Pikasaare mägedes...
... XXXV Suvejooksule ei olnud Zazibeal vaatamata ponnistustele sõbrana peale Helerii kedagi rohkem kaasa õnnestunud meelitada. Mitmed teised kaalusid, aga leidsid ikka midagi muud aja sisustamiseks. Oma pesakonna meespool keerutas nii kuidas jaksas. Nagu mullu - aiapostid. No ma ei taipa, kuidas ma juba teist aastat järjest nendele palginottidele alla jään.
Triina oli aga ühele oma meestuttavale organiseerinud autotäie naisi sinna ja tagasi viimiseks enda, minu ja Helerii näol ja nii me teekond siis kulges laupäeva hommikuses vestluses, mööda Peterburi maanteed, sinitaevas kiiskamas, päike autotäit küpsetamas.
Parkimine asfaldil tundus kuidagi ebaorienteerumuslik - ikka oled harjunud kuskil heinamaal ukerdama. Aga niipea kui mändide vahele keskusesse jõudsime, oli õige fiiling olemas.
N35 startideni oli aega vähe ja maa starti pikk, Triina võttis asja tõsiselt ja seondusjooksis ees minema, ülejäänud autotäis jalutas rahulikult linnulaulu kuulates. Mu köha on seekord õige sügavale pugenud, ei lase õieti magadagi, terve talve läbi pole nii santi olemist olnud ja seetõttu enne starti higiseks ajamine näis ebamõistlik.
Kaua oodata ei jõudnud, eelstardi alas käis tihe legendi enda külge kleepimine ja meenutas natuke "Wikmani poiste" kärbsepaberi janti, aga abivalmis korraldaja aitas vältida kleeplindistunud muumiate tekkimist. Iseküsimus, palju seda lisalegendi üldse keegi kasutab, aga annab võimaluse vähemalt asjalikku muljet jätta. Selle legendiga jantimise peale kulus parasjagu nii palju aega, et järgmiseks juba kiirelt ämbrist kaart ja punuma.
No N35 klass on selline, kus osalevad "tipust" "tagasi tõmbuma" hakkavad sportlased ning seetõttu on minusuguse peamine eesmärk rada kontrollajapiires läbida. Kõik muu on juba puhas nauding. Etteruttavalt võin öelda, et tänane maastik ja rada pakkus seda kuhjaga. N35 klassi rajad näikse olevat parim viis orienteerumisteravuse ülevalhoidmiseks - piisavalt kaardilugemisoskust proovile panevad etapid. Tundub oluliselt tehnilisem kui N21B ja pikkuse vahe ei ole ka teab mis suur.
Trassil siis, kaks (31-70) esimest tulid suuna järgi lupsti täpselt kätte. Kolmandaga (73) enam nii ludinal ei läinud. Liikusin suuna järgi otse lõunasse läbi esimese sinise, mille sinise olemust võis tabada vaid taimestiku, üle põlve ulatuvate sookailude, järgi. Siis teise sinise servast ülesse ja kui hakkab sinine koos kollasega, siis künka taga ongi nina. Ei tea mis kollast ja küngast ma seal lugesin ja nägin või kuhu ma minna tahtsin, aga õnneks taipasin, et hakkan juba ülejärgmisesse sinisesse jõudma. Seisin natuke aega, kratsisin kukalt, keerasin ringi ja läksin võtsin punkti ära.
Neljandasse (72) hakkasin suuna järgi minema, aga päris otse üle mitme mäe ei tihanud ja nii liikusin paremale rajakesele, ümber sügavama sinirohelise järgmise suurema sinise serva ning sealt taas hõredas männimetsas piklik küngas ja selle kõrval olev lohk kohe olemas. Viiendasse (39) läksin mööda sinise serva jämedama teerajani ning seda mööda rabapoolsaare serva ja siis rabistades tihedas männikus, aga KP kergelt käes.
6(40) meenutas oma rohelisusega juba Ilvese teist päeva ja tekitas veidi kõhedust, aga jälgisin paaniliselt suunda, pugesin läbi kuusetihniku ja lugesin sinisetriibulise põhjaga lohukesi ning kolmanda süvendi juurest keerasin vasakule auku.
