Valged õied
Kloostri taga metsas oleks justkui käidud juba küll, aga alati algab see sellega, et panen kuskile vales suunas tuiama.
Sissejuhatuseks enne taimestiku manu minemist, sel ajal kui ma näidise järgi olin sunnitud oma kaardil rõngaid kokku vedama, üritasid sääsed mind kurjasti ära kasutada ja minu küljest oma pessa suuri tükke tassida.
Ja mitte ainult need väikesed vaenlased, vaid ilmselt ka mõte panna start kuskile auku, mille servast üle ei näe, aitas tuttavat piirkonda parajalt desorienteerida. Võib-olla üldse alles neljandast punktist hakkasid mul ilmakaared lõpuks õigesse suunda minema. Rada oli iseenesest parajalt põnev, igavaid etappe, mida kordi loetud kaardilt karta võiks, eriti polnud.
Kere tüütas aga terve see aeg. Vahel osutub füüsis olema konditsioonis, kus iga liigutus, mida sambla ja mätaste vahel vaja teha on, mõjub kui võte keskaegse piinakambri arsenalist. Tõsi, suurem mõju võib tuleneda küll pigem keskealisusest. Igatahes on praegu tahtmine üks jalg küljest ära võtta ja asetada kuskile kolikambri riiulile, et see ei kiusaks oma tuima valuga enam.
Kogu kulgemise vaeva lohutasid aga puude ja põõsaste alla pillatud valged õied - piibelehtede lõhnahurm, metsamaasikate naeratavad õied, laanelillede kiirgavad silmad, putkede laiutavad õiekobarad, toominga lagenud õielehed.
* * *
Lugemismahud on viimasel ajal õige kesiseks kuivanud.
Mõnda aega tagasi võtsin ette lätlase Edmunds Valdemars Bunkse "Geograafia ja elamise kunst". Ausalt öeldes tiba veider teos - natuke nagu siitnurgast ja natuke nagu teisest. Natuke nagu elulugu ja natuke nagu maastikukogemused ja natuke nagu ränduri elu ja natuke nagu põgeniku koduigatususe lugu, sekka kolm filosoofilist mõtet. Haaget eriti ei tekkinud.
Siis kahmasin Gustave Flaubert'i "Tundekasvatuse" ja jäin sinna mõneks ajaks kinni. No nii ei kirjuta ju enam keegi. Kleepusin teksti külge ja sellest tuli ennast jõuliselt välja rebida. Täiesti hämmastav, kuidas on võimalik 19. sajandi noormehe prantsuslikud tundepiinad ja armuseiklused selliseks tihkeks massiks kirjutatada, millest ei ole võimalik ühe hingetõmbega läbi puhuda. Sekka terakesi ajaloolisest taustast. Võrreldes tänapäevaste tekstidega, siis lehe keeramise kiirus oli sootuks teine - kaasaegsed tekstid on lihtsalt nii palju tühja täis. Aga lõpuks ei ole ju peaaegu paarisaja aastaga muutunud mitte ainult kirjutamismaneer, vaid ka igasugused väärtused on teisenenud. Maailm, mida me täna näeme ja kuuleme on justkui kordades suurem. Keegi ei tammu ühe suhte kallal aastaid ja aastaid. Või mis näitaja see 19. sajandi keskpaiga Prantsusmaa õieti olema peakski. Isegi imestan, kuidas ma sellise süzee kätte üldse sattusin. Viimati viitsisin säherdusi lugusid keskkooli ajal lugeda. Teisest küljest jällegi värskendav oma oleviku mätta otsas kiiker tagurpidi seada ja kuskile mineviku spoti korraks peatuma jääda.
