Pühapäev Suvejooksul
Zazibea venitab ennast pühapäeva hommiku kohta ebatavaliselt vara voodist välja. Akna taga sahistab tuul jalakatelt seemneid maha. Kurk haige, pea paks ja rinnus endiselt torgib. Kindlasti läheb paremaks, kui üks hommikukohv sisse kallata.
Lürbin kuuma kohvi, põrnitsen eelmise päeva kaarti. Akna taga olev päike otsib teed läbi puulehtede köögilauale, et juustutükki inetuks sulatada. Konditsioon keres muutub vähemkriipivaks.
Helistab Triina, et nad on kohal.
Tänavad on pühapäevaselt lagedad ning autoseltskond innukalt meenutamas eilseid rajal toimunud pöördeliste momentide põhjustajaid - siniseid, mis ei olnud üldse märjad; mägesid, mida oli liiga palju; kahte sihti, mis mõlemad jätsid lõunast liikudes endast paremale järve; rohelisi, mis näisid olevat teise paigutusega; auke ja lohke, mis on sarnased, aga siiski nii erinevad ja mitmeid muid nähtuseid kaardil ja elus.
Autost väljudes jäi pilk pidama uljalt lehvival NATO lipul, mida täna liputasid põhjakaarte tuulte asemel hoopis mahedamad edelaiilid. Missugune turvaline orienteerumine - NATO vihmavarju alla. Meenuvad nõukogude ajal "Pikris" ilmutatud karikatuurid, kuhu NATO oli tavaliselt kirjutatud koledate aatompommide peale. Kolm kulmukortsutavat halli pilve seiravad kaitseväe polügoni teeninduskeskuse aias toimuvaid askeldusi nagu tunnimehed, aga vihmaks ei pööra.
Meiegi autotäis askeldas endale o-varustuse ümber ja liikus pisitasa stardi suunas. Stardis oli mitmesuguseid tegelasi. Eemal keskendujaid, lõbusaid lobisejaid, painutajaid, vaatlejaid. Enda enesetunne näis olevat sutsu paremgi kui eile. Päike, õhk ja see kolmas asi, on tervendavalt mõjunud.
Ühel hetkel seisin aga juba kaart peos ja alustasin juurikate vahel tuigerdamist K-punkti poole. Esimene (77) auk vesisema augu taga tuli kenasti kätte. Teise liikumisel üle harjutusväljaku olid veidi segasevõitu pinnavormid, aga vasakule jääva tumerohelise padriku järgi oli lohuke käes. Kolmandasse (50) liikumine nõudis oosipealsete vormide lugemist ning vastutulijatelt kostunud innustavad hõiked: "Tubli, tubli! Läheb, läheb!" ei mõjunud ka eksitavalt. 4(73) jälle lohk männimetsas, abiks sihile jõudva raja nurk. Viienda (48) juures suutsin aga õigest orvandist mööda siblida, segadusse sattuda, kedagi vanemat naisterahvast eksitada ning mõningase tuuseldamisega siiski õige orvandi leida. Kuus(49) ja 7(47) tulid kätte otse ja ilusti.
8(45)-sse liikusin ringiga läbi joogipunkti, kus kõik oli nii nagu eile, välja arvatud poos - jalg ei olnud üle põlve. Janutasin ära ja otsustasin loobuda otse rohelises rabistamisest ning liikusin ringiga sihikesi mööda. Mäkke turnimine oli muutunud aga juba vaimukurnavaks tegevuseks, füüsisest rääkimata. Vaatasin endast vasakule jäävasse sügavasse lohku ja kuidagi ei tahtnud sukelduda risusese sügaviku põhja, et sealt kohe jälle tagasi välja ronida. Aga ära käisin. 9(36)-ni jõudmiseks jätkus murtud puude võpsikut ning ebamäärast vonklemist aukude ja lohkude vahel. 10(34) läksin peaaegu otse, aga viimasel hetkel loobusin punktini jõudmiseks otsesemaist teest, vaid püüdsin sellist vähikäiku rakendada - silkasin rada mööda eemalt mööda nagu poleks too KP mind elu sees huvitanudki, aga siis tekkis arvamine, et tegelikult peaks seal järjekordse lohu põhjas ikka ära käima.
11(72) oli selgelt teedpidi jooksmise punkt.Võib-olla ei olnud ka. Minul oli. No isegi kui oleks otse järveni jõudnud, siis üle järve poleks ikka ujunud. Selles lõigus ei kohanud mitte ühtegi teist orienteerujat, vaid paari kalastajat Kalajärve ääres. Sörkisin marurahulikult, püüdsin kopsud lõpuni puhtaks hingata ja hingeldamist vältida. Jalad liikusid veel. Aga pärat seda punkti 67-sse jõudmine oosist üles, oosist alla, oosist üles, tappev. Kogu keha hakkas muutuma selliseks hüpiknuku omaks, mille jäsemete liikumasaamiseks oleks tulnud neid nöörist tõmmata, aga seda nööri otsa ei leidnud kusagilt. Marssisin otse, õigesse orvandisse sisse, punkti ei paistnud. Jäin seisma. Ajasin käed puusa ja nõudsin punkti - kui ma nüüd peaksin vales kohas olema ja veel korra kuskile oosiharjale ronima, siis... Vaatasin korra kõrvale ja õige KP täiesti 1om paremal olemas. Nigu turumutt, alustuseks sõimab kõigil näod täis ja siis vaatab kas keegi osta ka üldse tahtis midagi.
