70 KP-d Jussi järvestikus
Kell on 9 hommikul, kui Zazibea pingutab maal omale vägisi sisse veel ühe võileiva, sest päev võib minna pikaks.
Kell on 11.16 lõunaoote ajal kui me koos hää sõbra Ristoga Kardriorust teele asume, et veel bensukast läbi hüpata ning kaaluda võimalust ka veel mõneks kabanossiks. Aga milleks? Pigem mitte ennast koormata.
Kell on 12.26 kui ma 100 KP jooksu keskuses tuvastan, et mul puuduvad dressipüksid.
Kell on 12.59 kui ma starti jõuan. Keegi käseb mul kõvasti hüüda "59". Hüüan. Saabub kaart ja juba kõik ruttavad ning enne kui kogu mansaft K-punkti jõuab, olen ma umbes eelviimane kui meesterahvaid ka arvestada. No ühistart või mitte, ei ole minu jaoks üldse mingi teema. Mulle see kõige varasema algusega start sobib, siis on ikka kõik need kolm tundi akšonit metsas. Näeb ära, mis näoga keegi metsa tulnud on - eriti nende liblika kehade juures. Ja nii ei ole ma sugugi viimane metsast väljuja. Aga üldiselt on mul sellest stardiformaadist ükskõik, niikuinii tuleksin.
Esimese punkti saan poolenisti massi sabas siblides kätte. Aga juba teise minnes olen mõttetult ise orienteeruma hakanud, kui oleks võinud veel jälgida hoopis näiteks Triina selga. Millegipärast ma mõtlesin, et hajutused on kohe esimestest punktidest. Satun mingisse valesse punkti ja olen heitunud. Sest ma ei saa aru, kus ma olen. Ja kui ma juba teises punktis ei saa aru, mis ma siis veel reljeefi peal teen. Mõtlen oma muremõtteid ja siiberdan kallaku serva peal. Nuputan, kus ma olla võiks, sügan kukalt ja jälgin silmanurgrast eemal paistvaid kõuepilvi ja püüan keskenduda. Lõpuks tekib mingi tunnetus ja mingil segasel meetodil saan 202 kätte.
Edasi läks konkreetsemaks - lohasid netu ja nõmme servast alla laskudes vaatas vastu nii õudne paks kuusemets, et seal lihtsalt ei jäänud muud üle kui keskenduda. Täielik kõdusoo-kuusik. Põhja ka all ei ole. Kohati on, mättaid. Vahepeal saab jälle kõrgema künka peale. Aga nats õudne on. Müristab. Vihma tibutab. Märg. Mitte kedagi pole. Võtan järjest punkte ja müttan poolde säärde vees mätaste ja risu vahel.
Siis aga järsku, tõeline orienteerujate kokkutulek - igast ilmakaarest saabumas isikuid kaardiga. 116. Triina tuleb mulle sellise suuna peal vastu, et tal on ilmselt mõlemad liblikatiivad läbi lennatud, kui ma alles alustan. Triina annabki mulle lohutava hinnangu "see on alles algus". Oo ei, kui selline märg äiksega kõdusoo-kuusik jätkub ka kõik järgmised 64 punkti, siis ma saan enne külmakangestuse kui finiši. Esimene liblika tiib jätkub sarnases ürgpadrikus. Teine ring viib kõrgemale mändide vahele ja on kohati päris lage. Isegi päike piilub. Punktid tulevad ilma vigadeta 10km kolme ja poole tunniga tempos. Kaardil on aga punkte nii tihedalt koos, et kohati tekib rohkem küsimus punkti numbri leidmisega kaardilt kui tähise leidmisega maastikult. Vahepeal jõuan aidata juba kedagi reljeefikaardiga härrat ta legendi alt ta asukohta tuvastada ja ise muudkui kulgen. Siis saabub raja kõige kräblam punkt 153-st 135-e. Olen poolel teel veel omameelest ilusti maastikus, aga siis korraga lamedal nõlval uitamas, kivi kohtamata. Vastu tuleb vennikesi, kellel on kivi asukoha suhtes omi seisukohti. Üks arvab, et seal pool ja teine jälle, et hoopis teisel pool. Lõpetan selle nõlva kammimise ja teiste kuulamise. Võtan teerajalt lohu kõrvalt suuna otse itta ja kõnnin kivvi. Otsisin seda kõrgemalt.
