Sise-o Muuga sadama peahoones.

Reede õhtul umbes seitsme ajal Muuga sadama peahoones.

"Kujuta ette kui me siia koridori kinni jääme ... "

"Siis tuleb öö siin trepikojas magada, kuniks hommikul orienteerujad kohale jõuavad."

"Ei, siis tuleb loota, et valve läheb peale ja kui liigutad, tulevad turvad."

"Ja siis nad uurivad imestunult, mis teete siin?"

"Kleebime korruste numbreid kinni."

"Ujaa, SEE on loogiline vastus."

See Jaani ja minu fantaseeritud väga adekvaatne olukord oleks lõppenud ilmselt hullaris või kapos.

Maastik aga vajas natuke asjakohast kohandamist.

Et veerandsada kohalikku koos 5 lätlase ja ühe Suurbritanniat esindava kodanikuga saaks järgmisel päeval taaskord siseneda labürinti.

Labürindi läbimine on nagu vaimne praktika, kus rüütatud vahemehe rolli on võnud rajameister. 

Tema hiirekäsi on 8-korruselisesse hoonesse pintseldanud ühesuunalised koridorid ja trepid. 

Kaart.

Tema leebed joonised suunavad su majapoolte vahetuseks kordi ja kordi tosinkonna miinuskraadi kätte mõnesaja meetri läbimiseks, et iseenda külmunud hingele lähemale jõuda. Või nagu kaks härrat omavahel karastustuuril nentisid, see on nagu saunamaratonil. Jaa, just, oskus on see külm lõik omale kuumaks mõelda. 

hoovis maha rullitud vaibad ootavad 

Kogu miniatuurse palverännaku eesmärk stardist finišisse on treeninda end pideva teadmatusega hakkama saamiseks. Või nagu trepikohtunik Signe juhendas kui ma III korruse ühesuunalist trepimadet n-ndat korda läbisin: "Hästi läheb. Kogu informatioon on kaardil."

Exactly.  Kõik mis selles oleviku hetkes vaja läheb, on sellel maagilisel A3 lehel. Sul ei ole vaja kontrolli selle üle, mis saama hakkab, vaid lahendada tee-etapp siin ja praegu. 

Sest labürinti ei saa kauaks jääda, sealt tuleb ka tagasi reaalsusesse tulla. 

Ja kogu vaimsele pingutusele vaatamata, ledsin end ühel hetkel ikkagi kapist. Tõusen püsti, löön pea ära. Loen:  "! ! ! Järsk aste". Silt, mille Silvar eelmisel õhtul oli palunud valmis vorpida. Hetke olen totaalses segaduses, vaatan luugist rajakohtunikeks muundunud Sveni ja Maidu suunas ja mõtlen, mida lolli ma siin kapis teen. Kuniks jõuab kohale. Hüppa, tubakas! (punktist 3(32) väljasiirdumise olukord)

teekond kappi paremast servast

Või kuidas nimetada seda kummalist ruumi aula tagaseinas. Võib-olla see oli hea paik partei rakukese koosoleku ajal jägida, kes mis juttu ajab ... või midagi. Kerge on unustada, et Muuga sadam sai omale põhjakivi juba 1982. aastal kui NSVL jaoks oluline vilja ja külmutatud toodete importimiseks(!) mõeldud traspordi sõlm. 

Kaardile olid jõudnud uuenduslikult mitmeid viimase konfessiooni kohaseid sise-o kaarditusreegleid. Punaste ja siniste trepikodadega sai harjutud juba mullu Viljandis. Iseenest on see robustsem meelde jätta - sinine alla, punane üles, kui kõik need hele- ja tumepruunid, nooled laienevad ja ahenevad jne. Tiba visuaalset segadust tekitasid peened oranžid jooned astme tähisena, järsaku tähis kõrgema astmena ja täpiline mööbliga ala. Aga see on kõik kohanemiseks tühi-tähi.

Huvitav on see, kus kuskilt tuleb see mõte, et kui on etapp 4(33) VIII korrus -> 5(34) IV korrus, siis maandun rahulikut V korruse punktis 17(46) ja imestan, miks ma siin olen. Kuskil mõttekurdude vahel ulbib ikka see saatan, kes detailides vimkasid korraldab, tähenduste nihkeid voolib - viies korrus ei ole sama asi, mis viies punkt. Ja nii ma omale veel ühe õuetiiru juurde sain.

Labürindist väljudes lõpubossi juures mahalugemise piiksu tehes, sest ainult sealt masinast tuleb otsus, kas su rahmeldamine ka kümnele käsule vastas, valdab nii keha kui vaimu tänulikkus. 

.. et on ikka neid, kes võtavad ette, et saaks labürinti astuda. 

.. et on ikka neid, kes saavad lubada endale isetust.