100KP jooks
... o-nädala lõpetuseks vesises Voose võsas.
Ilm oli hommikuks teinud kannapöörde. Keskuses valitses reedeõhtuse õdusa päikseloojangu asemel längus pilvemassiiv, mis starti jõudes juba parajalt kastis. Metsa puude vahele siirdudes läksid piisad ainult suuremaks.
Eelmisel päeval lühirajal suutsin teha kolossaalses koguses vigasid, mõne punktiümbrusega tegin tutvust kuni 22 minutit. Näiteks teises (39), et siis paar punktivahet normaalselt hakkama saada ja viiendas (74) jälle harjumuspäraselt lolli näoga võsas auke ja künkaid vahtida. Ei õnnestu seal metsiku võsaga oosiharjal sirgjoonelist suunda hoida, sest igasse sügavasse auku ei viitsi turnida ja iga terava tipu otsa samuti mitte. Käänad ennast ümber augu minema ja suund ongi paigast ära. Kahemeetrised kõverused, mida kaardil pole, ei aita reljeefi eriti lugeda. Pidevast 5m vahede üldistamisest ajud kärssavad ja valede aukude külastamisest reielihased naeravad.
Üheksandas punktis põhjustasin omale täiendavat segadust sellega, ei kuigi mul õnnestus otse punkti sattuda, ei klappinud käe peale kleebitud legendi järgi punkti number. Seal oli 56, aga punktitähiselt vaatas vastu 65. Saabunud kaasvõistleja abiga taipasin kaardilt legendi vaadata ja seal oli ikka 65. Pärast selgus, et olin omale M40 legendi külge kleepinud. Osad punktid isegi klappisid ja eriti tihti ma seda lisalegendi ei kasuta, et alles 9. punktis segadue ohvriks langesin.
Ja kuigi järgi olid jäänud tunduvalt lihtsamad punktid, suutsin taas 12ndasse (47) minnes tihedas kuusevõpsikus kalduda ja sooservadest end eksitada lasta. Ning 13(66), mis tundus ometi lihtne, isegi sellest jooksin teisel pool põõsast mööda.
Ühesõnaga hiigelpusserdus rohelises, aga vähemalt ei jätnud ühtegi KPd vahele ja leidsin kõik pikema ponnistuse peale üles.
Lühirada oli olnud heaks maastikuõppeks ja nii alustasin oma 45 punkti otsinguid üpris rahulikus kõnnitempos. Vihma ladistas kaela ja Soomest Jukola käigus soetatud muumimammalikust varustusest vihmanokatsi näol oli prillikandjana kõvasti abi. Ei pidanud päris käsikaudu kobama. Kuigi ega selles tihnikus suurt vahet polnud ka. Väga kindlalt ei liiknud, aga üldistusvõime kaardil kujutatu loodusesse kandmiseks oli kõvati parem kui eelmisel päeval lühirajal ja vaikselt nikerdasin ennast august auku.
Vahel aitasid kaasvõistlejad oma sik-sakitava liikumistrajektooriga - näiteks 11(128)-12(129)-13(135) - kolm 1x1 auku kuskil siledas võserikus olid sellised parajad lotod tabada. Umbes piirkonna sain paika, aga kui otse punkti just ei koperdanud, siis muudkui rassisin seal murdunud okste ja sodi vahel. Vihma ikka kallas ja aina jämedamalt. 14(136)-15(137)-16(138) osaliselt harvendatud kasevõsas, mis muutis kulgemise eriti aeglaseks. Igasse auku ronimise lohad hakkasid menutama poriojasid. Võsa vahel ukerdamine oli viisiks sooja saada, sest paariteistkraadine ühtlane veevool selga, muutis keha aina kohmetumaks, näppudest rääkimata.
16. punktist lahkudes tuvastasin, et mul pole enam kompassi.
15. veel kindlasti oli.
Meenutasin oma äsja läbitud trajektoori, kõndisin selle nina maas läbi, aga selles oksarisus midagi suunanäitavat silma ei hakanud.
Mis variandid mul nüüd olid. Üks oli kimada 2km autosse, võtta sealt teine kompass, siis 2km tagasi ja püüda jätkata hiigelajaga, aga mul oli vast veidi üle tunni jagu alles kulunud. Teine variant, üritada ilma kompassita liikuda - veidral viisil oli läbi vihma keskuse teadustaja jutukõma kuulda, mis hoidis põhja suuna aimatavas kohas ning alles jäänud punktid olid teeradadele kohati üpris ligidal. Samas abituse tunne seal puude vahel ilma kompassita oli aga ikka nii suur ja teised kodus niikuinii ootavad, millal jaanitulega pihta hakata, et loobusin. Fiiling metsast oli juba eelmisel päeval paraja doosiga käes ning jahe vihm oli energiavarusid juba kulutanud küll, et tule äärde liha manustama minna.