Mõned tähised veel ja siis reljeefikaart, mida ma natuke pelgasin. Pole rohkem sellisega juhust metsas olla olnud, kui kaks aastat tagasi samal üritusel ja siis olin kohati päris hädas - korra isegi pärisin toona mingis x punktis, et kus ma olla võiks. Kogu reljeefi osa läks seekord hämmastavalt ladusalt. Võtsin oma kulgemise veel rahulikumaks ning hoidsin pinnavormidel näpuga järge ja suunda. Nagu elu näitas, usalda rohkem ennast kui lohasid ning punktid muudkui tulid. Kui olin järjekordsest liblikast väljunud, mis asus suhteliselt tihedas võpsikus ja risus, heledama ja hõredama metsa poole, siis paningi täie auruga metsa poole. 146-152 - vasakule oleks pidanud jääma sügav piklik nõgu, aga mul ümberringi kõik puha lame. Mingi jama peab olema. Teerada. Aga mida mul sellega teha. Igaks juhuks hakkasin tagasi suunas mööda rada kulgema. Ühel hetkel tundus, et teeraja äärde jääb täpselt selline nõgu nagu mul vaja. Otsustasin, et see ongi minu nõgu, sättisin selle järgi suuna ja hämmastav, aga saingi 152 kätte. Edasi olid aga juba selged ja suured pinnavormid, mis eksida ei lasknud.
Ma nüüd ei teagi, kas ma põhjustasin saabunud II vahetusalas oma selja taga väikse kaose, sest orienteerusin kõigepealt mingisse K-punkti. Tuvastasin, et tollel polegi numbrit ja tegin siis ümbruskonna vaatlemise teel kindlaks, et 168 on natuke teises kohas. Parasjagu tuli minu järel riburada aina rohkem orienteerujad ja kui ma oma kolmanda kaardi olin rebinud ja topsikest vett manustasin, tekkis mingi üleüldine mulin küsimustega - kas ma pean maha laadima, kus ma pean maha laadima, see on ju hoopis K punkt ja kus on 220 jne ja neid küsijaid tekkis aina juurde. Igatahes tundus, nagu pooled kodanikud oleks pärast enda K-punkti eksitamist kaotanud pea. Aga ilmselt see oli ainult tunne. Jätkasin matka, et mitte öelda põgenesin üleüldise segaduse taustal.
Edasi kulgesid punktid Jussi järvede vahele jääva oosi pealsel. Siin pool ja seal pool matkarada. Lohad olid ka juba ees ja KP-d tulid päris ludinal kätte. 175-sse minnes tekkis millegipärast tahtmine liiga vara alla söösta, aga sain endale saba peale astutud ja ei läinud vale koha peal järsule nõlvale padrikusse rüselema. Kõverjärve ja Jussijärve vahele oli joonistatud konkreetne kraav, mis natuke pelutas, aga sumasin ikka otse läbi rabataimestiku. Kraav oli tõesti päris konkreetne, ühe hüppega üle poleks saanud. Ühtegi oksarisu ka polnud näha. Vaatlesin seda kraavi, kõrvalt meesterahvad vajusid hüpates üle põlve sisse. No ei ole mõnus. Siis näen, ühe koha peal mätas kasvab keset kraavi. Järelikult. Mätas kannab. Üldse ei vajunud. Edasi kolm punkti taas kõrgemas männikus ja siis tõeline raba etapp. Teiselpool sookailusid ja vesist vetruvat turbasammalt vaja tabada oluline auk tähisega 182. No saab näha. Suund õigeks ja rühmama. Kaldusin veidi paremale, aga vaid nii palju, et kui kõrgemale soost välja ronisin, nägin paarikümne meetri kaugusel tähist.
