I pool Tallinna o-nädalast
... on seljataga.
Tänane vanalinna sprint oli meeleolukas. Linna sattunud muud kodanikud püüdsid taibata, mis toimub, samal ajal kui välis- ja sisemaine o-rahvas oli vallutanud Edgari kohviku ja ümbruse.
Kerge rada, mis hallollust eriti ei kurnanud, algas Hirvepargis ja viis kohe Lindamäe põõsaste vahele. Kolm punkarit seletamas ja arvustamas. Ise tundusin endale sellel hetkel pungim. Lihtne tiir Toompeal ja siis alla linna.
Vaatasin järgi, et järgmine stop on 'Oktoobri' kino hoov ja lidusin hooga mööda Lühikest jalga alla, kus üles tulevad seltskonnad olid heitund allakalpsavatest numbritega tädidest. Viru tänava alguses aga millegipärast arvasin, et ei ole see hoov, vaid ründasin mingit järgmist kitsukest käiku. Kui seal platseerund kohvikus kulpidega vehkivate isendite juurde hakkasin jõudma, adusin oma eksimust. Jätsin menüüd uurinud külastajad ennast kohtlase pilguga järgi vaatama, kiilusin läbi saksa turistide puntra Viru tänavale tagasi ja keerasin kunagise kino juurde viiva kangi alla. Oli veidi kummastav miljöö - maas punane vaip. Selle koha peal, kus punkt peaks olema - laud kaetud punaste joogitopsidega, fotograafid välgutasid lampe, päike paistis üle katuseserva otse silma. Mitte midagi ei saa aru, mis toimub ja miks ma siin olen. Punkt oli siiski ka, aga kõigist dekoratsioonidest piisavalt segaduses, jäi teine läbipääs hoovi tuvastamata ja suundusin taas turistide manu, kes polnud ikka kaugemale jõudnud võlvialusest sissekäigust.
Väikese lisakaarega Suur-Karjasse, järgmisse punkti 'Sõpruse' kino väljapääsu juures, nüüd küll vist ka sissepääsu. Edasi punkt Harju tänava haljastatud haljasalalt, kuniks jäi veel ennast Harjumäele tagasi pressida. Mõningane segadus peenarde ja põõsastega ning mäest üles liipamiseks ütlemata kangestunud koivad.
20-minutine kiirtuur tehtud. Maagiliselt palju kohvikuid on ikka vanalinna tekkinud.
Pidin kahjuks jalga laskma, aga raja ja vanalinna üle laterdav seltskond jäi maha. Kingissepa kuju asemel hulk murul mõnulevaid o-kehi.
---
Päev enne käisin teisipäevakul Keila-Joal. Rajameistri hoiatus kõrge rohuga heinamaast ei hirmutanud, sest seda suurt polnud. Küll aga valmistas nördimust mu pidev kaardist eemal olek. Kulgesin kohati üpris umbes ja liipasin õige mitmel korral punktidest üle ja mööda. Täielikus segaduses olin 4(41) punktiga - sahmerdasin võsa vahel tunde järgi ja hindasin punkti võimalikku asukohta sissetalatud rohu suuna järgi.
Tegelikult oli päris hea rada ja Keila-Joa maastik pole kaugeltki pähe kulunud. Avastamist seal jagub ja rajad on igakord piisavalt erinevad olnud. Mereäärse punkti 11(35) juures jäin kinni merre loojuvasse päiksesse ega raatsinud kuidagi järgmise punkti poole teele asuda. See, et ma ei asunud mitte otse mere kaldal, vaid vett sai näha läbi puudevööndi, muutis vaate eriti hüpnotiseerivaks.
---
Veel päev enne seda kiirustasin aga läbi Botaanika aia. Võtsin kõige pikema raja ja kuigi ma omameelest just päris ei seisnud seal, on teistega võrreldes kiirus üpris tagasihoidlik. Sokutasin end ikka mõnda valesse peenranurka või ajasin tiigid ja teed segamini.
Iru raba osas polnudki enne viibinud ja juba tee sinna, läbi tühermaa suurendas kõhedust, aga raba ise oli mõnus. Keegi oli raatsinud sinna kõva jupi laudteed rajada. Kandilised rabaaugud olid täiesti väljaloetavad, aga suutsin ikka teha ebamõistlikke kõrvalekaldeid umbes poolte punktide puhul.
