Tutsula

Lageala, kus Linnamäel asus o-keskus, võlub endiselt oma taimestikuga. Tuvastamata nimega tutsud mõjuvad alati pisut maaväliselt, püüdes oma karvapeadesse päikest, justkui valmistudes loojangul siit planeedilt lahkumiseks.

Enamus o-inimesi lahkus tutsudroomilt aga rajameistri poolt etteantud trajektooril muu flooraga tutvuma liivikutele ning sõnajalgade vahele, kasepuhmastesse ja männikuribadesse.

Alla viie kilomeetrisele rajale pikitud 22 punkti andsid tegevust jupimaks ajaks. Maastikul paiknevast mõnest reljeefipesast oli osavalt välja võlutud nii palju kui andis. Punktide vahele rajatud ristuvad lohad katsid pea kogu metsaaluse ning nende kui neil liikuva inimmassi tihedus meenutas eesseisva Jukola mustreid.

Rada ise oli nagu novell - aeglane sissejuhatus kahe esimese punktiga mööda segaseid võpsikuid. Siis viis punkti liivases reljeefis madalate mändide vahel tillukese põikega hämara toominga võsa alla kraavi servale. Need nõudsid juba keskendumist, vahel lehekülje tagasipööramist, lõigu uuesti ülelugemist.

Täielik miljöö muutus kaheksandasse (51) keset kõrgeid kuuski vesise pinnasega nabani ulatuvate ürgsete sõnajalgade vahel. Nagu mingi paralleelliin, mis peaks selgitama olnu ja eesseisvat põhiliini. Ning taas kuus reljeefipunkti hõredas päikselises männikus, pisut tihedama alustaimestikuga kui eelmine tippude süsteem - justkui variatsioonidega edasiarendus üleeelmisele  peatükile.

Viimased kuus etappi aga olid pikkuselt klassikalisemad, nõudes vähem süvenemist, kiirustades lõpplahenduse poole. Püandiga üle linnamäe enda, risti üle järskude kallastega varjulise oja, mis tempo lõpu eel korraks veel maha võttis andes aega kogu loo üle järelemõtlemiseks.

Pisut lihtsakoeline lõppsõna tutsulas.