Kodasoo

O-nädala neljandal päeval jõudsin tõdemuseni, et äkki peaks algkursuse võtma, omandamaks mõned o-tehnilised võtted näiteks orvandite ära tundmiseks või siis ka muhkude ja lohkude eristamiseks.

Võtsin täna teist punkti (62) ikka mõnuga. Raiesmiku poolt lähenemine tekitas pinnavormide täiesti vääriti mõistmise. Liikusin pärast pikemat pusserdamist lõpuks sadakond meetrit edasi sihi ja tee risti, kus kohtusin mõnede teiste samas vormis olevate o-kodanikega. Ühisel jõul tuvastasime kus me oleme. Lahkamata jäi, miks me oleme. Teiselt poolt lähenedes hakkas reljeef tööle.

Järgmiste punktide 3(45), 4(35) tabamiseks kasutasin tugiradasid. See toimis. Tee viiendasse (43) kujunes aga õige loogeliseks, pelgasin sinisetriibulist. Kuuendat (58) kaldusin vale künka otsa otsima. Seitsmendasse (42) suure kaarega ringi, aga otse kohale. Kaheksas (33) jälle koos abiradadega. Üheksandasse (34) minnes tõstsin tempot, et siis rabakese otsas jälle aukude üle ainult pead vangutada. Lootusega taas teede ristist uuesti alustada, sattusin kogemata punkti. Kümnes (53) jälle kaarega teelt, aga vähemalt kohal. Viimane aeg põgeneda sääskede käest, need olid seekord kuidagi eriliselt vihaste lõugadega.

Kodasoo kaardile annab ikka teha radasid ajukurdude kasutamise eesmärgil, mitte ainult muskulatuuri arendamiseks. Unistada ju võib, et esimesest ressurssist jäi täna osa lihtsalt mingil põhjusel kasutamata. Bad sectors. Kuigi, metsa all kohtas olulisel määral rohkem radu kui neid kaardi peale oli raatsitud sirgeldada ja ebakonstruktiivset raja läbimist võiks ju ka nonde süüks ajada.

Nädala lõpu ülesastumised Voosel saavad ainult põnevamaks minna.