Jäänud olid veel 3 viimast, neist 64 ja 53 madalas ujuva maastikuga liivases kanarbiku männikus, kus tuli veel tõsiselt keskenduda. Päike kuumutas seal nii mis jaksas ja kere edasiliigutamine ei olnud mitte kerge ülesanne. Õnneks vaim veel püsis ja nii sai 55 ka üles nopitud. Siis veel finišisse roomata. Raske.
Haarasin laualt joogitopsi, kaanisin vett ja lasin kogunenud raskuse läbi tulitama hakanud jalataldade samblassse voolata. Organismis mässanud viirus valgus ka tasapisi minema. Raputasin ennast metsamaagiast lahti ning näe - isegi minusugune tosserdaja saab metsast lahkuda positiivse saldoga. Juukselakk või hambahari? Juukselakiga saaks küll hullu sasipea püsti ajada, et Rakverre punklaulupeole tormata, aga hambahari pigem siiski. Kunagi meil oli mingi selline kild, et kui on hambad pesemata, siis on punkar, aga kui on kapuutsiga, siis on ärikas. Oleks veel roosat karva hamaharja saanud ... aga nii isekaks ei saa ka lõpeks minna.
Triina oli juba ammu metsast väljas. Helerii jõudis ka varsti - oli täiesti teise taktikaga täna läinud ja see töötas - sai kõik punktid kätte. Aivari jalg pidas ka vastu, eks näis mis edasi. Mul õnnestus tänane kilometraaz täpselt samasse minutisse siblida, mis eile. Vähemalt stabiilsus on kõva.
Parkla juures jälgisid sõdurmehed oma osmiku najal edasi-tagasi sehkendavaid orienteerujaid ning lahkuvaid masinaid nagu veendumaks, et spioone me hulgas tõesti ei ole ja rohkem meid miski ei huvitanudki. Vaid ainult tükike muhedat oosist maastikku. Vaid mõned huvitavates lohkudes paiknevad KPd. Vaid sõbralikud pajatused kaasvõistlejatega. Vaid tükike pirukat. Vaid sundimatult sujuv suvine jooks.
Lürbin kuuma kohvi, põrnitsen eelmise päeva kaarti. Akna taga olev päike otsib teed läbi puulehtede köögilauale, et juustutükki inetuks sulatada. Konditsioon keres muutub vähemkriipivaks.
Helistab Triina, et nad on kohal.
Tänavad on pühapäevaselt lagedad ning autoseltskond innukalt meenutamas eilseid rajal toimunud pöördeliste momentide põhjustajaid - siniseid, mis ei olnud üldse märjad; mägesid, mida oli liiga palju; kahte sihti, mis mõlemad jätsid lõunast liikudes endast paremale järve; rohelisi, mis näisid olevat teise paigutusega; auke ja lohke, mis on sarnased, aga siiski nii erinevad ja mitmeid muid nähtuseid kaardil ja elus.
Autost väljudes jäi pilk pidama uljalt lehvival NATO lipul, mida täna liputasid põhjakaarte tuulte asemel hoopis mahedamad edelaiilid. Missugune turvaline orienteerumine - NATO vihmavarju alla. Meenuvad nõukogude ajal "Pikris" ilmutatud karikatuurid, kuhu NATO oli tavaliselt kirjutatud koledate aatompommide peale. Kolm kulmukortsutavat halli pilve seiravad kaitseväe polügoni teeninduskeskuse aias toimuvaid askeldusi nagu tunnimehed, aga vihmaks ei pööra.
Meiegi autotäis askeldas endale o-varustuse ümber ja liikus pisitasa stardi suunas. Stardis oli mitmesuguseid tegelasi. Eemal keskendujaid, lõbusaid lobisejaid, painutajaid, vaatlejaid. Enda enesetunne näis olevat sutsu paremgi kui eile. Päike, õhk ja see kolmas asi, on tervendavalt mõjunud.
