Lasnamäe ja Soodajärve

Rogainil rulli käidud jalataldu käisin esmaspäeval Lasnamäel sirgeks jooksmas. Paul Pinna ja ümbruskonna tänavatel. Väga kubistlilik maastik võrreldes Moletai kandi ümarvormidega.

Eksisin kvalifikatsiooni ringis suurvormide vahel kvartaliga täisnurga võrra juba esimesse punkti minnes ja kuigi hilisemad piirdeaianurgad, mänguväljaku redelid, sisehoovid ja tänavalaternate postid tulid kätte ladusamalt, oli õhtustele kojujõudjatele, koerajalutajatele, universaalmagasini külasajatele kõnniteedel otsa tormates veidi raske seletada, mida me siin ümber majade niimoodi jookseme.

Aruteludes, miks seekordset silkamist just knockoutsprindiks kutsuti, jäi ühena seletustest peale, et kuna tegemist on vahetu mees-mehe või nais-naise jooksuga, siis lihtsalt ootad maja nurga taga, millal kaasvõisteja selle tagant välja ilmub, annad nossu ja ongi oma edasipääs kindlustatud. Isegi kui oleks eelarvamuslikult võinunud kandi suhtes nii oletada, et nossu ei pruugi anda ainult kaasvõsitlejad, oli tegemist rahumeelse ümbruskonnaga.

Nädala teises pooles Soodajärvele oli ilm kohale tulnud Leedust. Sooja jagus rohkem kui jooksu jaoks hädapärast tarvis oli. Hämmastav oli sääskede puudumine, keda seal tavaliselt alati parvedes tiirutab. Vähemhämmastav oli asjaolu, et koibade liigutamine oli hoopis vaevalisem kui nädala esimesel päeval. Kere on natuke pikkade juhtemetega, saades alles kolme-nelja päeva pärast aru, et keegi on teda tavapärasest enam piinanud ja sundinud rohkeid järjestikuseid ühetaolisi liigutusi tegema.

Oli see Kevadtorm tagalas või miski muu, kuid metsa tagant kostus põmmutamist, tärinat ja muud militaarset kolinat. Isegi pisut pelglikuks muutis see liikumise keelualaga tähistatud kaardiserva. Kas aga ajada 45 punkti pikaldaseks kujunenud otsinguid just selle süüks või pigem tunnisada puudulikku kaardilugemise oskust - miks ma küll ei taibanud vasakule jäävat sihti punkti kulgemiseks kasutada.

Rajameistril olid rada planeerides ilmselt kummikud jalas olnud, igatahes sai selle 5 kilomeetri jooksul rohkem mudases vees lödistada kui kogu Leedus käidud 54 kilomteeri jooksul kokku. Üle mõne aja taas päevak, kus tuli ka maastikuga tegeleda.

Ometi on just lehekuu roheline see, mida mistahes kujul ja toonides oma väärtuslike asjade taskusse pista.   

ERC 2012 Leedus

Vurasime 7-kraadisest Tallinnast Leedu poole. Raagus puid vaadates ei teinud murelikuks mitte ainult see, kuidas paar päeva tagasi välja istutatud võõrasemad järjekordse öökülma on üle elanud, vaid ka see, kuidas ise läheneval nädalavahetusel kevadkõheda ööga rogainil hakkama saada.

Läti piiril võttis vastu 16-kraadine soojus ning Leetu jõudes oli reedeõhtune temperatuur kahekümne kraadi juurde jõudnud. Autokraadi uskumata, tegin akna lahti ja imetlesin suvistepüha suuruses kaselehti ning lasin ennast mahedal briisil tuulutada. Õitsvad toomingad ja kirsid, võilillevälud. Nüüd ma saan aru, miks leedukad kolm nädalat varem meie turule oma maasikatega tulevad. Tahame olla põhjamaa ja olemegi - kolm nädalat hiljem hakkab kevad ja kolm nädalat varem hakkab sügis - järelikult, neetud - leedukatel on kuus nädalat lühem talv. Püüdsin oma talvekangestunud liigeseid pikaks matkaks käima mõelda, aga aju tõrkus - lihtsalt nii talvine oli omas peas kõik veel, kuigi ümberringi laiutas suvi.

Veetsime oma EMiks ettevalmistava öö praktiliselt poolkogemata viimase klikiga leitud Belvilise hotellis. Sooja suveõhtut muutsid kiuslikumaks vaid sääsed - muidu oleks võinud jäädagi oma onnikese ette männimetsast järvevaadet unelema. Õhusoojus oli selline, et tuppa varutud kaminapuid ei tekkinud tarvidust pruukida. Esitasime omale kiuslikke küsimusi - on meil seda rogaini nii väga ikka üldse tarvis - kohalikus spaas saaks ju ka veidike füüsilist koormust endale lubada.

