööda laia loha jälle, järsust mäehakatisest üles. Nüüd kui oli veel jäänud neli õige lihtsat viimast punkti, valvsust ei saanud küll kaotada, kuid olulisel määral sai looklevaid suusaradu kasutada, nüüd oli mul igasugune jõuraas otsas. No lihtsalt ei jaksa asjalikke liigutusi teha. Täiesti läbi. Vaatasin kella ja mõte sellest, et äkki õnnestub Siiri päästa siiski ühisstardist, andis jaksu ennast viimasest kivinukkidest pisut kiiremini üles alla vedida, kuniks 310 meetrit finishikiirendust veel jäänud oligi. Kaasvõistlejat ergutava kisakoori saatel möödusin tast viimasel kümnel meetril ja enam ei taibanud, kas mul lastakse endal kaart Siirile üle anda või mitte. Kolm minutit oli veel aega, nagu üks sinisärklastest seletas. Ja SK Aasa5 viimane vahetus sai asuda teele.
Siiri tunnistas, et raske oli. Ausalt öeldes 8,6 sellist kilomeetrit nagu tal läbida tuli, oleks ikka päris rulli võtnud. Jalatallad käituvad enda 7.2 peale siiamaani imelikult.
Kui Siiri finisheerus, oli kell üheksa läbi saanud ja viimane aeg ennast tagasi linna manu sättida. Ära selle muheda rahva seast, platsilt kus keeb rajalt tulnud naiste tunnetest ja helgib heledalt rajale minekuks valmistuvate meeste mõtetest, siblib sadu siiberdajaid.
Alles nüüd tekkis jooksmisel ka reaalne eesmärk - jõuda koju viiva laeva peale. Sebisime oma tiimi laiali - Reedaga toimetasime ühte platsi serva EMITi ja kilomeetri taha teise serva saatsime Siiri end pesema. Jaan kandis kogu võimaliku varustuse masinasse ja ootas väljasõidu juures. Ning siis tõeline spurt suihku-alalt kuskile parklasse P5, et sooritada kõige nõudlikum etapp keskusest Läänesadamasse. Tühjas linnas takistusi ei olnud ning paarikümne minutise varuga olime pardal. Esiotsa meid pargiti küll kuidagi nii, et tagumised rattad olid veel Soome pinnal, aga see oli siiski kõigest vaheetapp. Kuivalt kodus kõik.
Pühapäeval aknast sügisesest ilma vaadates ning maja taga murduvaid puid imetledes, oli raske aru saada, mis imekohas eelmisel päeval küll viibitud sai.
Kosmosest vaadates võiski see ju pisut imelik näida, kui tuhanded inimesed kogunevad troppi kokku ja siis metsa alla tuhatnelja nii, et tolmujutt taga, plagama pistavad. Punuvad noored ja siresäärsed, vanad ja matsakad. Kemplevad seal arusaamatul viisil ringi ja saabuvad lähtepunkti tagasi. Miks nad siis ära ei jooksnud kui nad juba nii suure plaginaga metsa poole punuma pistid.
Tagasijõudnud aga vaid muhelevad, hüplevad rõõmust ja võib-olla natuke kiruvad ennast. Aga keegi ei viska kompassi erutunult vastu reklaamtahvlit puruks ega loobi pealtvaatajaid higise särgiga.
Mulle ikka meeldib, see mets ja melu, tunne ja toonus.
Möödunud nädalavahetusel seadsime oma autonina treeneri juhtimisel koos Venla-võistkonna jagu naisisenditega Helsingi kesklinnast 22km põhjas suunas, kõige peale veel üks poisiklutt. Vantaa külje all võttis innustunud o-huvilisi vastu lõunamaine palavus juba hommikul kell 10. Päeval näitas kohalik termomeeter +28C ja päeva lõpuks võis kõigilt leida erikujulisi joodiku päevitusi. Ei, pigem siis jukola-lesila päevitusi.
Kuna meil seekord ööbimisplaane polnud, siis bonafidekate lahkel loal hõivasime osa nende telgiplatsist pikutamiseks ja riietumiseks koos TONi naistega, et end suvepäiksel mõnusalt ümbritsevas melus küpsetada lasta. Kui hukatuslikult see sooja nautimine hilisemale sportlikule pingutusele just mõjus, vaevalt, sest mets ja rada tõmbasid koheselt endasse. Naiskond suhtub meil endiselt tõsisemalt saadud emotsioonidesse kui sportlikesse saavutustesse ja seetõttu polnud meil ka seekord märkimisväärseid eesmärke, nagu mullugi.
Vahetusalas oma järge oodates viisin iseenda peanupus läbi justkui softi vahetuse - mõtisklesin umbes nii: unusta nüüd ära need päevakute parkmetsad, unusta ära need eestimaised mahedad muhud ja lohud; tuleta meelde, millised on jala all astuda Soome kivikünkad, hoia end kogu aeg kaardis - iga reljeefi kriips on ju siin nii selgelt välja loetav.
