Vääna
Neljapäevakud muudkui vuhisevad järjest ette ning kümne päeva pärast hakkab jälle pimedaks minema. Et kõikide sadade muude askelduste vahel taas natuke suve omale tasku talveks püüda, siirdusin ikka ja jälle päevaku starti, Väänasse.
Zazibea alustas kohe esimesega (33) veidi imelikult. See pajulodu on alati segadust tekitanud ja nii ka seekord tuli sattuda pajustiku taha tihedasse kuusekammlasse. Millegipärast sattusin aga punkti 32 ning minu ümber siblis palju naisterahvaid, kes tahstid tegelikult jõuda punkti 31. Toimus selline aktiivne suhtlemine ja vestlemine, kerge Jukola miljöö juba. Keegi küll ei küsinud veel - kuhu sa järgmiseks lähed. Igatahes sain ma aru, et männik ei ole mingi kuusik ja võtsin rakursi teise metsatuka peale. See punkti koht muidugi ise enam ei üllatanud.
Teise (37) läksin suuna peale ilusti mööda metsa ja lageda serva kõmm KP-sse. Kolmandasse (39) aga sai jänese haagiga liigutud - kuidagi sujuvalt sattusin raja asemel teiselepoole tihedat metsariba. Neljandasse minnes oli vaja diagonaalis ületada tükike lapitekki, aga liikusin rada mööda'teki servas - see puhmastikuline künklik maastik on taimestiku poolest küll huvitav, aga liikumiskiirusele mõjub mõnevõrra pärssivalt.
5(42) tundus muidugi lihtne, aga selgus, et väga lihtne on end lohadest eksitada lasta ning see kaljupragu kuhu ma sattusin ei olnud üldse mitte see, kuhu oleks võinud. Pugesin sealt küll alla, aga KP-d ei kusagil. Kuna all teel liikus rahvas hooga vasakult poolt, tegin teravmeelse järelduse, et siis peab punkt olema veel jupp maad vasakul. No oligi - kodanikud vupsasid koopast sisse-välja. Veits klaustrofoobiline punkt, aga ära tõin.
6(45) tuli ennast kraavi kinni joosta, aga ma tegelesin seal vist rohkem maikellukeste nuusutamisega - kuigi sain ennast kraavi kinni ja seda serva mööda oleks kenasti teise kraavi servast saanud edasi punktini, tuli mulle korraga pähe veel nurka natuke õgvendada, aga see metsarisus kügelemine ennast ära ei tasunud ning kui ma teise kraavini jõudsin, siis ma muidugi ei teadnud kuhu poole punktist ma kaldunud olen, sest punkti näha polnud, samuti mitte rahvaste rändeid, tuli endal joosta natuke ühele poole ja siis tagasi.
No 7(51) oli juba tõesti lihtne - muudkui silka ning 8(48)-ni jõudsin ka selgelt. 9(55) tekitas esiotsa tahtmise otse kohale pressida, aga nii kui teerajani jõudsin, andsin jalgadele valu mööda teed krudistades. Kummalisel kombel tundub SI-aegasid vaadates, et see ringijooks on ennast isegi õigustanud. 10(52)-sse minekul rakendasin rohkem liikumist stiilis, vaatame mis ette jääb. Ette jäi kraaviga paralleelselt kulgev teerajakene ja seda mööda siis vudisingi kuni lagendikust otse järgmise lagendikuni. 11(56) samas vaimus.
Viimas punkti tarvis võtsin suuna teele ning algul liikusin mööda väga tugevat loha kui korraga olin keset heinputkede välja ning ühtegi loha kuskile ei aidanud. Rapsisin suuna peale, vastu päikest ja käisin ilmselt legendi all ka ära, aga kui teele sain lõpuks, siis siblisin kuni betoneeritud paejärsakuni välja, mille eest kaunis kaarega trepikene astangust üles viis ning siis juba teersitist otse sõjaasjani, nagu väiksem poiss neid punkrijäänuseid nimetas.
Pärast lõpetamist sain issi käest teada, et nad Raideniga on nöörirajal läbinud esimese punkti, et tulgu ma järgi. Tuvastsin kiirelt kumba pidi nööri rajal liigutakse ning asusin kadakate ja puhmaste vahele veetud kollast linti mööda neid jälitama, kuni viimases punktis nad kätte saingi. Oli siis seda lasterada täismahus järelsoojenduseks nüüd vaja, aga kaarti polnud ja lõigata ei osanud.
Vaatamata sellele, et seal Väänas juba päris palju käidud, siis nonde puhmaste vahel on ennast väga lihtne ära kaotada ning all lamedas metsas ei ole ka kõik lagendikud veel peas. Pusimist jätkus. Ja kui suudaks liikumistrajekoori ka kuidagi vähem suvaliseks saada ... No eks see ole ülehomme näha, mis tõsisematel maastikel juhtuma hakkab. Trassi pikkus on ka masendav ~7km. Ma siiski hellitan lootust, et ülejäänud naiskondlased ei pea kõik koos teisest ühisstardist minema.