Päikselises varahommikus lahkusime oma hunnitust ööpaigast kümnekonna kilomeetri kaugusele rogaini keskusesse, põigates läbi Moletai asulast varustamaks end helkuriga, mille ma olin kodus pidulikult loomulikult Raideni trennikoti külge kinnitatunud. Terve reedene päev oli möödunud üldse kuidagi kuutõbiselt - pidavalt panin asju valedesse kohtadesse või üritasin poes kapiuksi hingede poolt avada ja muud sellist juhmivõitu käitumist.

Helkur oli üks kohustusliku varustuse element vile kõrval ja õigupoolest oli stardis ja rajal päris naljakas, kui mööda tormas seljakottide küljes tolpnevaid helenduvaid hobuseid, kummitusi või vihaseid linde.

Keskus ise kogu oma hoonetekomplektiga oli poolel teel mälestustes nõukogude ajast kaasaega, kus võis aimu saada leedukate eklektilisest sisedisaini ja arhitektuuri kummastustest.

Aga mitte ilma ja kuntsti üle targutamiseks ei saanud nii kaugele mindud. Kohale oli sõidetud mitmest-setmest Euroopa otsast, et taaskord välja selgitada, kas Liivimaa parimad rogainijad on seda ka Leedu pinnal.

Et seekordsed metsad veidi lihtsamad paista olid kui mullu Lätis, lasi aimata juba eelinfos, aga et läbitavus ja teedevõrk nii hea võiks olla, vaevalt suutis keegi ette kujutada.

Tõsi, kättejagatud kaardilt see kohe välja ei paistnud, kuid sinine ja kollane olid sootuks teisiti jagunenud - kumbki värv suurte laikudena eraldi - põllud ja järved, mitte läbisegi kollase-sinise triibutusena - koprasood.

Raja planeerimisega ei tekkinud seekord teravaid küsimusi - ida-kagu nurk pidi võetud saama - küsimus oli keskuse ümbruse punktide järjekorras ja hommikuses ringis. Ja siis, kui me olime omale terve rivi punkte üles kribinud, taipasime korraga, et meil on üks pulkadest ainult 30 aja-tähisega SI-pulk. Mhm, kogu oma 26 varasema rogaini juures pole veel kordagi nii palju punkte kätte saanud ja nüüd siin korraga, leedukad on planeerinud sellise potentsiaaliga raja. Kuna punkti läbimise minutist ajavahet oleks ilma aegadeta raske kontrollida, siis tuli valida 30 võimalikku rasvasemat punkti ja nii saigi kahelised ja kolmelised armutult minema visatud. Ning neljased jäid peale ainult seetõttu, et kahes neist pidi olema jook. Üldiselt oli rada niimoodi isegi lihtsam plaanida, aga mõnest kolmesest (n 38) pidime lihtsalt kahetsusega mööda tulema ja vaid fotokale jäädvustama. Enneolematult jabur. Kella kaheks öösel oli meil 30 KPd läbitud ja punktijaht selleks korraks lõpetatud. Oligi hea pühapäeval väljapuhanuna koju sõita.

Maastik oli uskumatult lobe. Jalad õieti märjaks ei saanudki, vaid ühes rabalõigus (51st üles mööda sihti) tuli vesi üle tossuääre. Nagu kõnniks lõputul Kodasool, sekka mõni teravam lohk või muhk, mõned koristatud raiesmikud, õige pisut kõdusood. Ei jälgegi koprasoodest, vaid peegelsiledad järved. Madalamates neist naeris meie üle kevadine konnakoor. Muidu vaikus, männid ja sebivad rogainjad, tärganud kevade helerohelisus. Vahel kukkus kägu.



Võistlejaid jagus loodusesse ikka üpris tihedalt, pidevalt oli selline rahvamatka miljöö. Seda Soome efekti, kus tundide viisi ainsate kulgejatena liikuda, eriti ei tekkinud. Ühesõnaga tõeline emotsioonijate paradiis - ilm pisut palavgi, päike mõne pilvega üle 20-kraadises õhusoojas, öösel vist alla 15-kraadi ei läinudki. Järvedelt mingit öist külma udu liikuma ei pääsenud. Täielik suvitamine.