Aias endas jäid domineerima värvikirevad iirised ja rodod ning ehe suvealguse rohelus - mitte veel päris täiskasvanud.
---
II pool Tallinna o-week'i on veel ees. Kas selline spordiga üledoseerimine just kõige tervislikum on, saab tunda nädalalõpuks, kui ees ootavad õige magusad metsanukid Voosel. Ja kui selline liigne füüsiline aktiivsus päris maha võtnud pole, siis võib loota näha jaanitule ääres magavat zazibead.
Tänane vanalinna sprint oli meeleolukas. Linna sattunud muud kodanikud püüdsid taibata, mis toimub, samal ajal kui välis- ja sisemaine o-rahvas oli vallutanud Edgari kohviku ja ümbruse.
Kerge rada, mis hallollust eriti ei kurnanud, algas Hirvepargis ja viis kohe Lindamäe põõsaste vahele. Kolm punkarit seletamas ja arvustamas. Ise tundusin endale sellel hetkel pungim. Lihtne tiir Toompeal ja siis alla linna.
Vaatasin järgi, et järgmine stop on 'Oktoobri' kino hoov ja lidusin hooga mööda Lühikest jalga alla, kus üles tulevad seltskonnad olid heitund allakalpsavatest numbritega tädidest. Viru tänava alguses aga millegipärast arvasin, et ei ole see hoov, vaid ründasin mingit järgmist kitsukest käiku. Kui seal platseerund kohvikus kulpidega vehkivate isendite juurde hakkasin jõudma, adusin oma eksimust. Jätsin menüüd uurinud külastajad ennast kohtlase pilguga järgi vaatama, kiilusin läbi saksa turistide puntra Viru tänavale tagasi ja keerasin kunagise kino juurde viiva kangi alla. Oli veidi kummastav miljöö - maas punane vaip. Selle koha peal, kus punkt peaks olema - laud kaetud punaste joogitopsidega, fotograafid välgutasid lampe, päike paistis üle katuseserva otse silma. Mitte midagi ei saa aru, mis toimub ja miks ma siin olen. Punkt oli siiski ka, aga kõigist dekoratsioonidest piisavalt segaduses, jäi teine läbipääs hoovi tuvastamata ja suundusin taas turistide manu, kes polnud ikka kaugemale jõudnud võlvialusest sissekäigust.
Väikese lisakaarega Suur-Karjasse, järgmisse punkti 'Sõpruse' kino väljapääsu juures, nüüd küll vist ka sissepääsu. Edasi punkt Harju tänava haljastatud haljasalalt, kuniks jäi veel ennast Harjumäele tagasi pressida. Mõningane segadus peenarde ja põõsastega ning mäest üles liipamiseks ütlemata kangestunud koivad.
20-minutine kiirtuur tehtud. Maagiliselt palju kohvikuid on ikka vanalinna tekkinud.
Pidin kahjuks jalga laskma, aga raja ja vanalinna üle laterdav seltskond jäi maha. Kingissepa kuju asemel hulk murul mõnulevaid o-kehi.
---
Päev enne käisin teisipäevakul Keila-Joal. Rajameistri hoiatus kõrge rohuga heinamaast ei hirmutanud, sest seda suurt polnud. Küll aga valmistas nördimust mu pidev kaardist eemal olek. Kulgesin kohati üpris umbes ja liipasin õige mitmel korral punktidest üle ja mööda. Täielikus segaduses olin 4(41) punktiga - sahmerdasin võsa vahel tunde järgi ja hindasin punkti võimalikku asukohta sissetalatud rohu suuna järgi.
---
Veel päev enne seda kiirustasin aga läbi Botaanika aia. Võtsin kõige pikema raja ja kuigi ma omameelest just päris ei seisnud seal, on teistega võrreldes kiirus üpris tagasihoidlik. Sokutasin end ikka mõnda valesse peenranurka või ajasin tiigid ja teed segamini.
Aias endas jäid domineerima värvikirevad iirised ja rodod ning ehe suvealguse rohelus - mitte veel päris täiskasvanud.
---
II pool Tallinna o-week'i on veel ees. Kas selline spordiga üledoseerimine just kõige tervislikum on, saab tunda nädalalõpuks, kui ees ootavad õige magusad metsanukid Voosel. Ja kui selline liigne füüsiline aktiivsus päris maha võtnud pole, siis võib loota näha jaanitule ääres magavat zazibead.
Comments