Zazibea alustas kohe esimesega (33) veidi imelikult. See pajulodu on alati segadust tekitanud ja nii ka seekord tuli sattuda pajustiku taha tihedasse kuusekammlasse. Millegipärast sattusin aga punkti 32 ning minu ümber siblis palju naisterahvaid, kes tahstid tegelikult jõuda punkti 31. Toimus selline aktiivne suhtlemine ja vestlemine, kerge Jukola miljöö juba. Keegi küll ei küsinud veel - kuhu sa järgmiseks lähed. Igatahes sain ma aru, et männik ei ole mingi kuusik ja võtsin rakursi teise metsatuka peale. See punkti koht muidugi ise enam ei üllatanud.
Teise (37) läksin suuna peale ilusti mööda metsa ja lageda serva kõmm KP-sse. Kolmandasse (39) aga sai jänese haagiga liigutud - kuidagi sujuvalt sattusin raja asemel teiselepoole tihedat metsariba. Neljandasse minnes oli vaja diagonaalis ületada tükike lapitekki, aga liikusin rada mööda'teki servas - see puhmastikuline künklik maastik on taimestiku poolest küll huvitav, aga liikumiskiirusele mõjub mõnevõrra pärssivalt.
5(42) tundus muidugi lihtne, aga selgus, et väga lihtne on end lohadest eksitada lasta ning see kaljupragu kuhu ma sattusin ei olnud üldse mitte see, kuhu oleks võinud. Pugesin sealt küll alla, aga KP-d ei kusagil. Kuna all teel liikus rahvas hooga vasakult poolt, tegin teravmeelse järelduse, et siis peab punkt olema veel jupp maad vasakul. No oligi - kodanikud vupsasid koopast sisse-välja. Veits klaustrofoobiline punkt, aga ära tõin.
6(45) tuli ennast kraavi kinni joosta, aga ma tegelesin seal vist rohkem maikellukeste nuusutamisega - kuigi sain ennast kraavi kinni ja seda serva mööda oleks kenasti teise kraavi servast saanud edasi punktini, tuli mulle korraga pähe veel nurka natuke õgvendada, aga see metsarisus kügelemine ennast ära ei tasunud ning kui ma teise kraavini jõudsin, siis ma muidugi ei teadnud kuhu poole punktist ma kaldunud olen, sest punkti näha polnud, samuti mitte rahvaste rändeid, tuli endal joosta natuke ühele poole ja siis tagasi.
No 7(51) oli juba tõesti lihtne - muudkui silka ning 8(48)-ni jõudsin ka selgelt. 9(55) tekitas esiotsa tahtmise otse kohale pressida, aga nii kui teerajani jõudsin, andsin jalgadele valu mööda teed krudistades. Kummalisel kombel tundub SI-aegasid vaadates, et see ringijooks on ennast isegi õigustanud. 10(52)-sse minekul rakendasin rohkem liikumist stiilis, vaatame mis ette jääb. Ette jäi kraaviga paralleelselt kulgev teerajakene ja seda mööda siis vudisingi kuni lagendikust otse järgmise lagendikuni. 11(56) samas vaimus.
Viimas punkti tarvis võtsin suuna teele ning algul liikusin mööda väga tugevat loha kui korraga olin keset heinputkede välja ning ühtegi loha kuskile ei aidanud. Rapsisin suuna peale, vastu päikest ja käisin ilmselt legendi all ka ära, aga kui teele sain lõpuks, siis siblisin kuni betoneeritud paejärsakuni välja, mille eest kaunis kaarega trepikene astangust üles viis ning siis juba teersitist otse sõjaasjani, nagu väiksem poiss neid punkrijäänuseid nimetas.
Pärast lõpetamist sain issi käest teada, et nad Raideniga on nöörirajal läbinud esimese punkti, et tulgu ma järgi. Tuvastsin kiirelt kumba pidi nööri rajal liigutakse ning asusin kadakate ja puhmaste vahele veetud kollast linti mööda neid jälitama, kuni viimases punktis nad kätte saingi. Oli siis seda lasterada täismahus järelsoojenduseks nüüd vaja, aga kaarti polnud ja lõigata ei osanud.
Vaatamata sellele, et seal Väänas juba päris palju käidud, siis nonde puhmaste vahel on ennast väga lihtne ära kaotada ning all lamedas metsas ei ole ka kõik lagendikud veel peas. Pusimist jätkus. Ja kui suudaks liikumistrajekoori ka kuidagi vähem suvaliseks saada ... No eks see ole ülehomme näha, mis tõsisematel maastikel juhtuma hakkab. Trassi pikkus on ka masendav ~7km. Ma siiski hellitan lootust, et ülejäänud naiskondlased ei pea kõik koos teisest ühisstardist minema.
Comments