Ligunesin teed mööda tagasi, võtsin finishi ära ja suundusid autosse endalt kleepuvaid esemeid ümbert ära koorima.
Pärast tuvastasin, et mingil põhjusel on juba 9. punktiga mingi jama olnud. Omateada kindlasti käisin seal, aga ju siis ikka ei käinud. Lõpuks vahet enam ju pole.
Olgu siis nii. Võib-olla Suunto Arrows pöidlakompassi ohverdus sellele metsale, laseb mul järgmistel kordadel punkte mitte vahele jätta.
Või millise meelehea peaks tegema sellele jaanilaupäeva õhtul ilmavalves olevale ilmavanale, et hommikuks ei ujuks lõkkease vee all.
Järgmise aasta o-nädalat ootama jäädes.
Ilm oli hommikuks teinud kannapöörde. Keskuses valitses reedeõhtuse õdusa päikseloojangu asemel längus pilvemassiiv, mis starti jõudes juba parajalt kastis. Metsa puude vahele siirdudes läksid piisad ainult suuremaks.
Üheksandas punktis põhjustasin omale täiendavat segadust sellega, ei kuigi mul õnnestus otse punkti sattuda, ei klappinud käe peale kleebitud legendi järgi punkti number. Seal oli 56, aga punktitähiselt vaatas vastu 65. Saabunud kaasvõistleja abiga taipasin kaardilt legendi vaadata ja seal oli ikka 65. Pärast selgus, et olin omale M40 legendi külge kleepinud. Osad punktid isegi klappisid ja eriti tihti ma seda lisalegendi ei kasuta, et alles 9. punktis segadue ohvriks langesin.
Ja kuigi järgi olid jäänud tunduvalt lihtsamad punktid, suutsin taas 12ndasse (47) minnes tihedas kuusevõpsikus kalduda ja sooservadest end eksitada lasta. Ning 13(66), mis tundus ometi lihtne, isegi sellest jooksin teisel pool põõsast mööda.
Ühesõnaga hiigelpusserdus rohelises, aga vähemalt ei jätnud ühtegi KPd vahele ja leidsin kõik pikema ponnistuse peale üles.
Vahel aitasid kaasvõistlejad oma sik-sakitava liikumistrajektooriga - näiteks 11(128)-12(129)-13(135) - kolm 1x1 auku kuskil siledas võserikus olid sellised parajad lotod tabada. Umbes piirkonna sain paika, aga kui otse punkti just ei koperdanud, siis muudkui rassisin seal murdunud okste ja sodi vahel. Vihma ikka kallas ja aina jämedamalt. 14(136)-15(137)-16(138) osaliselt harvendatud kasevõsas, mis muutis kulgemise eriti aeglaseks. Igasse auku ronimise lohad hakkasid menutama poriojasid. Võsa vahel ukerdamine oli viisiks sooja saada, sest paariteistkraadine ühtlane veevool selga, muutis keha aina kohmetumaks, näppudest rääkimata.
 |
| Ohverdatud Voose võpsikuvaimule |
15. veel kindlasti oli.
Meenutasin oma äsja läbitud trajektoori, kõndisin selle nina maas läbi, aga selles oksarisus midagi suunanäitavat silma ei hakanud.
Mis variandid mul nüüd olid. Üks oli kimada 2km autosse, võtta sealt teine kompass, siis 2km tagasi ja püüda jätkata hiigelajaga, aga mul oli vast veidi üle tunni jagu alles kulunud. Teine variant, üritada ilma kompassita liikuda - veidral viisil oli läbi vihma keskuse teadustaja jutukõma kuulda, mis hoidis põhja suuna aimatavas kohas ning alles jäänud punktid olid teeradadele kohati üpris ligidal. Samas abituse tunne seal puude vahel ilma kompassita oli aga ikka nii suur ja teised kodus niikuinii ootavad, millal jaanitulega pihta hakata, et loobusin. Fiiling metsast oli juba eelmisel päeval paraja doosiga käes ning jahe vihm oli energiavarusid juba kulutanud küll, et tule äärde liha manustama minna.
Ligunesin teed mööda tagasi, võtsin finishi ära ja suundusid autosse endalt kleepuvaid esemeid ümbert ära koorima.
Pärast tuvastasin, et mingil põhjusel on juba 9. punktiga mingi jama olnud. Omateada kindlasti käisin seal, aga ju siis ikka ei käinud. Lõpuks vahet enam ju pole.
Olgu siis nii. Võib-olla Suunto Arrows pöidlakompassi ohverdus sellele metsale, laseb mul järgmistel kordadel punkte mitte vahele jätta.
Või millise meelehea peaks tegema sellele jaanilaupäeva õhtul ilmavalves olevale ilmavanale, et hommikuks ei ujuks lõkkease vee all.
Järgmise aasta o-nädalat ootama jäädes.
Comments