Jukola 2008

On juunikuu keskpaik ja taas rändasid orienteerujate hordid (nende hulgas ka Zazibea koos Elioni Spordiklubiga) nii nagu mullugi kogu põhjalas ühe paiga suunas. Sedakorda Tampere taha Kaanaa külasse. Sest Jukola - see on orienteeruja jõulud, nagu kirjutab kohalikus sündumuselehes võistlusejuht Erkki Eskelinen. Jõulusid on pidama suundunud 951 4-liikmelist naiskonda ja 1435 7-liikmelist meeskonda. Korraldajate ettevalmistused sellise ürituse tarvis kestavad 4 aastat ja võtavad kohati kummastavaid mõõtmeid, aga kõik ainult orienteeruja heaks: liiga kiire aja vältimiseks - raielangidel jooksu suunaga paralleelselt asetatud puud metsa risti-rästi tagasi.

Võistluskeskus oli sel aastal kanarbikuse männimetsa all ja tundus tervikuna kompaktsem ja hubasem kui eelmise aasta põllupealne. Ja et tiimiga veelgi hubasem oleks, sai renditud Elioni SK-le üks nn hooldusala umbes 6x5m kanarbiku ja kännuga tükil, mis paiknes kohe stardi-finishi ala läheduses ning seega asusime praktiliselt sündmuste keskel. Kõik oli oluliselt rohkem käe-jala juures kui kilomeetri kaugusel asuvas magasmistelgis.
Keskuse alla jääv loodus saab küll kõvasti kannatada, aga ju sellega ollakse ilmselt arvestanud. Taimestik pidi taastuma Jukolast kahe-kolme aastaga. Kui eelmise aasta sügisel Jämis rogainil sai käidud, siis miski otseselt ei vihjanud, et 2004 samas paigas Jukola toimunud oleks, aga kes teab, loodusteadlase pilguga ei osanud vaadata.

Olin seekord avavahetuses. Starti pääsemisega läks veidike kiireks ja ametlikult nad sulgevad pääsu 20 minutit enne. Mina sain numbri ja EMIT-i 5 minutit enne kätte ja tormasin rahvamurru suunas, aga sissepääsu ava oli üpris raske läbi pealtvaatajate seina tuvastada ning olin endale skeemilt EMIT in/out koha valesti meelde jätnud. Nii sain soojenduseks trügida läbi rahvamurru jupike ühes suunas ning tuvastada, et olin hoopis vahetuseala kõige tagumises otsas ning siit küll läbipääsu ei ole. Püüdsin maas mängivatele lastele ja istuvatele kodanikele mitte peale astuda ning rabistasin rahvahulgast teises suunas tagasi. Jõudsin parasjagu selleks ajaks kohale kui kaartide kõrvale lasti. No ma imetsan nende vilgasnäppude üle, kes need tuhatkond kaarti kummiga üles traadi külge riputama peavad. Neil on ilmselt mingi nipp selle kaardiriputamisviisi jaoks välja töötatud.

Ühistardist korraga tuhatkond lahtipääsevat jooksat keerutasid üles sellise tolmupilve, et tagapool võttis läkastama. Peagi oli aga kallakust ülesrühkivas männimetsas moodustunud pikad jorud, kes oma esimese punkti poole siblisid. Esimene etapp oli pikk (~1,4 km) ja küllalt laialt hajutatud punktidega ning see tõmbas võistlejad kiirelt lehvikuks laiali. Terad ja sõklad said täiendava sõela osaliseks etapi keskele jäävas mudaojas, mille ületamine andis kohe esimese maastikulaksu - laskumine küllalt järsust kaldaservast alla, oru põhjas vonklemas mustja mudaga laiem kraavipõhi, kus mõni vajus pea nabani, aga enamus said põlvekõrguse mustjasmuda jahutava kompressi osaliseks ja siis taas järsust kaldaseinast üles.

Mõne etapivahe oleks võib-olla kiireminigi liikunud, aga tugevalt sissetallatud lohast ei raatsinud välja astuda ja selleks peaks ülejäänud rongiga võrreldes füüsilist jaksu rämedalt üle olema, et kõrvalt mööda rassida. Ilmselt oleks ka stardist minnes sootuks tõhusam olnud taktika - keskenduda alguses tagant reast ettpoole trügimisele, mitte alustada kohe kaardi lugemisega ja rajavaliku kallal mõtisklemisega lastes samal ajal endast sadu kaasvõistlejaid mööda. Seda rongides tilpnemist jätkus pea lõpuni. Vahel jäi mõni ees veel peaaegu seisma, et kaarti lugeda ja selle ajaga jõudis esimine ots eest oluliselt kaugemale lipata.