Rabas rabelemine väsitas ja esimest korda kiikasin, palju veel on jäänud. 15 punkti - üks korralik päevak veel. Kõht korises, märg ja tühi, oleks nüüd mõni viineripirukas taskust võtta olnud. Supini on veel maad. Teiseks lendstardist tulenev asjaolu, et wc jäi külastamata ja ikka ei olnud ma leidnud sobivat põõsast. Jalad veidi kangestunud pidevas leos olemisest. Nojah, et kuidas ma oma dresside probleemi lahendasin. Kui ma olin koti viis korda tagurpidi tuhninud, siis ma sain aru, et metsa minemiseks võimalikud alternatiivid alumist kehapoolt katma olid teksapüksid või lühike seelik koos põlvikutega. Risto soovitas teist varianti, ma ise jäin suhkrurooistanduse töölise varustuse juurde. Teksades stardi poole jalutades ja vihmast juba enne märg, nentisin, et nii ei ole mõtet märgade puhmaste vahele söösta (kahenädalatagune bronhiit ei olnud mind ka veel lõplikult maha jätnud) - et vaatan ühisstardi ära, võtan siis kaardi ja jalutan imeilusal Eesti Šveitsiks kutsutaval kanarbikunõmmel natuke niisama. Autode rivi lõpus aga olid Mati ja Merike müügitavaariga (olgu nad supertänatud oma olemasolu eest udupeade-unustajate poolt) ja Merikese abiga sain omale uued dressipüksid (mida ma ei olnud küll Jukolat silmas pidades välja teeninud). Ja siis läks mul jube kiireks. Tagasi autosse, pükste vahetus ning starti. Seal oli numbri ja pulga nõudlejaist aga selline järjekord, et ma lihtsalt trügisin alatult kümnest inimesest ette. Ning siis jooksuga stardijoone taha ning kui ma kaardi kätte sain, siis tõmbasin hinge, et alustuseks uurida, mis värk üldse on ja nii nad must kõik valguskiirusel juba teises punktis eemaldunud olidki.
Väsimuse tunnustega aga jätkasin oma matka viimast seitsmendikku. Viis järgmist punkti nõmmel kanarbiku ja kaevikute vahel tulid enam-vähem. Suurelt ei kaldunud, mõne KP märkamisega oli raskusi, aga suutsin veel kaevikuid ja reljeefi teineteisest eristada ja olulisi vigu ei teinud.
Siis aga valik viie punktiga. Panin oma valiku mõttes paika ja asusin punkte otsima. 192 tuli lupsti, siis olin nõuks võtnud 193 leida. Aga mida pole, seda pole. Kügelesin seal mööda pommiauke ja kaevikuid. Kuni otsustasin vahepeal keskel oleva 191 ära võtta. Selle leidmisega ei olnud raskusi. Nüüd jälle 193. Selleks ajaks saabus samasse alasse ka kaks meeskodanikku ning nende abiga sai kõik kolm järelejäänud punkti juba sootuks hõlpsamalt kätte. Vahemaad punktide vahel olid küll üliväiksed, aga ilmselt väsimusest ei suutnud samme lugeda ja masendavalt kaua aega läks seal kokkuvõttes. Kolm punkti enne mu enda finišit helistas Risto, et ta on reljeefi kaardi teisel poolel ja umbes 30 on veel kolmanda kaardi peal :) Ma arvasin, et võtku rahulikult, mul on ka veel kolm punkti jäänud. Sealt valikulehtrist läbi, sain järgmised 4 taas ilusti kätte, aga eelviimase punktiga suutsin umbes sama lollakalt mööda kallakut edasi-tagasi kepselda, kui alguses teise punktiga. No ei saa pihta. Peab siin olema, aga pasitis eemalt 199 ja teisel pool tuli vastu 174, aga kus on minu 165. Jooksin ilmselt üle sellest. Ei tea mitmendal korral, mööda serva sügades, astusin vajalikku auku sisse lõpuks. Ja oligi lõpp käes.
