Türisalu

Jalad tulitavad nõgestest ning käsivarred on kriibitud mingite okastega taimede poolt. Kuidas on nii kollase kaardi peal võimalik valdavalt viibida puhmastikes, tihnikus, padrikus, võpsikus ja nõgesevõsas, ma ei tea.

Kas ma olen orienteeruja või pigem mingi masohhist, esitasin ma omale korduvalt seal põõsastikes tuustides küsimuse.

Täiendava lisavõlu esitas vihm, mis täpselt stardiajaks küll peatus, aga kõik need puhmad ja põõsad olid lookas äsja sadanud vihmast.

Esimene(32) punkt oli võimalik lunastada mööda rada lipates, aga juba paitasid vettinud rohukõrred sääri. Teise(33) ekseldes muutusin aga koheselt nabani märjaks, kusjuures igasugune õisikute, seemnete ja muu taimne sodi kleepus mõnusalt dresside külge. Võimatu oli hoomata neid mahajäänud aiavaresid, mis oleks võinud ilusti kohale vedada ja nii ma seal sik-sakitasin vähem minu külge kleepuvat võsa leida üritades punktini.
Kolmas(34) nõudis kuusekammlasse sööstmist, kuskilt ma sinna pugesin ja mingite oletuste põhjal leidsin ka KP. 4(35) tundus iseenesest lihtne, et mööda liinialaust ja kohal. Liinialune. On teadagi liinialune. Liinialuses kügelemise asemel põikasin valgesse metsa, kus oli sootuks sujuvam liikuda. 5(36) minekul sattus risti-põiki ette kaevik, mida ma hüppega ei tihanud ületama hakata, sikitasin-sakitasin seal servas, lootes leida mõnda ülehüpatavat kohta või sissevajunud serva. No leidsin ühe sellise, kus sai ilusti alla, aga teisele poole ülesse ei saanud muidu, kui krahmasin mingist servaääres olevast vettinud põõsast ümbert kinni ja vinnasin ennast ülesse. Miks mul oli vaja teha sellist akrobaatikat, selle asemel, et kohe kaeviku servamööda teele joosta.

6(37) sujus lihtsamalt, kallaku serva ja traataia vahel kulges natuke rohkme rada kui loha. 7(39) tundus jätkuvat samas stiilis. Aga korraga oli ümberringi ainult üks sissevajunud kaevikute, mullavallide, pisikeste lagendike segapudru ning kõike seda katmas takerdavad magesõstrad, metsikud roosid või muu jube võsa. Keegi naisterahvas, kellega me seal pinnavormide suhtes erinevaid oletusi tegemine, arvas, et see on alati üks loterii koht, et see osa kaardile küll ei vasta. Ma ei tea, mulle tundus ka, et punkt oli kaeviku jagu edasi ja valli otsa selle koha peal küll ei olnud, aga võib-olla see sõltub mis pidi vaadata.

Nii, nii, siis sai vahelduseks elu eest silgata, et vettinud püksisääred tuules laperdades ära kuivaksid - 8(41)-9(40)-10(43), kuigi 40 übrus tekitas ka segadust ja liginesin veidi kaarega. 11(44) läksin puhtalt suuna järgi. Aga vot siis päeva nael - ma ilmselt kokkumurtud kaardi peal ei fiksinud, kas peaks liikuma põhja või lõuna suunas ja panin vales suunas ajama - mitte, et see mets selle kohapeal jälle mingi lihtne mets oleks olnud - madal pokutaimestik suhteliselt tihedas metsas. Kui ma okastraataiani jõudisn, siis seda läbides jäin kaarti natuke süvenenumalt uurima ning kui ma teisest okastraataiast läbi pugesin, siis tekkis kahtlus, et midagi on ikka väga mäda - ojah, kaardist väljas. Ots ringi ja tagasisumamist alga. Rõve. Tihe ja hämar mets koos sellise mudase aluspõhjaga. Õnneks on pikalt kuiv olnud. Üle saapa ei tulnud. Noh punkt 12(42) ise oli väga viisakas metsatukas.

Ja-jah, selle lageda kaardi peal on tükike rohelist veel ära eksinud. Rülbe ma ütlen. Kuidas on võimalik saavutada sellist võsa konsetratsiooni koos lemmikutega, nõgeste ja toomingatega. Õnneks ma ei olnud eismene selles paigas. Kodanikud olis seal sõtkunud piisavalt, et sellest padrikuhunnikust üht tipukest punktiga 13(45) leida. Lõpkus läks korda see minulgi. Kaks viimast 14(47), 15(46) olid juba klassikaliste Türisalu tehisobjektide vahel.

Kui ma auto juurde jõudsin, siis mulle tundus, et see oli õudsam kui Jukola. Njah iseasi, mis on õudne. Tegelikult polnud hullu, hoopis parajalt muhedat rahmeldamist, mis õhtuks mõnusa rammestuse tekitas. Need (märjad) puhmad lisasivad kõvasti vürtsi. Huvitav, kas B-rada oleks mõnevõrra lihtsam olnud? Aga võib-olla mul on lihtsalt mingi puhmakompleks ja see on väga normaalne maastik.