Jukola 2025 Mikkelis
Olles juba teab mitmendat korda end juuni keskel jälle keset Soome metsi sättinud koos paarikümne tuhande o-huvilisega, nagu viimati tunamullugi, siis võib-olla peaks lahkama seekordset Jukolat hoopis siili vaatenurgast. Või siis nende rästikute omast, kes võivad hammustada nagu korraldajad hoiatasid.
Eks ole, kui nad trambivad siin minu ussiuru kõrval, siis oleks hea neid säärest natuke ergutada.
Võib-olla nad siis ei vahiks juhmi näoga seda vale numbriga punktialust, milleni nad üksteise rodus junas on liikunud. Nagu omal pead üldse ei oleks.
Äkki läheks üldse sinna naabri uru otsa trampima, sinna kus nad kõik kogunevad, selmet siin vale kivihunniku otsas kügeleda. Mitte minu kiviprao tagahoovis.
Mida päev edasi, seda tihedamaks voorimine läks, kuniks ühel päeval ei olnud inimvoolul enam üldse otsa ega äärt. Esialgu püsisid aga kõik seal kivitööstuse õuel ringi siblida ja puude vahel oli üsna rahulik.
 |
| Kui päike tõuseb, tuleb joosta ... võimalusel Ekörole pigem mitte joosta |
 |
| Jukolale saadab alati kahjurtaim - lupiin |
 |
| Parklas bussi ootamas |
 |
| Bussi etapp läbitud - 2km telklasse |
 |
| Magamiskaadervärkide paigaldamine |
 |
| Sauna taga |
 |
| Rattaparkla on lähedal |
 |
| Siin ongi |
Vaikus on alati petlik. Rästik oli end just kännule lõunajärgselt paarikümne kraadise päikse kätte kerra sättinud, et natuke hiirt seedida, kui õige hull mürgel järsku lahti läks. Maapinnal oli tunda 1400 jalapaari liginemist otse kännu suunas. No oli seal ikka igasugust - esiotsa puutusid jalad vaid õige kergelt vastu maapinda, kui taguotsas klobistati okste ja kivide vahel nii, et maa vibreeris veel jupp aega järgi.
Kännu ümber oli nii mõnusalt oksarisune, juurikane ja mättane. Väikesed mudased sookesed vaheldumas kiviklibuga. Siia rägusse pole eales ühtegi seenelistki sattunud. Mis neil siis nüüd korraga siia ära kadus.
No mis ta kadus. Kuidas ta siis ei kadunud. Rästiku hirmuks olid varsti järgmised 1400 jalapaari mätaste vahel trampimas ja mõne aja pärast tuli peale uus rodu kivide vahel rüsajaid. Kõigil hasart midagi otsida. Näis, et mõned isegi leidsid, uhasid tagasi vaatamata edasi. Samal ajal kui teised piilusid iga kivi alla ja kuuse taha, juba üpris nutuste nägudega.
Jalapaari number 1232(3) omanik mõtles seal oksapahnas kügeledes, et naistele ei tohiks selliseid metsaveoharjutusradasid ikka teha. Omameelest õige kivihunniku otsa roninuna tuli tal ikkagi nentida, et otsitav objekt 1(46) on pagan küll, natuke maad tagasi teise mügariku servas. Mõnel korral oli punktitähis isegi eemalt näha 2(43), aga sinna pääsemine oli paras visklemine metsaraie ja kivide vahel.
Rästik ei oleks nende peale enam õuni küll raisanud, need küll patust priid ei ole, vaata kuidas nad siin omavahel seletavad, et mis see järgmine punkt on ja kuidas sinna minema peaks.
Mainitud jalapaari omanik kulges mööda rästiku koduaeda edasi ja puterdas paaril korral veel oma punkte leida. Näiteks etapil 8(294)-9(61) juba praktiliselt punktis kohal olles, otsustas teha mingi äkksööstu paremale ära, selle asemel et kümmekond meetrit veel mööda loha otse edasi minna. Võib-olla need olid jälle need suhtlustüübid, kes olid mõnisada meetrit varem vale punktinumbri juures sügavalt ohanud, et ei või olla. Lohutasin neid, et edasi tuleb minna ja siis panin nagu Sussanin täiega kogu kambaga võssa.