Finišis kohtasin Heleriid. Tema oli Võsult autoga starti orienteerunud ja jätnud meelde umbes Aegviidu valla täpsusega stardi asupaiga. Helisatada ei julgenud ei mulle ega Triinale, et täpsustada, kuhu ta ikka tulema peaks. No mulle ikka võib helisatada, ma olen ennegi rajal olles stardi asukohta juhatanud. Triinale pole mõtet, tema telefon taskus ei orienteeru. Aga mina ikka vahel, äkki on vaja ikka inimestega konnekteeruda keset sood. Heleriil oleks küll abi olnud. Sest ta tegi kokkuvõttes starti jõudmisega umbes tund aega viga. Aga lasti ikka rajale ja kogu ülejäänu läks tal päris ilusti.
Sõime Heleriiga suppi aiapostide otsas ning arutasime omi suurepäraseid radade läbimisi. Rahulolevad mõlemad.
Nüüd oli mul Ristot metsast oodates aega päikesesiras loodust nautida. Äikesepilved olid põgenenud. Jalutasin finiši poole tagasi. Kanarbikunõmmel suurt plekirisu polnud. Mäletan oma esimest Jussi järvede külastust, kus nõmmel vedeles igatsorti rauddetaile. Eriti eredalt on meeles robustselt plekist välja lõigatud roostes inimese kujutis, mis oli tihedalt kuuli auke täis tikitud ning vedeles kõverasse paindunult kanarbiku vahel. Igatsorti muudele nähtustele ei osanud toona kuju ja tähendust külge mõeldagi. Nüüd oli sellist risu sootuks vähem jalus. Kurioosumina on säärane unikaalne nõmm tänu vene sõjaväele seal üldse tekkinud - nonde tegelaste pommitusharjutuste käigus läks piirkond korduvalt põlema ning pinnase tõttu sinna peale kanarbiku ja samblike suurt muud ei kasvanud. Praegu hoiavad kaitseala töötajad nõmme lagedana raiudes vähegi puumad puud maha. Seda oli kohati kasekändude taha koperdades teravalt ka tunda.
Loodus on sealkandis vahelduv - lage nõmmestik läheb üle klassikaliseks rabaks või mõnusaks palumetsaks, mille servas omakorda tiheda kuusikuga kaetud teravad oosiharjad looklemas kaunite järvede vahel. Ja seda ei jätnud tänane rada ka kasutamata, mis tegi selle eriti nauditavaks. Küsimus, kas valida pikim võimalik või natuke lühem ei tekitanud kahtlustki - sellisel maastikul ja sellise raja juures ikka pikim. Haigusest puretud füüsis hakkas küll kannatama, aga vaim kindlasti mitte.
Risto naases pealt kella seitset supi paika nendinguga, et ta ei taha enam ühtegi punkti tükk aega näha. Ma ei saanud talle meelde tuletamata jätta, et ega ta juhuslikult nädala pärast X-dreami öisel etapil Karksi-Nuias siiski mõnda punkti nägema ei juhtu :) Pärast seda kui Risto oli hävitanud kolm supiportsu kümnest, mida korraldajad olid paigutanud prügikasti kaanele, istusime veel jupp aega autos, et võrrelda ja arutada teineteise radu ja juhtumisi.
Kell oli kümme õhtul kui ma kodus lõpuks kuuma põrdasamblikuteetassi taha istusin. Uhh, mis maitse =:-s. Ma saan Muhvist täiesti aru. Endale lubasin, et enne vihmametsa orienteeruma ei lähe, kui hingamisteed korras. Muidu juhtub see lugu, et kes kevadel köhib, see sügisel ... köhib edasi.