Ken Jenningsi "Kaardikrig" on selline mhm-lugemine. Ei ole veel kaugele jõudnud, aga algus on pisut ameerikalikult eksalteeritud. Ühest ja samast asjast kiputakse rääkima mitu korda ning emotsioonid on veidi äärmuslikud. Ometi on ilmselt igas orienteerujas mingit kaardinohikuks olemist ja näiteks Regio atlast olen isegi piirkonniti korduvalt läbi lugenud ning vanadesse kaartidesse võin end vahel tundideks uurima unustada. Eks näis kuhu välja jõutakse, ma alles 50. leheküljel.
Sissejuhatuseks enne taimestiku manu minemist, sel ajal kui ma näidise järgi olin sunnitud oma kaardil rõngaid kokku vedama, üritasid sääsed mind kurjasti ära kasutada ja minu küljest oma pessa suuri tükke tassida.
Ja mitte ainult need väikesed vaenlased, vaid ilmselt ka mõte panna start kuskile auku, mille servast üle ei näe, aitas tuttavat piirkonda parajalt desorienteerida. Võib-olla üldse alles neljandast punktist hakkasid mul ilmakaared lõpuks õigesse suunda minema. Rada oli iseenesest parajalt põnev, igavaid etappe, mida kordi loetud kaardilt karta võiks, eriti polnud.
Kogu kulgemise vaeva lohutasid aga puude ja põõsaste alla pillatud valged õied - piibelehtede lõhnahurm, metsamaasikate naeratavad õied, laanelillede kiirgavad silmad, putkede laiutavad õiekobarad, toominga lagenud õielehed.
* * *
Lugemismahud on viimasel ajal õige kesiseks kuivanud.
Mõnda aega tagasi võtsin ette lätlase Edmunds Valdemars Bunkse "Geograafia ja elamise kunst". Ausalt öeldes tiba veider teos - natuke nagu siitnurgast ja natuke nagu teisest. Natuke nagu elulugu ja natuke nagu maastikukogemused ja natuke nagu ränduri elu ja natuke nagu põgeniku koduigatususe lugu, sekka kolm filosoofilist mõtet. Haaget eriti ei tekkinud.
Siis kahmasin Gustave Flaubert'i "Tundekasvatuse" ja jäin sinna mõneks ajaks kinni. No nii ei kirjuta ju enam keegi. Kleepusin teksti külge ja sellest tuli ennast jõuliselt välja rebida. Täiesti hämmastav, kuidas on võimalik 19. sajandi noormehe prantsuslikud tundepiinad ja armuseiklused selliseks tihkeks massiks kirjutatada, millest ei ole võimalik ühe hingetõmbega läbi puhuda. Sekka terakesi ajaloolisest taustast. Võrreldes tänapäevaste tekstidega, siis lehe keeramise kiirus oli sootuks teine - kaasaegsed tekstid on lihtsalt nii palju tühja täis. Aga lõpuks ei ole ju peaaegu paarisaja aastaga muutunud mitte ainult kirjutamismaneer, vaid ka igasugused väärtused on teisenenud. Maailm, mida me täna näeme ja kuuleme on justkui kordades suurem. Keegi ei tammu ühe suhte kallal aastaid ja aastaid. Või mis näitaja see 19. sajandi keskpaiga Prantsusmaa õieti olema peakski. Isegi imestan, kuidas ma sellise süzee kätte üldse sattusin. Viimati viitsisin säherdusi lugusid keskkooli ajal lugeda. Teisest küljest jällegi värskendav oma oleviku mätta otsas kiiker tagurpidi seada ja kuskile mineviku spoti korraks peatuma jääda.
Ken Jenningsi "Kaardikrig" on selline mhm-lugemine. Ei ole veel kaugele jõudnud, aga algus on pisut ameerikalikult eksalteeritud. Ühest ja samast asjast kiputakse rääkima mitu korda ning emotsioonid on veidi äärmuslikud. Ometi on ilmselt igas orienteerujas mingit kaardinohikuks olemist ja näiteks Regio atlast olen isegi piirkonniti korduvalt läbi lugenud ning vanadesse kaartidesse võin end vahel tundideks uurima unustada. Eks näis kuhu välja jõutakse, ma alles 50. leheküljel.
Comments