Ühel hetkel seisin aga juba kaart peos ja alustasin juurikate vahel tuigerdamist K-punkti poole. Esimene (77) auk vesisema augu taga tuli kenasti kätte. Teise liikumisel üle harjutusväljaku olid veidi segasevõitu pinnavormid, aga vasakule jääva tumerohelise padriku järgi oli lohuke käes. Kolmandasse (50) liikumine nõudis oosipealsete vormide lugemist ning vastutulijatelt kostunud innustavad hõiked: "Tubli, tubli! Läheb, läheb!" ei mõjunud ka eksitavalt. 4(73) jälle lohk männimetsas, abiks sihile jõudva raja nurk. Viienda (48) juures suutsin aga õigest orvandist mööda siblida, segadusse sattuda, kedagi vanemat naisterahvast eksitada ning mõningase tuuseldamisega siiski õige orvandi leida. Kuus(49) ja 7(47) tulid kätte otse ja ilusti. 8(45)-sse liikusin ringiga läbi joogipunkti, kus kõik oli nii nagu eile, välja arvatud poos - jalg ei olnud üle põlve. Janutasin ära ja otsustasin loobuda otse rohelises rabistamisest ning liikusin ringiga sihikesi mööda. Mäkke turnimine oli muutunud aga juba vaimukurnavaks tegevuseks, füüsisest rääkimata. Vaatasin endast vasakule jäävasse sügavasse lohku ja kuidagi ei tahtnud sukelduda risusese sügaviku põhja, et sealt kohe jälle tagasi välja ronida. Aga ära käisin. 9(36)-ni jõudmiseks jätkus murtud puude võpsikut ning ebamäärast vonklemist aukude ja lohkude vahel. 10(34) läksin peaaegu otse, aga viimasel hetkel loobusin punktini jõudmiseks otsesemaist teest, vaid püüdsin sellist vähikäiku rakendada - silkasin rada mööda eemalt mööda nagu poleks too KP mind elu sees huvitanudki, aga siis tekkis arvamine, et tegelikult peaks seal järjekordse lohu põhjas ikka ära käima.
11(72) oli selgelt teedpidi jooksmise punkt.Võib-olla ei olnud ka. Minul oli. No isegi kui oleks otse järveni jõudnud, siis üle järve poleks ikka ujunud. Selles lõigus ei kohanud mitte ühtegi teist orienteerujat, vaid paari kalastajat Kalajärve ääres. Sörkisin marurahulikult, püüdsin kopsud lõpuni puhtaks hingata ja hingeldamist vältida. Jalad liikusid veel. Aga pärat seda punkti 67-sse jõudmine oosist üles, oosist alla, oosist üles, tappev. Kogu keha hakkas muutuma selliseks hüpiknuku omaks, mille jäsemete liikumasaamiseks oleks tulnud neid nöörist tõmmata, aga seda nööri otsa ei leidnud kusagilt. Marssisin otse, õigesse orvandisse sisse, punkti ei paistnud. Jäin seisma. Ajasin käed puusa ja nõudsin punkti - kui ma nüüd peaksin vales kohas olema ja veel korra kuskile oosiharjale ronima, siis... Vaatasin korra kõrvale ja õige KP täiesti 1om paremal olemas. Nigu turumutt, alustuseks sõimab kõigil näod täis ja siis vaatab kas keegi osta ka üldse tahtis midagi.
Jäänud olid veel 3 viimast, neist 64 ja 53 madalas ujuva maastikuga liivases kanarbiku männikus, kus tuli veel tõsiselt keskenduda. Päike kuumutas seal nii mis jaksas ja kere edasiliigutamine ei olnud mitte kerge ülesanne. Õnneks vaim veel püsis ja nii sai 55 ka üles nopitud. Siis veel finišisse roomata. Raske.
Haarasin laualt joogitopsi, kaanisin vett ja lasin kogunenud raskuse läbi tulitama hakanud jalataldade samblassse voolata. Organismis mässanud viirus valgus ka tasapisi minema. Raputasin ennast metsamaagiast lahti ning näe - isegi minusugune tosserdaja saab metsast lahkuda positiivse saldoga. Juukselakk või hambahari? Juukselakiga saaks küll hullu sasipea püsti ajada, et Rakverre punklaulupeole tormata, aga hambahari pigem siiski. Kunagi meil oli mingi selline kild, et kui on hambad pesemata, siis on punkar, aga kui on kapuutsiga, siis on ärikas. Oleks veel roosat karva hamaharja saanud ... aga nii isekaks ei saa ka lõpeks minna.
Triina oli juba ammu metsast väljas. Helerii jõudis ka varsti - oli täiesti teise taktikaga täna läinud ja see töötas - sai kõik punktid kätte. Aivari jalg pidas ka vastu, eks näis mis edasi. Mul õnnestus tänane kilometraaz täpselt samasse minutisse siblida, mis eile. Vähemalt stabiilsus on kõva.
Parkla juures jälgisid sõdurmehed oma osmiku najal edasi-tagasi sehkendavaid orienteerujaid ning lahkuvaid masinaid nagu veendumaks, et spioone me hulgas tõesti ei ole ja rohkem meid miski ei huvitanudki. Vaid ainult tükike muhedat oosist maastikku. Vaid mõned huvitavates lohkudes paiknevad KPd. Vaid sõbralikud pajatused kaasvõistlejatega. Vaid tükike pirukat. Vaid sundimatult sujuv suvine jooks.
Comments