Sise-o Swedbanki endises emamajas

Pank, see on nagu mingi omaette kosmos. Omaenda kindla gravitatsiooniga, mis hoiab koos kõiki neid mustreid, mida tekitavad musttriljon tehingut, mida läbi aja rahaga on tehtud. Tõsi, vahel tuleb ette osadeks laiali paiskumisi, mille tükkidega läheduses asuvad universumid pihta saada võivad, ent suures plaanis jumal, mida teenitakse  - raha, ei kao kuhugi. Koondudes lihtsalt teise galaktikasse.

Pank on osa meie vereringest. Ükski ametlikult töötav või pesnionil isend, sellest ei pääse. Telefonist ja televiisorist on lihtsam lahti öelda kui elatuda oma esivanemate suure sireli alla maetud hõbelusikatest.

Foto ajapaik.ee

Ühte sellist süsteemi on materiaalses vormis aidanud püsti hoida inimesed, kes olid pikalt koondunud kohaliku pealinna tuiksoone äärde - Liivalaia 8/10/12/14. 

Sealseid supermustreid, mis mõjuvad abtraktse kunstina, on kokku pannud mõned tuhanded, kes toimetavad maailmas koondnimega "Swedbank Eesti". Nüüd kui kaks kuud tagasi liiguti veelgi lähemale city keskpunktile - Liivalaia 34, jäi tühi emahoone sise-o'd aushoidvate isendite haardesse.

Pangakaugete olendite jaoks paistis see hea võimalus näha rohkem kui silm seletab. Loota et kogu kullatolm pole veel põrandale maha langenud. Või kui on, siis annab seda treppidel siblides üles keerutada.

Juba Vanas-Kreekas andsid templid laenu ja tegid sularahatehinguid, kuna tundusid eriti turvalised olles jumalate poolt valvatud. Nüüd anti korraga aga võimalus astuda mahajäetud, ent endiselt turvatud ruumidesse ka lihtsurelikemal tüüpidel. 

Tõsi, TONi kui veidi lihtsameelse korraldaja ja univerusmivaldajate vaheline kompimine läks libamisi ja ettevaatlikult, et kumbki ei eksiks ega leiaks end mustast august. Ent lõpptulemuse muutsid eriti magusaks vaated, mida pakkus õhtune päikseseloojang just värskelt sügsisvärvidesse kirjatud vahtratega.

Rajameister oli endale saanud kolm maja neljast pea täies ulatuses niivõrd kuivõrd veel väljakolimata osised lubasid.

Vaieldamatult kohaliku sise-o ajaloo suurim lugemismaterjal, mida startijatele kätte on jagatud. Mitmed nimetasidki kaardimaterjali stardis raamatuks - 'Ohh võtame selle raamatu ka nüüd siit'. 

Et seltkond uudistajad eriti segane oleks, said pangast maha jäänud elu sirvima tulla ka Open House Tallinn arhitektuurihuvilised, lihtsale sise-o rajale. Mõõdukas oli nii mõnegi osalise segadus, kui talle miskine piiksutamiseks mõeldud plastikjublunn pihku suruti ja maja peale giidiga tuuri asemel kaart kätte pisteti iseseisvateks mõtteharjutusteks. 

Olin mõned tunnid stardis ja oli päris suur vahe tüüpidel, kes olid all Jaanilt õpetussõnu orienteerumise ja eriti siseorienteerumise teemal saanud või nende vahel, kes olid suutnud sellest kollokviumist mööda hiilida. Mati sai ikka mitmel-setmel korral pikemaid juhendusi jagada või siis mitmendat korda starti tagasi jõudnud uute teadmistega uuesti maja peale saata.

Nii siis olidki pangaduslikus ilmaruumis läbisegi arhitektuurihuvilised linnavaatlejad, swedpankurid, kes jätsid hüvasti oma pikalt asustatud koduplaneediga sise-o võtmes ning andunud sise-o fännid, kellel silme ees peamiselt lühim teekond punktist punkti. 

Ometi, võib-olla me ei vali majasid, vaid majad valivad meid. Kogu selle müriaadi rahaühikute  liigutasime kolina, uuemal ajal vaid bittide vilina, taustal võis ju siiski haista ka nende EKE Projekti arhitektide mõttelõngu, kes nois hoonetes enne kapitalismi saabumist lõid kolhoosidele ja sohvoosidele agraarsete tegevuste jaoks mõeldud hooneid. Võib-olla ühele edukale pangale saigi anda hoo sisse arhitektide maailmas valitsenud mõtestatud struktuurid ja vormid. Oli, mille pealt edasi minna :)

Hoone ise on tulnud nõukogude ajast, mida Ain Padrik ja Vilen Künnapu on täiendanud viimasele omase elemendiga - torniosaga, mille mõju pole suutnud kaotada hilisemad panga vajadusteks tehtud kohandused. Kuigi, kardetavasti on osad liftid just tornist tüki hammustanud ja selle mõju veidi pidurdanud.