Või kas olekski aidanud ussisõnade tundmine, et lugeda loodust ja kaarti valimaks parem tee etapile 13(95)-14(5) minemaks kas alt või pealt soo. Joogipunkt meelitas paremat kaudu, jupike mööda teed, seda rüselemist oli olnud juba omajagu.
Siiski, mida punkt edasi, seda parem läbisaamine ussimaastikuga hakkas tekkima. Ja algse risufrustratsiooni asemel hakkas looma mõnusat metsafiilingut.
... või läksid lohad lihtsalt aina sügavamaks.
Numbrile täienduseks oli sussanini kõhu peal kiri Lempeä lämpö - nagu õrn soojus hõljusin neljakäpakil ikka ühest kivikalju äärest üles, et siis teisest servast jälle leebelt alla voolata, kes siis ümber minema hakkab. Ja nii muudkui voogasin betoonitehase õue poole, tehes viimaks kaare ümber mäe teiste järel päris viimasesse punkti minnes.
Ilmselgelt pidi Kerttu numbrile midagi muud kirjutatud olema kui ta kulges nii agressiivselt, et suutis liikumise pealt oma kella ussikuningale ohverdada.
Küllap nõelussid korjasid hiljem üles veel kelli ja kompasse, sajatusi ja lausumisi.
... sest aadamasugu saabus alles ehakullas. Need ei jätnud võsastikku rahule enne kui uue päeva pealelõunal.
 |
| Öised jalapaarid kännu poole |
Ussisugu ei võinud aimata kui eufooriliselt oli valdavale enamikule nende tagaõues trampimine mõjunud. Juba see, et sealt kiviümarike vahelt tulema saadi nii, et kõik otsitavad punktid kenasti kokku korjatud, tegi inimisendid õnnelikuks. Kui siis veel käed-jalad ka konditsioonis, siis võis ju lausa õnnejunnis olla.
Tõsi, eks mõningi võis ju tunda ka kerget pettumust oma füüsilise võimekuse osas tõusu- ja langusmeetreid võtta või oma vaimses suutlikkuses pakutud teevaliku ülesannet lahendada. Aga mis maol sellest. Mõelgu sellest kusagil eemal ja tehku oma järeldused. Kas on vaja siis kakerdama tulla.
Eks oli neidki, kes ussimaale ei kippunudki. Udjasid aga peale neid teisi, et mine, mine. Ja tagasi tulnuid kiitsid, et tubli, tubli. Jagasid leemendajatele heast tahtest külma jookigi. Mis nii viga minna ja tulla.
 |
| Küpsemine stardiks |
 |
| Üks madu on metsast välja roomanud ... |
Betoonitehase õuealal jahvatasid kümned tuhanded ringi rahmeldavad alajäsemed aga maapinnale laotunud killustikku ja plangu ääres (kohas, mis tuleb umbes poolteist tundi enne sisse võtta :)
 |
| Koha sisse võtmine |
meeste stardi ära vaadanud,
olime tolmuga nii kaetud, et Jaan nentis, et kui talle nüüd hobune ka anda ja mõlemad veega üle kallata, saaks temast betoonist ratsamonumendi.
 |
| Betoonist traditsioonililne Jukola tootem vasakul |
 |
| mehed stardiasendi poole liikumas |
Aga ka tollest polnud rästikul õieti sooja ega külma.
Mõni päev pärast kogu seda tingelit ja tangelit, hakkas vabriku poolt kostma jälle tavapärast kolksumist ja undamist. Metsas sahmiti veel korra nendes paikades, kuhu inimisendid olid armastanud kokku kuhjuda, aga üldiselt võis jälle kännu peal rahulikult peesitada ja risus ringi siuelda.
Tea, kas oleks pidanud ikka kedagi salvama. Või mis neid susata, sai inimsugugi mätta vahel meelerahu ilmast ja kurjast.
Ja seal betoonitehase õue peal tundus neil vaatamata kohutavale kibiklibule siiski üpris meeleolukas olelemine.
 |
| Mida teevad mehed metsas 1. vahetuse ajal? |
 |
| Soendusala |
Ajaloolisi fakte ja seiku:
Comments