Jukola 2011

Laupäeva varahommikune merealus kündis vapralt üle Soome lahe merd, lastiks o-laulupeole siirdujate hordid. Peterburi ei jäänud enam kaugele kui teisel pool Kotkat Ravijokis, mõnikümmend kilomeetrit Vene piirist, autodest aina o-peo õhinas suunistujaid välja hüppas. Olime igaaastase o-palverännaku sihtpunktis päral.

vaade stardialale meie telgi tagant

Tänavune keskus osutus nii kompaktseks ning eestlaste telklaager oli paigutatud nii parkla lähedale, et oma nodi magamispaika tassimisest ei veninudki käed poole pikemaks. Üpris tavaline oli siiski näha telgi kõrvale pargitud aiakäru. Seda, et kõik EST tähise all võistlevate võistkondade telgiplatsid kõrvuti paigutatud oleks, varasemast ei mäleta ja nii said kaasmaalased aidata pea kaotanud Aasa 5 naiskonnal oma 10x10m telgiplatsi tuhandete teiste selliste tükkide seast määratleda. Mul oli küll hea värviline plaan tindiprinteriga välja trükitud, kuid ei olnud hea plaan sellega tibutava vihma käes vehelda.

Salpa-Jukola aastal koosnes SK Aasa 5 taas poolel juhul debüteerijatest, ometi vanadest o-kaladest Maarist, Siirist ja juba Jukola-teadjamatest Küllist ja Tiinast. See, et me lubasime seekord kaasa tulla ka ohjur Jaanil, on ilmselgelt andnud lõppprotokollis tõhusama tulemuse mullusest. On ikka suureks abiks metsas kive loendada teadmisega, et vaid mõne kilomeetri kaugusel telgis põõnutab rahulikult autojuht, kelle metsa eksimise pärast ei pea muretsema.

naiste stardiks kogunemine

Esimese vahetuse usaldasime Maarile ning seekord said kõik startijad kohe hakatuseks kõikide ülejäänute silme all oma mäkketõusu oskust demonstreerida, sest stardiala oli venitatud alla põllule, et sealt kohe üle kümmekonna meetri järsult tõusta ja hing kinni rabada enne K-punkti jõudmist. Maari kulges mõõdukas tempos, pärast end lihtsate eksimuste pärast sarjates. Võib-olla ma olin ta eelmise aasta kogemuse põhjal ära hirmutanud ja ta lihtsalt mõtles üle.

Rada oligi selline petlikult lihtne. Just kui näis, et võib tempot tõsta ja maastiku terane jälgimine ning kogu aeg kaardis olemine ei ole nii kriitiline, just siis viskas rajameister vimka, mida ei oodanud. Ehk pealtnäha lihtne rada ja mitmete kinnijooksmist või korrigeerimist võimaldavate objektide olemasolu, ei tähendanud sugugi luba end lõdvaks lasta. Tõsi nii traagilisi kadumisi kui mullu, ette ei tulnud ning viga oli kiiresti korrigeeritav. Maastik ei olnud ka kaugeltki mitte nii tehniline ja kurnav kui mullu. 6,21 linnulennulist kilomeetrit koos paraja künklemisega kivinukkidel oli mulle just paras.

Esimene etapp (51) ostus siiski veidi päevaku stiilis etapiks, kuid metsaga kohanemine läks selliselt, et kraavinurka kaldunult pistsin valele poole jooksma, kuniks taipasin suunda kontrollida. Teisest (51-79) tegin puhta teejooksu ning see aitas soojaks saada ja rahuneda. Nautisin pilvealust üksikute piiskadega ilma, et pärast teist punkti orienteeruma hakata. Olin suhteliselt üksildane, häirivaid sotsialiseerujaid ei kusagil ning seega oli peamine vastutus olla kindel valitud suunas ja kontrollida lohade hargenemisi potensiaalsete hajutuste eel.

Viiendasse (84) minnes hakkas ühel momendil jalaasteid palju saama, aga punkti lähedust tunda ei olnud. Enne kui jõudsin oma jooksuhoo lõplikult peatada, hakkas läbi hõredama männiku kumama joogipunkt ning selle järgi sain kiirelt end paika ning selge oli, et punktist peab välja tulema jäme rada kosutuspaiga suunas - nii ka oli, väike edasi-tagasi jooks. Pikem seitsmes etapp (33-77) sai pärast pikliku künka diagonaalis ületamist, kus suund väga kergelt kaduma kipub, sipelgapesa kõrvalt möödumisel kinnitust, et kõik on kontrolli all, sest pesa oli eeldatavsti pruuni ristiga kaardile märgitud ning lõpplahenduse teele jääva kaljuseina all, kui klaarus, et leidub kivipragu üles, mitte ringi ronimiseks. Suured rammusad mustad punktid olid eluslooduses väljendatud suurte rammusate mitmemeetriste kividena ning need olid raja mitmes osas õige headeks kontrollobjektideks. Järgmise 8(80) jooksin üle. Õnneks jõudsin 67sse ja kui ma ühe seal äsja punkti võtnud tüübi selja taga ta tööd kaardiga jälgima küünitasin, siis näitas ta lahkelt kõikidele kiibitsejatele, kus 67 kaardil on. Selge värk - sammudega tagasi ja õnnestus üpris täpselt õige kuuse tagant punkt leida.