Kogu naudingut rikkus vaid vee puudumine tähistatud vee punktides - nii 48 kui 49 ümbritsesid tühjad plastikpudelid ja mõnevõrra närbid sportlased. See on ilmselgelt teema, mille kallal norivad ka meiesugused matkajad. Suhteliselt kuuma ilma tõttu, ei jäänud muud üle kui hakkasin kaardilt otsima, millise järve vett oleks mõistlik tarbida, kuid ühes teele jäänud talus, pakkus perenaine oma puurkaevu vett. Mõjus vaimu elustavalt.

 Idaservast võtnud, mis võtta andis, saabus pimedus pärast 69ndat punkti. 67 ja 73 veel järvevalguses täiskuu peegeldusest, aga 38sse koperdasime tahtmatult juba pimedusest tingitutud teeraja otsa kaotuses. 61-65-60  - mõtlesime korduvalt ringi, kuidas seda kolmnurka lahendada ning  jäi veel sumbata 70ni ja siis tagasi koju.

Nüüd pimeduses tekkis esimene tõsisem segaduses hetk kaardi ja asukohaga. Selle asemel, et sammud 70st otse üles 59 poole seada, tuhisesime tagasi 6-liste bermuda kolmnurka ja kimasime edasi tagasi mööda erinevaid sihte ja teid. Jaan ajas oma ja mina ei suutnud kuidagi selgeks teha, et minu meelest me oleme õigest teeristist üle tulnud. See oli selline kesköine sein, kus sa tead, et asjad ei ole õiged, aga sa ei suuda ka midagi konstruktiivset ette võtta. Tagantjärgi päris naljakas, kuidas ma püüdsin veenda Jaani, kus me olla võiks, kui tema väitis, et oleme hoopis teises kohas. Isegi ma ei mäleta enam päris täpselt, kuidas me lõpuks õige haru peale saime - võimalikud edasi-tagasi kulgetavad teerajad said lihtsalt otsa vist. Aega meil seal diskuteerida oli, sest punnid olid niikuinii kõik mis sai, võetud.

Pisike hämming tabas meid hash houses sööki manustades - supi suhtes olid sellele peale vaadates mõningased kõhklused ja külm makaronimass tekitas mõningasi kahkluseid. Üht-teist põske pistmist siiski leidus. Pesemist ei suutnud me ka muudmoodi organiseerida kui oma isikliku veega säästuvariant - suurema soola uhad kanistriveega maha, aga muidu haised nagu noor sookoll.

Leedukale saab andeks anda nende korralduslikud pisiasjad tänu super maastikule. Ida-Leedu oli ikka totaalne öö ja päev võrreldes Põhja-Lätiga. 

Pühapäeva hommikul korjasime ennast ja oma asjad päevitavate kehade vahelt kokku ja alustasime seistsmetunnist tagasiteed põhja. Sinna, kus puhuvad karedad tuuled raagus puude vahel.

Keila ja Kloostrimetsa

Enne Leedu soodesse siirdumist jätkasin nädala kurnamiskava lihtsamates kohtades.

Keilas juhtus umbes nii, nagu Heidil. Juba esimesse punkti jõudmiseks ei pääsenud kuidagi ilma võpsikus tunglemiseta - tulemuseks kolm okasroosikese torget vasakus kintsus. Õhtu lõpuks sama seis paremas jalas. Vähemalt on täkked nüüd sümmeetriliselt. Teisest kolmandasse punkti minnes õnnestus oluliselt valele poole kalduda ning sattusin üksildase prügimäe tuurile suure künka taga. Mitte just kõige meelelisem paik.

Rada aga meeldis, päris mõttelagedalt läbi joosta ei saanud, hallollus oli ikka koormatud.

Täna Kloostrimetsas ei olnud nii tugevat vaimset pingutust, pigem ikka virgutust kehale, aga eks seal ole siblitud ka juba omajagu. Füüsiline osa minust aga tõrkus. Jalad olid rasked ja kere tuim, nagu valmistaks ennast ette pikaldaseks uitamiseks tundmatutes Leedu metsades.

Kardetavasti ei pruugi pisut tinglikuks jäänud ettevalmistus nädalavahetuseks ülemääraseid sportlikke lootuseid seada, küll on meil aga mõned emotsionaalsed ootused.   

Volbrihobune

Tööpäeva lõpus kodu poole sõites ei lasknud miski aimata, et sel sumedal kevadõhtul võiks üldse midagi nõidadega pistmist olla. Kui mitte tähele panna neid mustades nahktagides autode vahel plörisevaid vennikesi oma hõbejastel ratsudel, kellel selja peal kiri VABA HING.