Etappide läbimise võti oligi - valida punktist väljudes 100% kontrollitud õige suunaga loha ja veenduda selle paikapidavuses ka etapi ajal, jälgida ümbritsevat reljeefi enda nina ees ja mõlemal pool kõrvade kõrval ning kukla taga ja see, kuhu teised liiguvad ei ole absoluutselt oluline.
Tõsi, ega liikumistempot väga üles ajada ei andnud - metsaalune oli kohati päris risune ja nagu korraldajad mainisid, seekorde kaart olevat tavapärasest rohelisem. Madalad kohad osutusid kohati õige madalateks - lühemad ja ümmargusemad vajusid üle põlve sisse.
Trajektoorile jäi õige mitu päris teravat kaljukünkast üles-alla ronimist ning juba K-punkti jõudmine nõudis tõsisemat rünnaku vormi. Heleriil, kelle me seekord esimesse vahetusse suutsime sokutada, jagus rammu esimestega kaasa joosta küll, aga mass oli nii suur, et K-punktist möödumine jäi selles lihtsalt tähelepanuta ning ühel hetkel tekkis küsimus asukohast ehk kaugele kambaga kaasa joostud on ja nii läkski esimese punkti leidmisega oodatust kauem. Mõne punktiga veel ebakindlust ja aeg muudkui tiksus minuteid.
Mul kolmanda vahetuse ajal oli juba kõvasti lihtsam kui Heleriil esimeses - vaateväli oli üpris hõredavõitu ja õigupoolest säherdust rongides jooksmist ei tekkinudki - muret, et joru liiguks aeglaselt ees või seljataha sabad koguneks, polnud. Ju ma ikka nii omas pilves seal vibreerisin. Vahel mõni päris mõne punkti kohta, kas ma olen näinud. Tavaliselt ei olnud. Päike läks ka just vahetuse ajaks pilve taha ära ja nii ei pidanukid lõõskavas kuumuses, vaid parajas pilvevarjus, läbima 1140 meetrit mägede ja põldude taha K-punkti, et jätkata juba ilma nöörita rajal.
Esimene (31), teine (33), kolmas (70), neljas (58) - lugesin otse teele jääva reljeefi millimeeter haaval välja, suund oli paigas ja punktid seal, kus neid ootasin. Milles siin see orienteerumine seisneb?
Ja siis midagi põnevat. Pikk etapp segase lõpuga kuskil ninas. Stardis oodates olin seda etapivahet neljanda vahetuse liidrite pealt ekraanil näinud ja arvasin, et vaevalt meie vahetusel seda on. Osad gps-sabad liikusid ülevalt radu mööda ringi, osad põrutasid otse, kus oli tõesti mõõdukalt rohelist, aga selleks ajaks kui ma sinna liikuma pääsesin, oli väga tummine otse rada ees ja ringi oleks olnud mõtet ainult siis minna, kui oleks väga hea jooksja. Kohati oli muidugi mõnusalt märg, eriti lõpu eel viimases soos oli paras tümakas, kus andis ennast läbi kiskuda - ikka kippus ettetrambitud supis põlvini vajuma. Viimasest kaljunukist üles turnides arvasin kõik kontrolli all olevat, aga kohale jõudsin valesse punkti. Üks tädi oli seal õiges punktis ja oli väga lahke näitama, kus ülejäänud on, sest neid, kes paika omaks ei võtnud, neid muudkui laekus ja tädi muudkui näitas kaardil, kus ollakse ja jäigi vist näitama. Tänud. Olin veidi lõunas.
Kui Siiri finisheerus, oli kell üheksa läbi saanud ja viimane aeg ennast tagasi linna manu sättida. Ära selle muheda rahva seast, platsilt kus keeb rajalt tulnud naiste tunnetest ja helgib heledalt rajale minekuks valmistuvate meeste mõtetest, siblib sadu siiberdajaid.
Pühapäeval aknast sügisesest ilma vaadates ning maja taga murduvaid puid imetledes, oli raske aru saada, mis imekohas eelmisel päeval küll viibitud sai.
Kosmosest vaadates võiski see ju pisut imelik näida, kui tuhanded inimesed kogunevad troppi kokku ja siis metsa alla tuhatnelja nii, et tolmujutt taga, plagama pistavad. Punuvad noored ja siresäärsed, vanad ja matsakad. Kemplevad seal arusaamatul viisil ringi ja saabuvad lähtepunkti tagasi. Miks nad siis ära ei jooksnud kui nad juba nii suure plaginaga metsa poole punuma pistid.
Tagasijõudnud aga vaid muhelevad, hüplevad rõõmust ja võib-olla natuke kiruvad ennast. Aga keegi ei viska kompassi erutunult vastu reklaamtahvlit puruks ega loobi pealtvaatajaid higise särgiga.
Mulle ikka meeldib, see mets ja melu, tunne ja toonus.
Comments