Edasi kuni lõpuni ei suutnud ma vigu suurt enam teha. Kõik olid kaine mõistusega lihtsalt läbitavad punktid. Pikk etapp 12(81)-13(55) oli selge teeotsa kinnijooks, suunda õnnestus üpris täpselt hoida. Eelviimasesse (43) minnes oli kaardipilti vaadates üpris kindel, et tuleb hajutust kahtlustada. Selja taha moodustus põdramammidest rong. Täiesti ebatavaline situatsioon minu puhul, aga kõik klappis ja kuigi ma õige pisut punktist vasakul olin, teadsin sammu pealt 10 sammu enne paremale keerata, mis rongi laiali lammutas ning paljud pettumusega  43 numbri üle pead vangutama jättis. No aga ainult üks nendes oli mu käest enne uurinud, kas ma 43sse lähen.

Viimasesse punkti lipates ei olnudki vaimset ja füüsilist väsimust ning nagu telgiplatsikaaslased TONist kommenteerisid, siis ma sibasin enda kohta ikka päris hea ajaga kokkuvõttes. Tuleb muidugi tunnistada, et senine parim aeg kolmest varasemast korrast sai 40 minutiga ületatud :) Kas tõesti nii palju lihtsam rada? Või pigem hea enesetunne, hästi sobiv ilm. Keskendusmivõime, reageerimiskiirus ja võhm toimisid sünkroonis, üks ei jäänud teisest maha.

Vahetusalast minema siirdudes täisrahulolu. Nauding rajast ja metsast. Tasakaal iseenda ja maailma vahel. Vaatamata sellele, et punktisooritus polnud perfektne, suutsin vead lahendada kärmelt, ilma ajusilenemiseta. Sain kätte just selle, mida o-metsast otsin - kindlasti ei ole see finishis kurnatuse piiril viibimine.

Külli ja Siiri liikusid samuti ladusalt ning nii sai meie peamine sportlik eesmärk, mille suutsime enne kamba peale telke püstitades välja mõelda - lõpetada enne tuhande piiri saabumist, küllaga täidetud.

Aga ega Jukola ei ole siis ainult mingi mõttetu sport - abstraktsete numbrite tagaajamine läbi kehalise ponnistuste. No olgu,  võib-olla esisajas on. See on endiselt fluidum, mis sunnib tuhandeid tüüpe öösel kell kolm karjas ekraani passima, kus sabadega värvilised punktid liiguvad sigri-migrisel taustal ja selle põhjal kladede jagu teooriad genereeritakse. See on endiselt fluidum, kus kogu selle 30 000 pealise massi hulgas ei kohta kaks päeva ühtegi suitsu kiskuvat kodanikku. See on endiselt kaks päeva omaette eksisteeriv maailm oma reeglitega, milles elavad positiivset energiavälja kandvad kodanikud ja kelle hulgast päris maailma naasemine aitab olla natuke parem inimene. 

See on marurahulik stardikohtunik, kes palub publikul pildi tegemiseks mitte aediku najal vedeleda, et me aiaga ümber minnes ise ajalehtede esiküljele ei satuks. See on oma riiulid Salomoni tossudest tühjaks müünud müüja, kes kogu oma päevasele rassimisele vaatamata allesjäänud tootevaliku innustunult su ette tassib.

See on kõik need ja paljud pisidetailid kokku, et sa koju naastes asud innukalt uurima, kus see järgmise aasta Jukola õieti toimuma pidigi. 

Eks ma olin endale ühed uued matkatossud ära teeninud. Vähemalt mulle tundus nii.    

Tõsi, seekordne tõeline tahtejõu triumf neljandas legis jäi lives nägemata.

Jussi, kes sügisel kaitsejõudesse siirdub, innustasime me kaasatoodud kilekotiga, millel kiri  - Findland's Biggest Fitness Centre - The Finnish Defence Forces. Viimane paneb jätkuvalt õla alla makaroni keetmisel ning tassib metsa serva näppimiseks militaarset tehnikat.

Mõned kirja saanud teiste mõtted:
etsilt
Ristolt   

Jaani ja minu kolmveerandtunnine ponnistus meeste stardi vaatepositsiooni hõivamise järel