Aga mida nägid siis õieti orienteeruma tulnu silmad kui ta oli sisenenud pressiruumi (mille vallutasid kringlipuruga korraldajad) kõrvalt fuajeesse, vahetanud lastehoius soendusdressi riiuriiete vastu ja siirdatud liftiga 9. korrusele starti. 

Muidugi, juba mainitud hiiglaslikku kaarti. See sundis oma igapäeva tempost välja astuma, et võtta omaks uus ruumi tihedus. Avastama 28 tõusukorrust. 

Milleks puudus ainult üks trajektoor, sest avarus oli nüüd lõputu. Kümneid ja kümneid avatuid kontorisiseseid uksi, mis muidu vaid kohalikele ainult nende jaoks kodeerituna avanesid. Ja nüüd voogas neist läbi ligi 400 võõrast. Astus kiivalt kaitstud saladuste hõngu nuusutama.

Korruseid oli küll palju, kuid kui oskasid teha omale teevaliku, kus 2. korruse punkti minemiseks 3. korruselt läbisid ka 13. korruse, siis oli see küll su oma soov ja fantaasia viibida majas kogu raha eest. 

Need kahe maja kokku liimitud trepikojad mõjusid kohati kummaliselt, aga nendega harjus. Uute töötajate labürintlikest seiklustest nois koridorides töömiljöös saaks ilmselt omaette mälestusteraamatu. 

Nii mõndagi märkasin punaste rõngastega "ajalehte" kabinetis rahulikult tudeerimas, justkui suudaks õhtused uudised pajatada sellest, kuidas kõige  ratsionaalsemalt jõuda punktist 5(64) punkti 6(45). Haa, mine 5. korruse B trepikotta, liigu sealt 4. korrusele, vaheta terpikodade vahel maja ja liigu 4. korruse D trepikotta. Sealt mine 2. korrusele, liigu läbi kümnete kabinettide fuajee keskel olevale trepile F, ja mine 3. korrusele ja seal ta ongi, natuke ümber nurga, kliendiboksis n. Miks ma arvan, et tavaliselt kliendikohtumisele nii ei kulgetud. No või ma ei tea, kui oli keerulisem kunde ...

Erko Õunapuu foto

Ajatsüklisse jäänu tunne tekkis, kui jõudsin punkti 22(63), sest 14 punkti varem oli see 3 korrust allpool juba ju olnud  - 8(72). See korduste efekt on hea võte.

Mõned punktid, näiteks 3(35), ja need samad 6(45), 7(51) kliendiboksides või kuidas iganes neid selles kõiksuses, kus alienid kohtuvad maalastega nimetatakse, meenutama aegu ammuseid laenulepingute sõlmimise või mingist muust ajastust, kui klientidega oli kombeks veel näost näkku suhelda. Mitte et see oleks ainult pankade trend universumi suuline suhtlus surnuks kuulutada.  

Nii ma siis püüdsin selles maailmaruumis olla kõik need kolm - natuke flanöör, natuke nostalgitseja oma ajaloolistes suhetes pangaga, natuke orienteeruja, kellele tiksub aeg ja nimi ilmub lõpuprotokollis. 

Rajameistril oli aga erinevaid kaarte, mitte ainult osalejatele, vaid ka kohalikele turvadele uste ajutiseks lahti programmeerimiseks et mitte öelda uue ilmaruumi loomiseks (jälgi rohelisi noolekesi):

Ja neid kilomeetreid, mis kulus Jaanil algul kogu maja korruste koridorides ja kabinettides, kööginurkades ja kliendiboksides tulede põlema ja siis kustu saamiseks, jõudis ainult spordikell üles lugeda.

Nojah, milleks nad ikka selle oma oranži kopika linna kõige kõrgema maja külge tahtsid panna - tollega on hea Linnuteele liuelda. Umbes nii nagu Men in Black filmis maaväliste olendite salajased väravad New Yorgi Queensis asuvas Flushing-Medows-Corona pargi observatooriumitornides.

Elamise võlu selles ongi, et vahel saab astuda kosmosesse.

Või järgmisse sise-o maailma Püha Johannese Koolis.

* * *

Kosmosest "Forografiskas" kirjutab Jan Kaus 10.10.25 "Sirbis", Miks ja kuidas vaadata kosmost.