Kell on 11.16 lõunaoote ajal kui me koos hää sõbra Ristoga Kardriorust teele asume, et veel bensukast läbi hüpata ning kaaluda võimalust ka veel mõneks kabanossiks. Aga milleks? Pigem mitte ennast koormata.
Kell on 12.26 kui ma 100 KP jooksu keskuses tuvastan, et mul puuduvad dressipüksid.
Kell on 12.59 kui ma starti jõuan. Keegi käseb mul kõvasti hüüda "59". Hüüan. Saabub kaart ja juba kõik ruttavad ning enne kui kogu mansaft K-punkti jõuab, olen ma umbes eelviimane kui meesterahvaid ka arvestada. No ühistart või mitte, ei ole minu jaoks üldse mingi teema. Mulle see kõige varasema algusega start sobib, siis on ikka kõik need kolm tundi akšonit metsas. Näeb ära, mis näoga keegi metsa tulnud on - eriti nende liblika kehade juures. Ja nii ei ole ma sugugi viimane metsast väljuja. Aga üldiselt on mul sellest stardiformaadist ükskõik, niikuinii tuleksin.
Esimese punkti saan poolenisti massi sabas siblides kätte. Aga juba teise minnes olen mõttetult ise orienteeruma hakanud, kui oleks võinud veel jälgida hoopis näiteks Triina selga. Millegipärast ma mõtlesin, et hajutused on kohe esimestest punktidest. Satun mingisse valesse punkti ja olen heitunud. Sest ma ei saa aru, kus ma olen. Ja kui ma juba teises punktis ei saa aru, mis ma siis veel reljeefi peal teen. Mõtlen oma muremõtteid ja siiberdan kallaku serva peal. Nuputan, kus ma olla võiks, sügan kukalt ja jälgin silmanurgrast eemal paistvaid kõuepilvi ja püüan keskenduda. Lõpuks tekib mingi tunnetus ja mingil segasel meetodil saan 202 kätte. Edasi läks konkreetsemaks - lohasid netu ja nõmme servast alla laskudes vaatas vastu nii õudne paks kuusemets, et seal lihtsalt ei jäänud muud üle kui keskenduda. Täielik kõdusoo-kuusik. Põhja ka all ei ole. Kohati on, mättaid. Vahepeal saab jälle kõrgema künka peale. Aga nats õudne on. Müristab. Vihma tibutab. Märg. Mitte kedagi pole. Võtan järjest punkte ja müttan poolde säärde vees mätaste ja risu vahel.
Siis aga järsku, tõeline orienteerujate kokkutulek - igast ilmakaarest saabumas isikuid kaardiga. 116. Triina tuleb mulle sellise suuna peal vastu, et tal on ilmselt mõlemad liblikatiivad läbi lennatud, kui ma alles alustan. Triina annabki mulle lohutava hinnangu "see on alles algus". Oo ei, kui selline märg äiksega kõdusoo-kuusik jätkub ka kõik järgmised 64 punkti, siis ma saan enne külmakangestuse kui finiši. Esimene liblika tiib jätkub sarnases ürgpadrikus. Teine ring viib kõrgemale mändide vahele ja on kohati päris lage. Isegi päike piilub. Punktid tulevad ilma vigadeta 10km kolme ja poole tunniga tempos. Kaardil on aga punkte nii tihedalt koos, et kohati tekib rohkem küsimus punkti numbri leidmisega kaardilt kui tähise leidmisega maastikult. Vahepeal jõuan aidata juba kedagi reljeefikaardiga härrat ta legendi alt ta asukohta tuvastada ja ise muudkui kulgen. Siis saabub raja kõige kräblam punkt 153-st 135-e. Olen poolel teel veel omameelest ilusti maastikus, aga siis korraga lamedal nõlval uitamas, kivi kohtamata. Vastu tuleb vennikesi, kellel on kivi asukoha suhtes omi seisukohti. Üks arvab, et seal pool ja teine jälle, et hoopis teisel pool. Lõpetan selle nõlva kammimise ja teiste kuulamise. Võtan teerajalt lohu kõrvalt suuna otse itta ja kõnnin kivvi. Otsisin seda kõrgemalt.
