Nelijärve-Siniallika

Väääga mõnus päevak oli. Sellised Zazibeale meeldivad. Ilm paras pilvealune - päike ei lõõmanud ja vihma pähe ei sadanud, sume suvetuul, sääski suhteliselt vähe.

Parklaks kujundatud heinamaal laste jaoks paigaldatud küngas, mille otsas ja ümber nad endale aja sisustamiseks piisavalt tegevust leidsid.

Ja rada, ja maastik - super!

Zazibea on küll karmist kevadperioodist tööl ja ajajoonele tihedalt täispikitud sündmustest, mis tipnes eilse kontori kolimisega, lõputult väsinud ning Aegviidu poole sõites mõtisklesin, kas ma sealsel maastikul olevat rada olen võimeline lõpuni läbima ning äkki jään üldse kuuse alla magama. Alustasin seetõttu hästi rahulikult, püüdes siiski mõtteerksust säilitada. Mida punkt edasi, seda rohkem hasartseks läks.

Jukolal läbitud treenigust näikse aga tõsiselt abi olevat, sest suuri möödalaskmisi palju ei kogunenud ning tihedast kuusevõsast punktide leidmine erilisi raskusi ei valmistanud. Lohadest oli mõnel pool abi, aga nii mõnegi etapi puhul hajusid need laiali.

1(31), 2(35) sai läbitud ilusti maastikku lugedes. 3(34) läks küll natuke ebateadliku kaarega. 4(43) kasutasin metsarada ning ka 5(53) minnes sain kätte künkaharjale sirudva raja, et teiselpool alla lohku siiruda. 6(41) tuimalt suuna järgi, enda ette jäävaid künkaid lugedes. Veidikene segane ja tihe see kuusevõsa seal oli, aga suund viis kohale. Tolles 5 ja 6 piirkonnas aitasin mitmeid umbe jooksnud meesterahvaid õige künka otsa peale. Mõni oli ikka väga kaugel soovitud paigast, aga juhtub, tavaliselt mul endal.

7(45)-sse minnes võtsin algselt suuna mingi kaduva sihi järgi, aga tulin sealt kiirelt teeraja peale. Siht kadus kiirelt pikkade kuuskede sisse ja seal vahel rühmamisel mõtet ei näinud. 8(39) ka ikka mööda metsarada ja õige künka juurest punkti. Juba eelmistel etappidel teel silgates juurdlesin ja otsisin rada 9(40)-sse. Teadmata, mida too suur ja sinise endast ikkagi kujutab, võtsin kursi nööda teed päris tõhusa ringiga. Igatahes rajalt alla keerates suutsin märkamatult ületada nina ja veel jupp maad, kui hakkas tunduma, et rahvas jookseb vastu kõik selliste nägudega, et nad alles siirduvad punkti - ots ringi ja tagasi - punkt käes. Sini-rohelise keskel jooksu suunaga paralleelne kõrgendik oli kõvasti abiks, et umbeski aru saada, kuidas sellest kuusetinikust vesine auk tabada. Siin aitas loha ka päris tugevalt.

11(50) andis taas mõtteianet ja kuna ma kaardil suure tee ääres olevat jalgratta rada välja lugeda ei osanud tol hetkel, siis lähtusin mõttest, et sinna suure tee peale ma küll jooksma ei lähe. Ja nii saigi valitud metsarada koos teiselpool jõge oleva paraja mäkke turnimisega. Teeradade harunemiskohast suundusin metsa liiga otse ja sattusin algul suuremasse nõkku, aga puude vahelt paremale jääv lagendik kumas läbi ja sain kiirelt aru, et olen paremale suuremas lohku kaldunud. Seda, kas punkt peaks asuma lohus või tipus aitas selgitada legend, sest toda kribu küll kaardilt õiget pidi välja lugeda ei suutnud. 12(49) ei olnud probleem, loha ka ees jooksmas. 13(56) minnes jõudsin kõigepealt rajale, aga kohe pihta ei pannud millisele, hakkasin mingis suunas lihtsalt jooksma ja sain siis asukoha kätte. Punkt ise lihtne. 14(57) - raja peale välja, kuni külgneva haruni, sed mööda mäest üles järgmisse risti ja siis otse alla.

Jäänud oli veel ainult viimane punkt, aga vot see oli juba paras kügelemine. Murdsin ühele poole ja teisele poole, korra tegin kolm sammu järve äärse raja peal, et siis uuesti sinisesse sumada - pinnas pehme ja vajus läbi, samal ajal igasugune puude risu risti-rästi jalus. Aga välja sain sealtki ning finišilint paistiski.

Muhe.

Jaan ja Raiden piirdusid lasterajaga, aga sootuks põnevamaks tegustemispaigaks oli osutunud parkla juures olev küngas. Ma parem ei hakanud uurima, mida seal tehti, aga püksipõlved olid põnnil mururohelised ja ise ta oli näost mõõdukalt kriimu ning kogu võileiva ja limonaadi tagavara oli ka ära ammendatud.