Jaan muidugi arvas, et võib ju ka niisama endale külge kleepida kirja "keskeakriis". Isegi ma nüüd ei tea, millest siis täpselt, aga võtsin kodus jalad kõhu alt välja ja hingasin vabalt oma keskeaga Pirita ringraja äärde.

Joon-orienteerumine. Et selline päevakohane teema. Ning kui ma kaardi pihku sain, siis paberile veetud kõveraid jooni vaadates piisas ka täiesti kainest olekust, et jooni mööda põõsaid tuuseldades teistele piknikulistele veidi kahtlane mulje jätta.

Voltisin kaardi kokku ja imestasin rajameistri üle, et mida ta mõtles kui rada planeerides selliseid sujuvaid lookeid tõmbas. Püüdsin tabada joonelt võimalikke punktikohti ja olin üpris kindel, et selliseid uljaid kaari ei õnnestu kuidagi täpselt läbida.

Koju jõunud, laotasin kaardi lahti ja sain aru: saba sees kaks punkti, taguots punktivaba, tagumise jala juures õige ja vale, kõhu all vale, esijala kabja all õige, kaela all õige, kõrvade vahel õige ja vale. Aga terve raja ma mõtlesin, mis kummalised vabakäe looked - eriti esikapjasid läbides all jõeäärses risus tünga saades.

Ilmselt see on see nõiutud hobune, kellega mõni nöbinina täna ööpimeduses Bloksbergi mäele kihutab.

Neljas päev metsas

Ühest küljest o-päevakute külluses tekkinud vasikavaimustus ja teisest küljest - metsa minnes tasub töölaua tagant lahkudes siiski ka jupike mõistust kaasa võtta.

Või millega seletadagi niivõrd enesekindlalt sooritatud töllakust, mid täna Männiku metsatukas läbi viisin.

Stardist mitu etappi lõuna suunas läbi hõreda männiku. Vaatamata sel nädalal juba neljandat korda sambla vahele sattumisele, oli jalg kerge, õhk mõnusalt soe ja lihtsalt lippa. 

Jõudnud teise (34) punkti, lahkusin sealt järgmisel hetkel teadmisega, et ma kolmandast (36) neljandasse (41) siirdumas olen. Nii võtsingi suuna ja liikudes tegelikult välja teisest punktist, ajasin kaarti ja maastikku kokku nii, nagu oleksin eemaldunud kolmandast. Isegi suurelt teelt paremale diagonaalis viiv tee oli olemas, millega asukohta kinnitada. Asi läks imelikuks, et mitte öelda väga kahtlaseks kui jõudsin kraavini, milles punkt asuma pidi. Esiotsa tekitasid hämmingut teisel pool kraavi ristuvad kuivemad süvendid. Siis tegi nõutuks kraavi käänak vaskakule. Nüüd ei olnud ma kindel enam oma asukohas ja neljandaks ei mõistnud ma, kuidas nii palju suunalt paremale kalduda sain. Läbitud vahemaa ei tundunud ka kuidagi nii pikana.

Pärast mõningast juurdlemist kraavide ja käänakute üle oli ilmselge, et olen liiga põhjas, aga kuidas ikka nii palju, seda nuputasin kogu ülejäänud raja, lõpuni välja. Kuniks finishis tulemust maha lugedes teatab Triina: "Kolmandat punkti ei ole". Esialgu ma ei saanud kohe aru - mis mõttes ei ole. Kui ma siis kaarti uuesti vaatasin, oli kogu müstika neljanda punkti leidmisel kadunud.

Nii labane. Nii lihtsalt purustati lumm maagilisest kulgemisest. Ehhhh.

Neljapäevakud suudavad metsa tirida ka pesakonna meespoole. On ütlemata kiiduväärt ikkagi laste nööriraja olemasolu, mis kaheksasele põnnile just paras iseseisev ettevõtmine.

Kolmandat õhtut sel nädalal o-metsas aga aitas eile sisustada LSF Pronoking Team mõnekümnel energeetikul Harku metsas. Igatahes olen ääretult tänulik Peebule ja ta klubikaaslastele, kes mitmetele huvilistele o-algtõdesid raatsisid jagada. Positiivne energia toimis.

Karud enam ei maga

Lillepi pargis ei pruugi rullivaid persoone poolsurnuks ehamatada mitte ainult karud, vaid tänastel õhtutundidel tuias, sörkis või kihutas ka terve kähmakas sama segaduses orienteerujaid risti-põiki ruleerijatel jalus. Sel ajal kui kodanikud Pirita Selverist rahumeelselt oma õhtuseid oste sooritasid, valmistus teine osa kodanikkonnast selveri taga võpsikus ennast ette tõsisematesse metsadesse siirdumiseks, et mitte öelda päikselised päevakud näikse alanud olevat.