Mõned tähised veel ja siis reljeefikaart, mida ma natuke pelgasin. Pole rohkem sellisega juhust metsas olla olnud, kui kaks aastat tagasi samal üritusel ja siis olin kohati päris hädas - korra isegi pärisin toona mingis x punktis, et kus ma olla võiks. Kogu reljeefi osa läks seekord hämmastavalt ladusalt. Võtsin oma kulgemise veel rahulikumaks ning hoidsin pinnavormidel näpuga järge ja suunda. Nagu elu näitas, usalda rohkem ennast kui lohasid ning punktid muudkui tulid. Kui olin järjekordsest liblikast väljunud, mis asus suhteliselt tihedas võpsikus ja risus, heledama ja hõredama metsa poole, siis paningi täie auruga metsa poole. 146-152 - vasakule oleks pidanud jääma sügav piklik nõgu, aga mul ümberringi kõik puha lame. Mingi jama peab olema. Teerada. Aga mida mul sellega teha. Igaks juhuks hakkasin tagasi suunas mööda rada kulgema. Ühel hetkel tundus, et teeraja äärde jääb täpselt selline nõgu nagu mul vaja. Otsustasin, et see ongi minu nõgu, sättisin selle järgi suuna ja hämmastav, aga saingi 152 kätte. Edasi olid aga juba selged ja suured pinnavormid, mis eksida ei lasknud.
Ma nüüd ei teagi, kas ma põhjustasin saabunud II vahetusalas oma selja taga väikse kaose, sest orienteerusin kõigepealt mingisse K-punkti. Tuvastasin, et tollel polegi numbrit ja tegin siis ümbruskonna vaatlemise teel kindlaks, et 168 on natuke teises kohas. Parasjagu tuli minu järel riburada aina rohkem orienteerujad ja kui ma oma kolmanda kaardi olin rebinud ja topsikest vett manustasin, tekkis mingi üleüldine mulin küsimustega - kas ma pean maha laadima, kus ma pean maha laadima, see on ju hoopis K punkt ja kus on 220 jne ja neid küsijaid tekkis aina juurde. Igatahes tundus, nagu pooled kodanikud oleks pärast enda K-punkti eksitamist kaotanud pea. Aga ilmselt see oli ainult tunne. Jätkasin matka, et mitte öelda põgenesin üleüldise segaduse taustal.Edasi kulgesid punktid Jussi järvede vahele jääva oosi pealsel. Siin pool ja seal pool matkarada. Lohad olid ka juba ees ja KP-d tulid päris ludinal kätte. 175-sse minnes tekkis millegipärast tahtmine liiga vara alla söösta, aga sain endale saba peale astutud ja ei läinud vale koha peal järsule nõlvale padrikusse rüselema. Kõverjärve ja Jussijärve vahele oli joonistatud konkreetne kraav, mis natuke pelutas, aga sumasin ikka otse läbi rabataimestiku. Kraav oli tõesti päris konkreetne, ühe hüppega üle poleks saanud. Ühtegi oksarisu ka polnud näha. Vaatlesin seda kraavi, kõrvalt meesterahvad vajusid hüpates üle põlve sisse. No ei ole mõnus. Siis näen, ühe koha peal mätas kasvab keset kraavi. Järelikult. Mätas kannab. Üldse ei vajunud. Edasi kolm punkti taas kõrgemas männikus ja siis tõeline raba etapp. Teiselpool sookailusid ja vesist vetruvat turbasammalt vaja tabada oluline auk tähisega 182. No saab näha. Suund õigeks ja rühmama. Kaldusin veidi paremale, aga vaid nii palju, et kui kõrgemale soost välja ronisin, nägin paarikümne meetri kaugusel tähist.