Mingeid ringijooksmisi ei toimunud. Kui just lausa ületamatut kaljuseina sirglõigu peale ei jäänud, aga ikka otse - üle mäe, läbi oru, otse läbi tumerohelisest ja sinisest pardikust või raiesmikust. Punktist lahkudes jälgi ainult et õige loha valid ja olidki järgmises punktis. Paaril korral sattusin vale suuna peale, aga sain maastiku jälgides endal õigel ajal kratist kinni. Maastikuvormid olid vast tõesti lihtsamini jälgitavad kui möödunud aastal - igatahes väga palju väga valesti minna ei andnud, suhteliselt suured tõusud ja laskumised andsid kiirelt vihje asukoha kohta.

7 km Soome kaljustel rünkadel üles-alla kulgemist hakkas kuskil 2/3 peal Zazibea jaksu ja indu tasapisi siiski kustutama. Kui esimene trassi pool sujus päris ilusti - liikusin sellises omas lõngerdavas tempos ja vigu ei tulnud mõnda aega - endalegi hämmastavalt suutsin suuna ikka õige loha järgi hoida. Siis 13-ndas KP-s sattusin valesse hajutuspunkti ja võttis natuke aega enne kui ümbruskonna tipud ja hallid kaljunukid piisavalt läbikammitud said, et teha õiged oletused enda asukoha suhtes.

Ja pärast viimast joogipunkti pikal tagasietapil läks asi juba kergelt monthyphyton'likuks - olin taas ühte rivvi sattunud, kes kõik KP 17o poole rühkisid. No seda, et nad kõik sinna liiguvad, sai ju juba joogipunktis teada nonde omavahelisest vestllusest. Jõudsime aga paraku mingi teise numbri juurde. Kanakari, sh Zazibea, nentimas, et oi see küll 170 ei ole. Karja ette oli tekkinud keegi aktiivsem tüüp, kes juhtis vägesid ja kiirelt arvas, et siis peame minema selles sunnas - no eks kõik noogutades järgi. Jõudsime mingi punktini, aga loomulikult mitte 17o. Hõredama künka peal paistis veel paar KP alust - need sai ka kõik läbi joostud karjaga. Ikka stiilis, et oo - seal paistab ka veel üks KP alus. Ei see ei ole. Oo, aga seal on veel üks. Oeh, see ka ei ole. Lõpuks mulle jõudis pärale, et nii ei jõua ilmselt niipea kohale - jätsin selle kamba kus seda ja teist ning süvenesin kaarti ja maastikusse, mis äsja ohtralt läbi inspekteeritud ning läksin ja võtsin õige kivi tagant oma 170 ära. Edaspidi ma nii suuri jaburusi enam ei teinud, aga eks ma vist oma paar-kolmkümmend kohta selle jamaga kaotasin :)

Finishisirgele oli ehitatud sild. Korraldajatel olid sellega ilmselt head kavatsused vaatajate jaoks, aga minu jaoks oli see täitsa lõpp. Kogu metsa jäetud energia viimase piisa olin jätnud selle vahetusala jaoks, aga mitte enam selle silla tarvis. Jooksulaadsest tegevusest ei tulnud enam midagi välja, jalutasin sillast alla, kraamisin suurest varbast viimase jõuvaru kokku ja pingutasin ennast kaardiaia juurde. Nentisin, et teise vahetuse kaarte ikka on veel plangu küljes ja saatsin Helerii teele sõnadega, et ärgu rohelist kartku - nendest saab läbi ja hoidku suunda. Tollega sai ta ka suurepäraselt hakkama.

