Viimsi padrikud
Päevakukorraldajad jätkasid tahtmatult või tahtlikult, aga teist aastat Viimsi o-nädalaga, mis tähendas kokkuvõtlikult seda, et kahel päeval sai rülbetes metsaalustes kive taga otsitud. Viimsi poolsaarel on umbes kaks maastikutüpaaži - lagepõllud majakestega või ürgpadrik, sellises vahelduvas mustris.
Omameelest lähed väikesele linnast väljasõidule, mõlema kaardi serva kõrvale jääb mitmeid tuttavate elupaiku, aga satud mingisse totaalsesse igimetsa. Löga, murdunud puid ja metsikut taimestikku alla, peale ja kõrvale. Põõsateadurite unistus.
Randveres nõudis see meeleheitlikku pingutust pärast igat teist punkti, et mitte pooleli jätta ja koju ää minna. Viienda punkti järel oli meel väga murtud ja juba koduteele keeranud kui sihilt ikka metsa pöörasin ja ainult see, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka peab saama või lihtsalt o-masohhistlikud kalduvused, viisid ikka kuuendasse, seitsmendasse ja kõikidesse allesjäänud punktidesse. Pärast Voose võpsikutes rassismist mõjusid need siledad megarägastikud ikka eriti nürilt, juppigi reljeefi ka ei ole, mille najal vale asukoht lahti hammustada - lihtsalt uitad ja otsid mingit kuramuse rahnujupatsit kõdusoo keskelt.
Lisaks ässitamas sambla all peidus olevad kivid, mille peale ootamatult sattudes krõbikud kriipivaid hääli teevad ja jalg kahekorra väändub. Need on seal sellised salakavalad, mitte nagu Soomes - suured massiivid, mida tajud juba kaugelt ja eemalt, vaid pistavad pea natuke mõne koha peal taimede vahelt välja, aga enamus aega üllatavad, siis kui peale astud.
Võib-olla Rohuneemes ei olnudki nii hull, päris hästi läks, kuni viimase etapini. Üks ja teine on kirjeldanud, kuidas nad on peaaegu, et ära uppunud seal. Mul nii täbarasti ei läinud, aga see oli ikka sõnulseletamatult nilbe. Kas jääajal ei olnud tõesti muud teha kui niisugune jama poolsaare nukile maha jätta. Kui kaardi peale vaadata, siis see on nii pisikene tükk metsa, aga kui seal sees kinni istud, siis näib vähegi mõistlik tsivilisatsioon sama kaugel kui Mongoolia.
Randveres tekkis aga juba K-punkti minekuga küsimus, miks ma siin olen. Suutsin kuni viienda(45) punktini endast üle mõelda. Lasin flooral end väntsutada. Aga juba punkti minek oli paras vintsutus - näiteks ei tahtnud ma kuidagi viimase sihi kõrval olevasse mudakraavi hüpata, kartmatud meesisendid, kes mingi kraavinire ees juba peatuma ei hakka, näisid nendesamusteni märjaks saavat. Asusin otsima ületuskohta ning leidsin paiga, kus kraavipervel mäda kuusk - viskasin paar notti ühte serva, et poolmärja jalaga ülehüppamist vajavat ala vähendada. Kraavist üle saanud, sattusin vesisesse alusmetsa, kus ikka muda üle tossuääre. Kuivemale aluspinnasele jõudes ei kohanud aga tükk aega mingidki kivi, veel vähem KP tähist. Paigas umbes tosinkond sarnast tiirutajat, kuniks sülem lõpuks õige kivi ümber koondus.
Kuuendasse (48) punkti minek osutus tõsiseks eneseületuseks. Vaatasin allesjäänud etappe ja need näisid mitte niivõrd füüsilise kui vaimse piinana. Pärast kuuendat kuni kaheksandani (46) aitas loha, üheksandasse (43) tuli jälle tõrksust taltsutada.
Jääb ainult imestada, kuidas üks pealinnalähedane mets enda läbimiseks nii palju pingutust suudab pakkuda.
Lõpuks aga ikka see voogav vabanemistunne, et kõik sai ikkagi ülesleitud. Mingi veider minat toitev rahuolu. Lisandub või on kuidagi koosluses vaimse ja füüsilise tulemusliku ponnistusega. Ja karm mets on roobitsenud peast minema kõik mõttetult kogunenud mõttetud mõtted. Täielik new age.
