ERC 2012 Leedus
Vurasime 7-kraadisest Tallinnast Leedu poole. Raagus puid vaadates ei teinud murelikuks mitte ainult see, kuidas paar päeva tagasi välja istutatud võõrasemad järjekordse öökülma on üle elanud, vaid ka see, kuidas ise läheneval nädalavahetusel kevadkõheda ööga rogainil hakkama saada.
Läti piiril võttis vastu 16-kraadine soojus ning Leetu jõudes oli reedeõhtune temperatuur kahekümne kraadi juurde jõudnud. Autokraadi uskumata, tegin akna lahti ja imetlesin suvistepüha suuruses kaselehti ning lasin ennast mahedal briisil tuulutada. Õitsvad toomingad ja kirsid, võilillevälud. Nüüd ma saan aru, miks leedukad kolm nädalat varem meie turule oma maasikatega tulevad. Tahame olla põhjamaa ja olemegi - kolm nädalat hiljem hakkab kevad ja kolm nädalat varem hakkab sügis - järelikult, neetud - leedukatel on kuus nädalat lühem talv. Püüdsin oma talvekangestunud liigeseid pikaks matkaks käima mõelda, aga aju tõrkus - lihtsalt nii talvine oli omas peas kõik veel, kuigi ümberringi laiutas suvi.
Päikselises varahommikus lahkusime oma hunnitust ööpaigast kümnekonna kilomeetri kaugusele rogaini keskusesse, põigates läbi Moletai asulast varustamaks end helkuriga, mille ma olin kodus pidulikult loomulikult Raideni trennikoti külge kinnitatunud. Terve reedene päev oli möödunud üldse kuidagi kuutõbiselt - pidavalt panin asju valedesse kohtadesse või üritasin poes kapiuksi hingede poolt avada ja muud sellist juhmivõitu käitumist.
Helkur oli üks kohustusliku varustuse element vile kõrval ja õigupoolest oli stardis ja rajal päris naljakas, kui mööda tormas seljakottide küljes tolpnevaid helenduvaid hobuseid, kummitusi või vihaseid linde.
Keskus ise kogu oma hoonetekomplektiga oli poolel teel mälestustes nõukogude ajast kaasaega, kus võis aimu saada leedukate eklektilisest sisedisaini ja arhitektuuri kummastustest.
Aga mitte ilma ja kuntsti üle targutamiseks ei saanud nii kaugele mindud. Kohale oli sõidetud mitmest-setmest Euroopa otsast, et taaskord välja selgitada, kas Liivimaa parimad rogainijad on seda ka Leedu pinnal.
Maastik oli uskumatult lobe. Jalad õieti märjaks ei saanudki, vaid ühes rabalõigus (51st üles mööda sihti) tuli vesi üle tossuääre. Nagu kõnniks lõputul Kodasool, sekka mõni teravam lohk või muhk, mõned koristatud raiesmikud, õige pisut kõdusood. Ei jälgegi koprasoodest, vaid peegelsiledad järved. Madalamates neist naeris meie üle kevadine konnakoor. Muidu vaikus, männid ja sebivad rogainjad, tärganud kevade helerohelisus. Vahel kukkus kägu.
Kogu naudingut rikkus vaid vee puudumine tähistatud vee punktides - nii 48 kui 49 ümbritsesid tühjad plastikpudelid ja mõnevõrra närbid sportlased. See on ilmselgelt teema, mille kallal norivad ka meiesugused matkajad. Suhteliselt kuuma ilma tõttu, ei jäänud muud üle kui hakkasin kaardilt otsima, millise järve vett oleks mõistlik tarbida, kuid ühes teele jäänud talus, pakkus perenaine oma puurkaevu vett. Mõjus vaimu elustavalt.
Idaservast võtnud, mis võtta andis, saabus pimedus pärast 69ndat punkti. 67 ja 73 veel järvevalguses täiskuu peegeldusest, aga 38sse koperdasime tahtmatult juba pimedusest tingitutud teeraja otsa kaotuses. 61-65-60 - mõtlesime korduvalt ringi, kuidas seda kolmnurka lahendada ning jäi veel sumbata 70ni ja siis tagasi koju.
Pisike hämming tabas meid hash houses sööki manustades - supi suhtes olid sellele peale vaadates mõningased kõhklused ja külm makaronimass tekitas mõningasi kahkluseid. Üht-teist põske pistmist siiski leidus. Pesemist ei suutnud me ka muudmoodi organiseerida kui oma isikliku veega säästuvariant - suurema soola uhad kanistriveega maha, aga muidu haised nagu noor sookoll.
Leedukale saab andeks anda nende korralduslikud pisiasjad tänu super maastikule. Ida-Leedu oli ikka totaalne öö ja päev võrreldes Põhja-Lätiga.
Pühapäeva hommikul korjasime ennast ja oma asjad päevitavate kehade vahelt kokku ja alustasime seistsmetunnist tagasiteed põhja. Sinna, kus puhuvad karedad tuuled raagus puude vahel.
Comments
Marje