Rabas rabelemine väsitas ja esimest korda kiikasin, palju veel on jäänud. 15 punkti - üks korralik päevak veel. Kõht korises, märg ja tühi, oleks nüüd mõni viineripirukas taskust võtta olnud. Supini on veel maad. Teiseks lendstardist tulenev asjaolu, et wc jäi külastamata ja ikka ei olnud ma leidnud sobivat põõsast. Jalad veidi kangestunud pidevas leos olemisest. Nojah, et kuidas ma oma dresside probleemi lahendasin. Kui ma olin koti viis korda tagurpidi tuhninud, siis ma sain aru, et metsa minemiseks võimalikud alternatiivid alumist kehapoolt katma olid teksapüksid või lühike seelik koos põlvikutega. Risto soovitas teist varianti, ma ise jäin suhkrurooistanduse töölise varustuse juurde. Teksades stardi poole jalutades ja vihmast juba enne märg, nentisin, et nii ei ole mõtet märgade puhmaste vahele söösta (kahenädalatagune bronhiit ei olnud mind ka veel lõplikult maha jätnud) - et vaatan ühisstardi ära, võtan siis kaardi ja jalutan imeilusal Eesti Šveitsiks kutsutaval kanarbikunõmmel natuke niisama. Autode rivi lõpus aga olid Mati ja Merike müügitavaariga (olgu nad supertänatud oma olemasolu eest udupeade-unustajate poolt) ja Merikese abiga sain omale uued dressipüksid (mida ma ei olnud küll Jukolat silmas pidades välja teeninud). Ja siis läks mul jube kiireks. Tagasi autosse, pükste vahetus ning starti. Seal oli numbri ja pulga nõudlejaist aga selline järjekord, et ma lihtsalt trügisin alatult kümnest inimesest ette. Ning siis jooksuga stardijoone taha ning kui ma kaardi kätte sain, siis tõmbasin hinge, et alustuseks uurida, mis värk üldse on ja nii nad must kõik valguskiirusel juba teises punktis eemaldunud olidki.
Väsimuse tunnustega aga jätkasin oma matka viimast seitsmendikku. Viis järgmist punkti nõmmel kanarbiku ja kaevikute vahel tulid enam-vähem. Suurelt ei kaldunud, mõne KP märkamisega oli raskusi, aga suutsin veel kaevikuid ja reljeefi teineteisest eristada ja olulisi vigu ei teinud.
Siis aga valik viie punktiga. Panin oma valiku mõttes paika ja asusin punkte otsima. 192 tuli lupsti, siis olin nõuks võtnud 193 leida. Aga mida pole, seda pole. Kügelesin seal mööda pommiauke ja kaevikuid. Kuni otsustasin vahepeal keskel oleva 191 ära võtta. Selle leidmisega ei olnud raskusi. Nüüd jälle 193. Selleks ajaks saabus samasse alasse ka kaks meeskodanikku ning nende abiga sai kõik kolm järelejäänud punkti juba sootuks hõlpsamalt kätte. Vahemaad punktide vahel olid küll üliväiksed, aga ilmselt väsimusest ei suutnud samme lugeda ja masendavalt kaua aega läks seal kokkuvõttes. Kolm punkti enne mu enda finišit helistas Risto, et ta on reljeefi kaardi teisel poolel ja umbes 30 on veel kolmanda kaardi peal :) Ma arvasin, et võtku rahulikult, mul on ka veel kolm punkti jäänud. Sealt valikulehtrist läbi, sain järgmised 4 taas ilusti kätte, aga eelviimase punktiga suutsin umbes sama lollakalt mööda kallakut edasi-tagasi kepselda, kui alguses teise punktiga. No ei saa pihta. Peab siin olema, aga pasitis eemalt 199 ja teisel pool tuli vastu 174, aga kus on minu 165. Jooksin ilmselt üle sellest. Ei tea mitmendal korral, mööda serva sügades, astusin vajalikku auku sisse lõpuks. Ja oligi lõpp käes.
