Roheline ilm
Praegusel niiskel aastajal paisub rohelus looduses nagu kiirpärmi taigen.
Glehni pargi orieerumisradadele olen viimati pigem talvel sattunud, seetõttu oli teisipäeval lokkava leherohelusega sealsel maastikul sootuks teistsugune ilme. Hõredad puude vahed olid täis kasvanud.
Ega teisipäevaku rada ei läinudki muudmoodi võtma kui mõnusa sörgina. Pärastlõunane paduvihm oli õhtutundideks õhu eriti aromaatseks pesnud. Orienteerumislikus mõttes nii oligi - maksvaks sai puhas jooksujõud ja rohkem rakendus teadmine kohalikest pinnavormidest ja objektidest kui tõsimeelne o-võtete kasutamine.
Tõsi, looduse värskus mõjus niipalju uimastavalt, et suutsin viienda punkti kaardilt lihtsalt lugemata jätta.
Seevastu neljapäeval Sõitmes oli ütlemata hea päevaku rada. Mõnusalt punkte, vehlduv maastik ja lihtsalt lohasid mööda vedelemine ei pruukinud anda soovitud tulemust sihtpunkti jõudmiseks.
Mõnel korral õnnestus punkte üpris otse tabada, eriti esimese poole reljeefi seest, teistega läks nii nagu tavaliselt, eriti kivipunktidega tihedas võpsikus. Nii lohisesin nõgeste vahele tammutud rada mööda 9(46)st 10(44) asemel 48ndasse punkti ja oh-oh - jätkus harutamist, millise kivi juures ma siis õieti olen. Üleval astangu peal kaotasin sarapikus 12(51) otsides mitu korda järje käest, ilmselt korra tähisest ka päris ligidalt mööda kahlates. 15(56)sse minnes aga õnnestus tabada tihniku vahelt rada, mis otse järsaku serva alla peidetud punkti viis. Suurte kividega 13(53) ja 14(55) tekkis samuti mõõdukaid mõtisklusi.
Kogu rada nõudis täpset orienteerumist ja sellist uduumbes tuuseldamist, mida vahel päevakul sotsiaalvaatluse põhjal rakendada kannatab, seekord eriti praktiseerida mõtet polnud. Erinevate klasside rajad läksid piisavalt risti-rästi, et tekitada metsa alla erinevaid lohasid ja leidus mitmeid sarnaseid punktikohti, mis lohku või kivisse tõmbasid.
Lasterada oli veetud tollesse mustikaalusega songerjate küngaste vahele ja ju see ühtlane lainetav mudru põngerjaid segadusse ajas. Kompassi nad eriti ju ei tarvita ja nii olevat ka Raiden paar korda valele poole liduma pistnud, aga mil viisil ta seal ennast kontrollib, ma polegi sotti saanud. Mingil hetkel taibanud ennast jälle õigele poole keerata.
Taimed võtavad veel juurde.
Glehni pargi orieerumisradadele olen viimati pigem talvel sattunud, seetõttu oli teisipäeval lokkava leherohelusega sealsel maastikul sootuks teistsugune ilme. Hõredad puude vahed olid täis kasvanud.
Tõsi, looduse värskus mõjus niipalju uimastavalt, et suutsin viienda punkti kaardilt lihtsalt lugemata jätta.
Seevastu neljapäeval Sõitmes oli ütlemata hea päevaku rada. Mõnusalt punkte, vehlduv maastik ja lihtsalt lohasid mööda vedelemine ei pruukinud anda soovitud tulemust sihtpunkti jõudmiseks.
Kogu rada nõudis täpset orienteerumist ja sellist uduumbes tuuseldamist, mida vahel päevakul sotsiaalvaatluse põhjal rakendada kannatab, seekord eriti praktiseerida mõtet polnud. Erinevate klasside rajad läksid piisavalt risti-rästi, et tekitada metsa alla erinevaid lohasid ja leidus mitmeid sarnaseid punktikohti, mis lohku või kivisse tõmbasid.
Lasterada oli veetud tollesse mustikaalusega songerjate küngaste vahele ja ju see ühtlane lainetav mudru põngerjaid segadusse ajas. Kompassi nad eriti ju ei tarvita ja nii olevat ka Raiden paar korda valele poole liduma pistnud, aga mil viisil ta seal ennast kontrollib, ma polegi sotti saanud. Mingil hetkel taibanud ennast jälle õigele poole keerata.
Taimed võtavad veel juurde.
Comments