Männiku S

S pool Männikust meeldib Zazibeale oluliselt rohkem kui N pool. Tüütuvõitu tolmukeerutajatest motoriseeritud jõud müristavad mõlemal pool, aga S poolel on maastik nõmmelikum. Alustaimestikuks peamiselt sammal ja kanarbik. Mõnel pool on maapind ühtlaselt nagu vaibaga kaetud - roheline, sametine, palusammal.

Algusest peale ristusid pidevalt minu ja Pireti erinevad rajad ning nii sai jooksvalt kontrollida, ega kumbki pole tulemas-minemas mõnda asjakohasesse punkti. Enamus juhtudel mul neid punkte üldse polnudki, mis Piretil olid, üks siiski klappis ka.

Objektid kaardil on peamiselt augud, või siis natuke suuremad augud, väiksed lohud ja suured lohud ja kaevikud. Või kui tunduski, et oled metsavahelt aukudest pääsenud laiale teerajale, siis see oli selline 1-2-3 jooksmiseks - 1 ja 3 oli jalg laine põhjas ning 2 laine harjal. Teerada ise pehmepõhjaline liiv.

Niimoodi liivas lainetades ja aukudest sisse-välja kügeledes kogu see rada kulges. Teeradu sai kasutada parasjagu nii palju, et neid risti ületades läbitud ja läbimata maa kaugust hinnata. Radu mööda orienteeruda üritades oli võimalik ainult valesse mügerikku orienteeruda. Seega ainult suuna järgi ma valdavalt liikusin. Ühe erandiga punkt 54 juures, sain teised ilma kukalt sügamata kätte.

Neljapäevakud ja augud on postiivne kooslus selle poolest, et sellise rahvamassi juures on ikka keegi parasjagu august magusa näoga välja vupsamas, mida eemalt hõredast metsast näha on.

Rada oli kokkuvõttes täitsa mõnus, eriti hea oli punkt 53 auk - palkidega vooderdatud ja augu põhja laskumiseks trepiga.

Päike oli ka hea.