7(71) liikusmisel hakkas tärkav tiisikus aina rohkem tunda andma - hingamisega esines raskusi ja tõusud põhjustasid tõsist ähkimist. Igatahes otsustasin et liigun suuna peale ja ei kasuta neid mäest-üles alla kulgevaid sihte, vaid liigun enam-vähem küngaste vahel. Poole maani sujus kõik plaanipäraselt, siis tuli aga mingi rada, mis oleks võinud olla siht, aga seda moodi ta küll välja ei näinud. Mõtlesin, et ju siis sihti ei näinud. Liikusin seda mööda ja sattusin mingite uruloomade külasse. Igatahes oli korraga ümberringi ohjeldamatult auke maasse uuristatud. Kuna ma ei ole Puhh, siis jätsin jänesele ja tema sõpradele ja sugulastele külla minemata ja liikusin oma punkti poole edasi. Korraga oli minu ees teerada ja sellel vasakule-paremale kihutavad teadlikud suunistajad. Traffic oli järsku nii tihe ja rada nii lai, et mõtlesin, et olen juba läinud märkamatult järjekordse sinise ja juba selle taga oleval rajani ja üldse, mis koguemine siin on. Aga kuna see ei saanud see rada ikka kuidagi olla, siis liikusin edasi ja naljakal kombel sattusingi punkti. Ju see urgudega rada siis oli ikkagi siht.
Võehh, mis siis nüüd. Väike rogain vahepeal. 8(43) kuskil soo servas seitsme mäe ja oru taga. Alustasin liikumist mööda kõveralt ja kaarega punkti poole liikuvat teerada. Samal ajal nuputades ja kaarti puurides, kuidas kõige säästlikumalt kohale jõuda. Janu kummitas ja sellega tegin oma ülesande lihtsamaks - murran suuna järgi joogipunkti alustuseks, eks siis aruta edasi. Joogipunktis avanes vaade lauale väljakallatud jookidele ja samblal lebavast, päikest nautivast, jalg üle põlve, raamatut lugevast tüübist. Oi, kuidas ma oleks tahtnud selle idüllilise nipernaadiliku tegelasega kohad vahetada, oleks mul ainult raamat kaasas olnud. Kui ma olin teise topsi tühjaks joonud, siis ta teatas, et ta võib topsi ise ära visata. Oeh, ta räägib ka. Jätsin ta sinna, raamatut käest ära ei rebinud ning suundusin oma eksirännakutele. Sattusin raiesmiku serva, mis oli ebamõnusalt järsult kaldus, kaetud ümebrkukkunud kuuselõksudega ja seal kalpsates kaldusin sihinurka, kuid sealt punkti jõudmine ei olnud probleemiks.
9(48)-sse liikusin veidi zorrolikult zik-zakitades, mööda sihti, siis keerasin oosi harjale, seal rada mööda liiga kaugele ja tagasi punkti poole mööda suuremat rada. Õnneks olid järgmised punktid kõik meeldivalt tihedalt hõredas männimetsas ja küsimus oli rohkem õige suuna võtmises. Ja kalpsaki-kalpsaki viimasesse punkti kulgemisel jätsin mulje, et ma isegi natuke jooksen.
Kuna soojendusdress ei olnud veel stardist saabunud, siis otsisin finiši läheduses päikeselaigus suurema männi taga tuulevarjulisema koha ning lihtsalt tegin mittemidagi. Triina oli jõudnud juba pool tundi enne mind ja silmapiirilt kadunudn ning Helerii ja Aivar olid veel metsas - just selline paras mittemidagi tegemise aeg. Parasjagu olid eliidid metsast saabumas ja nii sai kuulda ja näha tegijamaid tegelasi ja nende omavahelist jõukatsumist. Lõpuks saabus jope ja siis oli paras aeg natuke midagi põske pista. Heleriid ja Aivarit ei olnud ikka veel, aga ilmus Triina, kes oli minu otsimisega juba mitu tiiru edasi-tagasi teinud sel ajal kui mina mittemidagi tegin ning jupp aega ära sisutanud, aga nüüd saime koos aega supitades ja muljetades sisustada.
Helerii oli mingi punkti otsimisega nii palju aega raisanud, et keeldus üldse metsast välja tulemast, aga Triina oli suutnud ta siiski finiši poole liikuma ajada. Tolles tihedas lõpuosas oli Helerii aidanud aga hoopis natuke firmasportlasi, kes eriti üldse matsu ei jaganud, aga üks meesterahvas tuli meile veel ekstra pärast ütlema, et Heleriist saab asja küll, tal olid tänu Helerii õpetusele viimased punktid lausa võtta õnnestunud. Ta aegade lipik oli eestpoolt otsast tõesti suht tühi.
Aivar oli jälle jala välja väänanud ja osavalt vale sihi peal liikudes peaaegu et kaks kaardil olevat järve omavahel sassi ajanud, aga muidu ta oli rahul. Triina peab homme pingutama, et esikolmikusse saada. Helerii võttis omale eesmärgiks homme kuus punkti viie asemel läbida, aga ta selgelt alahindab ennast. Ta oskab küll. Ja minu homne eesmärk ... on mitte tiisikusse maha surra seal mändide vahel, mingi ektsra nõme bronhhiit on ikka kallal.