Tagumises otsas orienteerumine meenutab kohati siiski pigem mingit sotsialiseerumisüritust. Juba stardist lahkudes, hakkasid kaks nooremat plikat peaaegu et elevusest käsi plaksutama, kui said teada, et neil on sama esimene punkt. Metsa vahel oli ülitüüpilline, et kui KP asus kuskil ronitavas kohas, siis kodanikud alt eemalt hõikusid, et mis punkt teil seal on, et kas tasub ikka nukist üles rühkima hakata. Küsimus KP-s, et mis punkt sul järgmine on, on täiesti tavaline. Üks hõikas mulle kuskil etapi keskel seljatagant mõnekümne meetri kauguselt, et kuhu ma lähen. Kui kahel koosjooksnul ühe punkti juures selgus, et järgmised KP-d ei lange kokku, siis jäeti pidulikult hüvasti. Üldiselt ma ei taibanud, kas nad kõik tunnevad üksteist enne metsa minemist või nad tõesti sõbrannastuvad seal metsas. Tegelikult oli see omamoodi soe, kuidas Soome naised üksteist seal metsas toetavad. See oli nagu Tartu Maraton, kus lõpus pesakonna laadsete tegelaste - karude ja jänestega iga TP juures sõbralikult hapukurki järades teineteise mineku üle arutleda. Nemad seal Soomes, Venla selles etapis olid nagu üks suur Soome ürgema, nagu Günter Grassi "Kammeljas". Nii plikaohtu lapsed ja vanaemaealised, nii ümmargused ja piitspeened, nii tõsisemad ja itsitavad. Paksust kuusetihnikust läbipressivad ja hõredas männikus silkavad, kalju rünkast üles rühkivad ja mudastest kraavidest läbisumavad, kiviklibul kukkuvad ja samblal libisevad. Aga võimsad. Teadmata, mis neid siia metsa ajab. Minusgusele tosserdajale on see omaette elamus, et metsas võib olla veel sadu samasuguseid tosserdajad. Eesti võistluste moodi üritustel lähen ma metsa alati teadmisega, et viimane koht on kindlustatud ja ainuke, mida sportikus mõttes mõõta, on kaotus eelviimasele. Siin oli aga korraga su ümber meeletu hulk sarnaseid tegelasi, kes rüselevad maastikuga ja iseendaga samas tempos kui mina. Lahe.

Platsi oli vallanud tohutu melu. Üha uued metsa siirdujad valmistumas. Mudased rajalt naasnud kodanikud pesulasse siirdumas. Pestud ja mitte pestud kodanikud einestamas. Rajalt naasnud muljeid jagamas. Meeste teate osalised aina saabumas. Naiste teate võitjad finisheerumas. Pealtvaatajad kaasaelamas. Naiste viimastesse vahetustesse siirdujad massstardiks valmistumas. Sportlased poetelkides omale soodsa hinnaga uusi tarvikuid muretsemas. ISC telgis Veerpalu poseerimas. Ööks valmistujad magamisalades telke püstitatamas. Ja sada muud sagismist.

Saatsime Pireti teele, kümmekond minutit enne massstarti, et ta jalg vastu peaks - kenasti pidas koos kena tulemusega. Lehvitasin mõttes Triinale kui ta metsa vahele kadus. Ja väga tublisti kadus ja veel vingemalt jõudis tagasi. Aga ma arvan, et me naiskond tegi ilusa soorituse, kogu ajaga 6:46:31 (9 mintsa kiiremini mullusest), aga numbrimaagia on täiesti tühine kõige muu kõrval. Minu tulemus on paraku ka see aasta selline, et ma endiselt ei ole uusi dresse välja teeninud.

Ärajäänud sündmuste kokkulangevuse ahel oli aga tinginud asjolu, et pidin viimase paadiga lõunasse tagasi sõitma. Kui olime Tamperest mõnikümmend kilomeetrit eemale jõudnud, jõudis kohale suur vihmapilv, mis oli liikunud algul lubatust kiiremini - lubati esmalt alles pühapäevaks. Nii said mehed omale täiendava ekstreemi vihma ja suurema pimeduse näol. Aga selleks nad ongi mehed.

Mina istusin kella ühe ajal öösel arvuti taha - klikkisin endale sobivas koguses ekraane ja aknaid ette, et jälgida suurepärast otseülekannet veebist, mis sisaldas nii vahetut äratundmist, et selles punktis ma ju alles olin, kui põnevat tippmeeste liikumise jälgimist kaardil. Noh loomulikult hakkad kaasa elama võistkonnale, kus omad ka liiguvad, kui muidu need Deltad ja Rastid ja Suunnistajat muhvigi ei ütle.
Võib-olla peaks seda põtrade suurepärast üritust siinpool lahte kuidagi rohkem ära kasutama. Selle aasta 21 meeskonda ja 18 naiskonda on ainult ühe meeskonna jagu rahvast rohkem kui lätlastel. Soomlastel seal kõik toimib juba suurepäraselt. Infra on kõik super, pane ainult võistkond kokku ja mine kohale. Ning kohaleminek ei ole ju üldsegi kauge ja nii eriti kallis. Kui võistjkond juba kirjas, siis tekib ka siinkandis põhjust keerukama maastikuga üritusi ja võistlusi külastada.

Iagathes on Jukola seda väärt, et teda o-jõulude ajal külastada.

Muul ajal saab vaadata pilte Jukola lehelt.