Muidu. Suvi. Oma töises vormis.
Äratundmist pakkuvad juhtumised Liinalt ja Kaurilt.
Omameelest lähed väikesele linnast väljasõidule, mõlema kaardi serva kõrvale jääb mitmeid tuttavate elupaiku, aga satud mingisse totaalsesse igimetsa. Löga, murdunud puid ja metsikut taimestikku alla, peale ja kõrvale. Põõsateadurite unistus.
Randveres nõudis see meeleheitlikku pingutust pärast igat teist punkti, et mitte pooleli jätta ja koju ää minna. Viienda punkti järel oli meel väga murtud ja juba koduteele keeranud kui sihilt ikka metsa pöörasin ja ainult see, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka peab saama või lihtsalt o-masohhistlikud kalduvused, viisid ikka kuuendasse, seitsmendasse ja kõikidesse allesjäänud punktidesse. Pärast Voose võpsikutes rassismist mõjusid need siledad megarägastikud ikka eriti nürilt, juppigi reljeefi ka ei ole, mille najal vale asukoht lahti hammustada - lihtsalt uitad ja otsid mingit kuramuse rahnujupatsit kõdusoo keskelt.
Lisaks ässitamas sambla all peidus olevad kivid, mille peale ootamatult sattudes krõbikud kriipivaid hääli teevad ja jalg kahekorra väändub. Need on seal sellised salakavalad, mitte nagu Soomes - suured massiivid, mida tajud juba kaugelt ja eemalt, vaid pistavad pea natuke mõne koha peal taimede vahelt välja, aga enamus aega üllatavad, siis kui peale astud.
Võib-olla Rohuneemes ei olnudki nii hull, päris hästi läks, kuni viimase etapini. Üks ja teine on kirjeldanud, kuidas nad on peaaegu, et ära uppunud seal. Mul nii täbarasti ei läinud, aga see oli ikka sõnulseletamatult nilbe. Kas jääajal ei olnud tõesti muud teha kui niisugune jama poolsaare nukile maha jätta. Kui kaardi peale vaadata, siis see on nii pisikene tükk metsa, aga kui seal sees kinni istud, siis näib vähegi mõistlik tsivilisatsioon sama kaugel kui Mongoolia.
Randveres tekkis aga juba K-punkti minekuga küsimus, miks ma siin olen. Suutsin kuni viienda(45) punktini endast üle mõelda. Lasin flooral end väntsutada. Aga juba punkti minek oli paras vintsutus - näiteks ei tahtnud ma kuidagi viimase sihi kõrval olevasse mudakraavi hüpata, kartmatud meesisendid, kes mingi kraavinire ees juba peatuma ei hakka, näisid nendesamusteni märjaks saavat. Asusin otsima ületuskohta ning leidsin paiga, kus kraavipervel mäda kuusk - viskasin paar notti ühte serva, et poolmärja jalaga ülehüppamist vajavat ala vähendada. Kraavist üle saanud, sattusin vesisesse alusmetsa, kus ikka muda üle tossuääre. Kuivemale aluspinnasele jõudes ei kohanud aga tükk aega mingidki kivi, veel vähem KP tähist. Paigas umbes tosinkond sarnast tiirutajat, kuniks sülem lõpuks õige kivi ümber koondus. Kuuendasse (48) punkti minek osutus tõsiseks eneseületuseks. Vaatasin allesjäänud etappe ja need näisid mitte niivõrd füüsilise kui vaimse piinana. Pärast kuuendat kuni kaheksandani (46) aitas loha, üheksandasse (43) tuli jälle tõrksust taltsutada.
Jääb ainult imestada, kuidas üks pealinnalähedane mets enda läbimiseks nii palju pingutust suudab pakkuda.
Lõpuks aga ikka see voogav vabanemistunne, et kõik sai ikkagi ülesleitud. Mingi veider minat toitev rahuolu. Lisandub või on kuidagi koosluses vaimse ja füüsilise tulemusliku ponnistusega. Ja karm mets on roobitsenud peast minema kõik mõttetult kogunenud mõttetud mõtted. Täielik new age.
Muidu. Suvi. Oma töises vormis.
Äratundmist pakkuvad juhtumised Liinalt ja Kaurilt.
Comments