Tõsi, eks üks ja teine üritus ole kalendrist vastu vaadanud juba varem, aga just täna päiksele keeranud ilm andis põhjapoolsetelel aladel kaardiga sehkendajatele õige fooni ja fiilingu.

Mul on hea meel, et rajameister oli raatsinud nii palju punkte keskealiste rajale sokutada. Ning Pirita lõputult läbikammitud rajad ja augud suutsid natuke ikka üllatada, mõni lohk on veel külastamata. Kuigi pikkadest jooksulõikudest ei päästa sel kaardil vist miski. 1:10000 mõõtkavas detailide rohkus küll veidi tapab - mingid väga suured orientiirid tuleb enda jaoks välja nokkida, et mitte kribusse uppuda.

Eilegi antud võimaluse kasutasin ära. Sootuks vihmahallimas meeleolus Viimsi mõisa pargis ja ümbruses -  segapaaris teade. Kompassi rahvas on tolerantne ja nii moodustasin skisoidse segapaari iseendaga, läbides kaks tuuri pargi väga pehmel pinnasel, kus lisaks dokumenteeritud tiikidele leidus ka mõningaid kaardistamata veekogusid. Väga mudajas kogemus, aga võib-olla üks viis hulluse ravimiseks.

Kahekõne kevadega

"Tead, sa otsusta juba ära!"
"Mida?"
"Kas siis tuled või ei tule?"
"Tulen."
"Aga eile sind jälle ei olnud."
"Sa oled liiga kapriisne, kõiki su unistusi ei saa ükski kevad täita."

Unistuste täitmatust käisin eilses ilmas sangarlikult Lillepi pargis orienteerumas. Talvevarustusega see lõpuks nii kõle ja täitmatu ei olnudki. Üht-teist rohelist kribusid oli metsa alla juba siiski ilmunud ning lumikellukeste puhmastega mudased lodud haisesid nii lootustandvalt.

Eile sai proovida paarisvalikut, mis andis võimaluse etteantud piirides rada omale ise kombineerida. Nii pidi punktipaarist valima, kumma enne läbid ja oli võimalus ülemõelda ja kabetada, et millega küll rajameister üritab tõmmata kui ta paarid just nii sättis nagu ta sättinud oli.

Dissonants kevadega ununes, kui paarisrõngaid põõsaste vahelt leida püüdsin. Enamus läks edukalt. 37ga keset toomingarägu tekkis desorientatsioon, aga lõpeks ei saa ju seal tillukeses võsas väga ära eksida, rohkem vähima mudaga rajaleidmise ülesanne.

Õigupoolest seda enam ei olnudki - seda kaklust kevadega. Kapriissed soovid said täidetud.

* * *

Edasiliikumiseks lisaks paaris ja paaritutele rõngastele aitab endist viisi kirjapandud kirjandus. Justkui Voldemar Kolga soovituste kohaselt püüavad rutiini lõhkumiseks ja murdmiseks ning kängumisest pääsemiseks seda üpriski erineval moel Haruki Murakami "Elevant haihtub" novellide tegelased. Nende üksinduse rutiinist välja astumise viisid on vahel päris krobelised. Ja vahel rabab Murakami mingi täiesti sürrealistliku võrdlusega, mis üritab lõhkuda igavuse tavapärast kirjeldust: "Niisiis veetsin ma oma varajased kahekümnendad selles leiges kirjadehaaremis nagu ühejalgne hüljes." Mis hüljes. Mis üks jalg. Jne.  Ja nii nagu ikka, jätavad novellid jutustamata, kuidas neil siis pärast läks ;)

Aga Murakami tuletas mulle meelde natuke Valtonit ja nii ma tuhnisin oma lugemata virnast Arvo Valtoni "Kahekõned kohvikutes". Oo, milline raamat. Näiliselt sõltumatud leheküljepikkused kahekõned moodustavad raamatuna hunnitu terviku. Ja Valtoni kahekõned lähevad vahel nii samamoodi nii ebatõepäraseks, nii õrritavaks kui oodatud rajalt ootamatul viisil maha astutakse:
" "Mina olen mitu korda hauast välja tulnud."
"Milleks?"
"Mulle ei meeldinud seal. Rõske oli."
"Sa oled ehk liiga tundlik." "

Ja-jah, nii ma oma kahekõneks kevadega inspiratsiooni saingi.