Triina oli aga ühele oma meestuttavale organiseerinud autotäie naisi sinna ja tagasi viimiseks enda, minu ja Helerii näol ja nii me teekond siis kulges laupäeva hommikuses vestluses, mööda Peterburi maanteed, sinitaevas kiiskamas, päike autotäit küpsetamas.
Parkimine asfaldil tundus kuidagi ebaorienteerumuslik - ikka oled harjunud kuskil heinamaal ukerdama. Aga niipea kui mändide vahele keskusesse jõudsime, oli õige fiiling olemas.
N35 startideni oli aega vähe ja maa starti pikk, Triina võttis asja tõsiselt ja seondusjooksis ees minema, ülejäänud autotäis jalutas rahulikult linnulaulu kuulates. Mu köha on seekord õige sügavale pugenud, ei lase õieti magadagi, terve talve läbi pole nii santi olemist olnud ja seetõttu enne starti higiseks ajamine näis ebamõistlik.
Kaua oodata ei jõudnud, eelstardi alas käis tihe legendi enda külge kleepimine ja meenutas natuke "Wikmani poiste" kärbsepaberi janti, aga abivalmis korraldaja aitas vältida kleeplindistunud muumiate tekkimist. Iseküsimus, palju seda lisalegendi üldse keegi kasutab, aga annab võimaluse vähemalt asjalikku muljet jätta. Selle legendiga jantimise peale kulus parasjagu nii palju aega, et järgmiseks juba kiirelt ämbrist kaart ja punuma.
No N35 klass on selline, kus osalevad "tipust" "tagasi tõmbuma" hakkavad sportlased ning seetõttu on minusuguse peamine eesmärk rada kontrollajapiires läbida. Kõik muu on juba puhas nauding. Etteruttavalt võin öelda, et tänane maastik ja rada pakkus seda kuhjaga. N35 klassi rajad näikse olevat parim viis orienteerumisteravuse ülevalhoidmiseks - piisavalt kaardilugemisoskust proovile panevad etapid. Tundub oluliselt tehnilisem kui N21B ja pikkuse vahe ei ole ka teab mis suur.
Trassil siis, kaks (31-70) esimest tulid suuna järgi lupsti täpselt kätte. Kolmandaga (73) enam nii ludinal ei läinud. Liikusin suuna järgi otse lõunasse läbi esimese sinise, mille sinise olemust võis tabada vaid taimestiku, üle põlve ulatuvate sookailude, järgi. Siis teise sinise servast ülesse ja kui hakkab sinine koos kollasega, siis künka taga ongi nina. Ei tea mis kollast ja küngast ma seal lugesin ja nägin või kuhu ma minna tahtsin, aga õnneks taipasin, et hakkan juba ülejärgmisesse sinisesse jõudma. Seisin natuke aega, kratsisin kukalt, keerasin ringi ja läksin võtsin punkti ära.
Neljandasse (72) hakkasin suuna järgi minema, aga päris otse üle mitme mäe ei tihanud ja nii liikusin paremale rajakesele, ümber sügavama sinirohelise järgmise suurema sinise serva ning sealt taas hõredas männimetsas piklik küngas ja selle kõrval olev lohk kohe olemas. Viiendasse (39) läksin mööda sinise serva jämedama teerajani ning seda mööda rabapoolsaare serva ja siis rabistades tihedas männikus, aga KP kergelt käes. 6(40) meenutas oma rohelisusega juba Ilvese teist päeva ja tekitas veidi kõhedust, aga jälgisin paaniliselt suunda, pugesin läbi kuusetihniku ja lugesin sinisetriibulise põhjaga lohukesi ning kolmanda süvendi juurest keerasin vasakule auku.
