Vääna-Jõesuu

Vääna-Jõesuu on maastik, mis väga lihtsalt juba pähe ei kulu. Zazibea kasutas võimalust pea laiali otsas seal natuke endale seda maastikku meelde tuletada. Kerge vihmasabin oli õhu tolmust puhtaks pesnud ning hallide vihma ähvardavate pilvede varjus oli päris mõnus.

Poolel teel Väänasse meenus, et SI-pulk ja kompass jäid täna küll maha. Sularahaga on ka suht kitsas käes, aga jätkus nii pileti kui rendi jaoks. Aga kompass. Ilma saab ilmselt ka. Õnneks oli Matil laenata üks. Too oli küll oluliselt vilkama liikumisega kui minu oma ja selle kompassi tempoga päris hästi ei kohanenudki, aga põhi on lõpeks ikka põhi.

Mingi väga hajevil ja uje olemine tingis mitmeid suvalisi liikuimstrajektoore punktide vahel. Esimene(31) ja teine(32) tipukeste vahel tulid veidi metsa kammides. Kolmas (33), neljas (51), viies (47) leidsin kenasti kätte, aga lodudest ümber pääsemiseks võtsin sellised pikemad kaared. Kuuendas (37) ründasin taas mingeid teisi tipukesi enne kui oma asukohta punkti suhtes täpsemalt fikseerida suutsin. 7(36) oli rohkem loha jälgimise käsimus. 8(35)-sse aga sai jõutud pigem tunde järgi. Lootsin rohkem jõe äärest lõigata, aga kui ma asfaldile välja jõudsin, siis hakkas pisut imelik ja ma polnud enam sugugi kindel, kas ma ikka üldse kaardil olen veel. Aga mõningase ajukurdude krussitamise järel mõtlesin välja, kust ma tulin ja kuhu ma lähen.


Pikk lõik rannas 9(34) oli väga mõnus. See on see osa maastikust, miks ma alati ennast Vääna-Jõesuusse kohale katsun vedida. Mere peal aerutas hulgaliselt lohesurfareid, aga rannas ei päevitanud kedagi ning jäätiseputka jõesuudmes jättis ka mulje, et hooaeg nagu poleks veel alanud. Tuul puhus jões vett ülespoole ja mina rühkisin mere servast taas sisemaale.

Edasi sörkisin merekaldaga paralleelselt 10(44) poole ja nii pea kui majad otsa said, tuli kuidagi väga äkki vastu järsaku sein. Üks jalgrattur tegi seal sellist vertikaalsuunalist liikumist ja ma pelgasin, et ta võib niimoodi sealt alla sadada. Aga ei sadanud, ju tal olid siis iminappade rehvid. Ise liikusin järsaku all samme lugedes kohani, kus lootsin üles vedivat loha kohata. Jäin seisma ja kui kaks sammu veel tegin, siis põõsa taga oligi võililledesse ja nõgestesse tallatud rada, mis tõesti ka KP-ni viis. Siis kulges järsakupealses pardikus sisse tammutud rada uimastavalt lõhnavate piibelehtede vahel järgmise punktini 11(43) vastu liikumas hordide viisi meessuunistajaid. Helerii oli mu kuuendas punktis ees minna lasknud ja kui ma ta 11-ndas uuesti kätte sain, siis ta ei saanud päris hästi aru, kuidas ma jälle ta selja taga olen. Aga ta ise kihutas must rannas mööda. Ma tegin pilte ja üldse uitasin seal rannaluidetel tiira-taara merd vaadeldes.

Liikusime koos kaldaservast alla, taas mingit loha mööda kuhugile. Siis helistas mulle vanem poiss ja hakkas dikteerima, mida oleks hea poest tuua. Mul ei olnud multitaskingu reziimi paraku sisselülitatud ja nii kaotasin ka selle viimasegi olematu järje majade vahele jõudes ning seda, mida poest tooma pidi, ei mäletanud ma pärast poodi jõudes enam absoluutselt. Kuigi ta helistas. Ikkagi absoluutselt ei mäletanud.

Helerii jõudis eest ära kaduda ja mina lihtsalt kulgesin paar maja vahet paremale, paar putkat vasakule. Päris kindlalt oma trajektoori enam tuvastada ei suuda. Siis hakkas paistma punkt 34 juures ületatud parkla ning kargasin igaks juhuk paremale metsa. Taas tekkisid mingid majad ja rajad ning kõik muutus jälle täiesti arusaamatuks. Liikusin ülejäänud kulgejatega samas suunas eeldusel, et neil on sama punkt. Siis helistas Risto A, kellega täna koos sõitsime, et kaugel ma olen, et temal on juba täiesti kõrini. Ma küll arvasin, et võtku ta rahulikult oma punktid, et ma veel ei tea kus ma olen, aga kuskil majade vahel. No nii jäi. Ja siis oli ühes kohas kus minagi olin, ka punkt 45. Miks ta seal just oli. Ju siis pidi. Viimane KP jäi ka ette ning nii see rada läbi saigi, mis tegelikult mulle meeldis. Aga maju oli küll rohkem, nii nagu ka eelnevalt hoiatati.