Finišis kohtasin Heleriid. Tema oli Võsult autoga starti orienteerunud ja jätnud meelde umbes Aegviidu valla täpsusega stardi asupaiga. Helisatada ei julgenud ei mulle ega Triinale, et täpsustada, kuhu ta ikka tulema peaks. No mulle ikka võib helisatada, ma olen ennegi rajal olles stardi asukohta juhatanud. Triinale pole mõtet, tema telefon taskus ei orienteeru. Aga mina ikka vahel, äkki on vaja ikka inimestega konnekteeruda keset sood. Heleriil oleks küll abi olnud. Sest ta tegi kokkuvõttes starti jõudmisega umbes tund aega viga. Aga lasti ikka rajale ja kogu ülejäänu läks tal päris ilusti.
Sõime Heleriiga suppi aiapostide otsas ning arutasime omi suurepäraseid radade läbimisi. Rahulolevad mõlemad.
Nüüd oli mul Ristot metsast oodates aega päikesesiras loodust nautida. Äikesepilved olid põgenenud. Jalutasin finiši poole tagasi. Kanarbikunõmmel suurt plekirisu polnud. Mäletan oma esimest Jussi järvede külastust, kus nõmmel vedeles igatsorti rauddetaile. Eriti eredalt on meeles robustselt plekist välja lõigatud roostes inimese kujutis, mis oli tihedalt kuuli auke täis tikitud ning vedeles kõverasse paindunult kanarbiku vahel. Igatsorti muudele nähtustele ei osanud toona kuju ja tähendust külge mõeldagi. Nüüd oli sellist risu sootuks vähem jalus. Kurioosumina on säärane unikaalne nõmm tänu vene sõjaväele seal üldse tekkinud - nonde tegelaste pommitusharjutuste käigus läks piirkond korduvalt põlema ning pinnase tõttu sinna peale kanarbiku ja samblike suurt muud ei kasvanud. Praegu hoiavad kaitseala töötajad nõmme lagedana raiudes vähegi puumad puud maha. Seda oli kohati kasekändude taha koperdades teravalt ka tunda.
Loodus on sealkandis vahelduv - lage nõmmestik läheb üle klassikaliseks rabaks või mõnusaks palumetsaks, mille servas omakorda tiheda kuusikuga kaetud teravad oosiharjad looklemas kaunite järvede vahel. Ja seda ei jätnud tänane rada ka kasutamata, mis tegi selle eriti nauditavaks. Küsimus, kas valida pikim võimalik või natuke lühem ei tekitanud kahtlustki - sellisel maastikul ja sellise raja juures ikka pikim. Haigusest puretud füüsis hakkas küll kannatama, aga vaim kindlasti mitte.
Risto naases pealt kella seitset supi paika nendinguga, et ta ei taha enam ühtegi punkti tükk aega näha. Ma ei saanud talle meelde tuletamata jätta, et ega ta juhuslikult nädala pärast X-dreami öisel etapil Karksi-Nuias siiski mõnda punkti nägema ei juhtu :) Pärast seda kui Risto oli hävitanud kolm supiportsu kümnest, mida korraldajad olid paigutanud prügikasti kaanele, istusime veel jupp aega autos, et võrrelda ja arutada teineteise radu ja juhtumisi.
Kell oli kümme õhtul kui ma kodus lõpuks kuuma põrdasamblikuteetassi taha istusin. Uhh, mis maitse =:-s. Ma saan Muhvist täiesti aru. Endale lubasin, et enne vihmametsa orienteeruma ei lähe, kui hingamisteed korras. Muidu juhtub see lugu, et kes kevadel köhib, see sügisel ... köhib edasi.
Comments