7(71) liikusmisel hakkas tärkav tiisikus aina rohkem tunda andma - hingamisega esines raskusi ja tõusud põhjustasid tõsist ähkimist. Igatahes otsustasin et liigun suuna peale ja ei kasuta neid mäest-üles alla kulgevaid sihte, vaid liigun enam-vähem küngaste vahel. Poole maani sujus kõik plaanipäraselt, siis tuli aga mingi rada, mis oleks võinud olla siht, aga seda moodi ta küll välja ei näinud. Mõtlesin, et ju siis sihti ei näinud. Liikusin seda mööda ja sattusin mingite uruloomade külasse. Igatahes oli korraga ümberringi ohjeldamatult auke maasse uuristatud. Kuna ma ei ole Puhh, siis jätsin jänesele ja tema sõpradele ja sugulastele külla minemata ja liikusin oma punkti poole edasi. Korraga oli minu ees teerada ja sellel vasakule-paremale kihutavad teadlikud suunistajad. Traffic oli järsku nii tihe ja rada nii lai, et mõtlesin, et olen juba läinud märkamatult järjekordse sinise ja juba selle taga oleval rajani ja üldse, mis koguemine siin on. Aga kuna see ei saanud see rada ikka kuidagi olla, siis liikusin edasi ja naljakal kombel sattusingi punkti. Ju see urgudega rada siis oli ikkagi siht.
Võehh, mis siis nüüd. Väike rogain vahepeal. 8(43) kuskil soo servas seitsme mäe ja oru taga. Alustasin liikumist mööda kõveralt ja kaarega punkti poole liikuvat teerada. Samal ajal nuputades ja kaarti puurides, kuidas kõige säästlikumalt kohale jõuda. Janu kummitas ja sellega tegin oma ülesande lihtsamaks - murran suuna järgi joogipunkti alustuseks, eks siis aruta edasi. Joogipunktis avanes vaade lauale väljakallatud jookidele ja samblal lebavast, päikest nautivast, jalg üle põlve, raamatut lugevast tüübist. Oi, kuidas ma oleks tahtnud selle idüllilise nipernaadiliku tegelasega kohad vahetada, oleks mul ainult raamat kaasas olnud. Kui ma olin teise topsi tühjaks joonud, siis ta teatas, et ta võib topsi ise ära visata. Oeh, ta räägib ka. Jätsin ta sinna, raamatut käest ära ei rebinud ning suundusin oma eksirännakutele. Sattusin raiesmiku serva, mis oli ebamõnusalt järsult kaldus, kaetud ümebrkukkunud kuuselõksudega ja seal kalpsates kaldusin sihinurka, kuid sealt punkti jõudmine ei olnud probleemiks.
9(48)-sse liikusin veidi zorrolikult zik-zakitades, mööda sihti, siis keerasin oosi harjale, seal rada mööda liiga kaugele ja tagasi punkti poole mööda suuremat rada. Õnneks olid järgmised punktid kõik meeldivalt tihedalt hõredas männimetsas ja küsimus oli rohkem õige suuna võtmises. Ja kalpsaki-kalpsaki viimasesse punkti kulgemisel jätsin mulje, et ma isegi natuke jooksen.
Kuna soojendusdress ei olnud veel stardist saabunud, siis otsisin finiši läheduses päikeselaigus suurema männi taga tuulevarjulisema koha ning lihtsalt tegin mittemidagi. Triina oli jõudnud juba pool tundi enne mind ja silmapiirilt kadunudn ning Helerii ja Aivar olid veel metsas - just selline paras mittemidagi tegemise aeg. Parasjagu olid eliidid metsast saabumas ja nii sai kuulda ja näha tegijamaid tegelasi ja nende omavahelist jõukatsumist. Lõpuks saabus jope ja siis oli paras aeg natuke midagi põske pista. Heleriid ja Aivarit ei olnud ikka veel, aga ilmus Triina, kes oli minu otsimisega juba mitu tiiru edasi-tagasi teinud sel ajal kui mina mittemidagi tegin ning jupp aega ära sisutanud, aga nüüd saime koos aega supitades ja muljetades sisustada.
Helerii oli mingi punkti otsimisega nii palju aega raisanud, et keeldus üldse metsast välja tulemast, aga Triina oli suutnud ta siiski finiši poole liikuma ajada. Tolles tihedas lõpuosas oli Helerii aidanud aga hoopis natuke firmasportlasi, kes eriti üldse matsu ei jaganud, aga üks meesterahvas tuli meile veel ekstra pärast ütlema, et Heleriist saab asja küll, tal olid tänu Helerii õpetusele viimased punktid lausa võtta õnnestunud. Ta aegade lipik oli eestpoolt otsast tõesti suht tühi.
Aivar oli jälle jala välja väänanud ja osavalt vale sihi peal liikudes peaaegu et kaks kaardil olevat järve omavahel sassi ajanud, aga muidu ta oli rahul. Triina peab homme pingutama, et esikolmikusse saada. Helerii võttis omale eesmärgiks homme kuus punkti viie asemel läbida, aga ta selgelt alahindab ennast. Ta oskab küll. Ja minu homne eesmärk ... on mitte tiisikusse maha surra seal mändide vahel, mingi ektsra nõme bronhhiit on ikka kallal.
Comments