Jõelähtme
Zazibea pole tervelt kümme päeva orienteerunud vahepeal. Elu tungib ustest ja aknedest sisse. Ja nii juhtub mitmeid muid asju ajal, mil Tallinna ümber on orinteerumisrajad avatud. Vanema poisi õppeedukus on endiselt kord aastas vanemate kooli kutsumise vääriline ;-) ja segastel asjaoludel olen reetlikult hoopis golfimängu nuusutamas käinud.
Pausi tasategemiseks proovisin A-rada, mis on sel aastal oluliselt pikem kui B-rada. Täna 6,5km. Mulle tundub, et Jõelähtme maastik esitab suurima väljakutse eelkõige rajameistrile. Sinna saab ikka igasuguseid naljakaid asju planeerida. Kui viimatine Tallinna MV teates sisaldas enamuse järskude küngaste ja kallakute võtmist, nii et jalad valede mägede ründamisest juba vaatepunktis täiega tuterdasid all, siis täna sai ikka mõnuga mööda vahelduvate lagendikega metsa lainetatud. Omamoodi pingutavad mõlemad.
Teele asudes oli peamine mõte orienteeruda ja unustada kiirus. Pean tunnistama, et suuri vigu ei tekkinud. Pikad kaardi ühest otsast teise ulatuvad etapid andsid hää võimaluse keskenduda suuna hoidmisele ja ega selles kivises lainetavas oksarägus joosta lihtne polegi. 3(33) ja 5(61) väga suurt kõhedust ei tekitanud, sest teerajad andsid võtme enda asukoht etapi lõpus siiski tuvastada ja nii ma nendesse etappidesse liikudes püüdsin küll pingsalt maastikku ja kaarti kokku viia, aga pärast poolekilomeetrist kulgemist oli ainuke lootus, et õige suuna jälgimine peab lihtsalt kohale viima. Ja ilmselt ma nii sirgjooneliselt siiski ei liikunud nagu ma kaardile sirgeldasin, aga ma tõesti ei suuda tuvastada, millised lohud sai läbitud ja millised aasad jäi läbimata. Eriti kuutõbine maastik oli mainitud kahe etapi ristumise kohas kollase-valgekirjul alal - rohus turritamas halliks kuivanud põõsatüükad nagu mõned kehvad teatridekoratsioonid. Isegi ei mõtle välja, mis taimed need kunagi olnud on, igatahes mitte kuused ega männid.
61-st laskudes võis kohata lõunanõlval punaseid metsamaasikaid. Seekord pistis neid keegi teine põske, las helendab.
8(410)-le otsa vaadates oli mu ainus mõte, et kui ma selle punkti täna kätte saan, siis ma olen ju lausa tegija :). Millessegi kindlasse enda kinni joosta nagu polnud, kaardi serv ka kohe käes, et millal ma aru saan, et peab passi esitama hakkama kui ma uduumbes muudkui ida poole liigun. Aga mis siis ikka - suund peale ja lainetama. Tuvastasin poole kulgemise peal jupi kiviaeda kaardilt ja selle ees asuv lagendik koos lohkudega andis lootust, et kui sinna kinni saab, siis olen peaaegu kohal. Loha kohati oli, aga kohati hajus ikka täiesti laiali, nii et oma pea tuli normaaltemperatuuris hoida. Kiviaia nurka tabasin ideaalselt ja lagendiku osas tundus ka kõik normaalne ja augu, kus oleks pidanud KP olema ning selle taga asuva lohu leidsin ka omameelest ülesse. Enne mind oli seal kandis üks naisterahvas, aga siis muudkui tekkis segase ilmega rahvast juurde. Korraga mulle turgatas, et kui ma mööda lagendiku serva tulin ja siis paremale hoidma hakkasin, astusin ma suhteliselt jämedast lohast välja. Vot oleks enne mõistuse kinni jooksnud, siis oleks kindlasti mööda loha kohe pärale saanud. Sel hetkel mõtlesin, et ju see läheb kuskile mujale punkti, aga siis seal lagendikul tuustides leidsin, et äkki see loha ikka oleks õige punktini vedanud, et see on hoopis väljajooksu loha. No nii oligi. Tagasitee punktist oli juba praktiliselt mööda sissetambitud teerada ning minu kiiruse juures olin sunnitud hordide viisi kappavaid meeskodanikke mööda laskma. Endiselt ei tahtnud ma tempot tõsta, sest punkte oli veel jäänud. Ja kuna ma olen seni rohkem 4-5 km läbija olnud, siis iial ei võinud teada, millal see täielik kokkukukkumise hoog 6,5 km peal oleks saabunud. Hoogu ei saabunud - kiirus oli lõpuni liiga aeglane. Ja nii ei õnnestunud mul ka lõpu punktidest mööda joosta.
Mõned punkti asukohad olid Tallinna teatest peas, näiteks 6(47) ja 11(44). Et kui juba Jõelähtme ka hakkab pähe kuluma, siis on viimane aeg hakata Järvamaa teisipäevakutel ja Lääne-Viru kolmapäevakutel käima.
Mis puudutab golfi, siis orienteerumine on siiski oluliselt lihtsam, orienteeruja ei pea enda järgi puudelt maharagistatud oksi tagasi panema, erinevalt greeni sisse löödud augu lappimisest ja muidu enda järgi liivaväljade riisumisest ja mulje jätmisest, et tegelikult pole siin kedagi käinud. Orienteeruja võib oma teele ettejäävatel liivaväljadel teha kohe nii palju jälgi kui ta kohe tahab. Ja trahviKP-sid ei ole ette nähtud kui sa kaasvõistlejale punkti läbimise ajal soovitusi annad kuidas seda läbida. Aga sarnasusi on ka - kontrollpunktid tuleb läbida õiges järjekorras ja tähise ümber ei ole viisakas trügida. Ja tempot tuleb hoida!
Pausi tasategemiseks proovisin A-rada, mis on sel aastal oluliselt pikem kui B-rada. Täna 6,5km. Mulle tundub, et Jõelähtme maastik esitab suurima väljakutse eelkõige rajameistrile. Sinna saab ikka igasuguseid naljakaid asju planeerida. Kui viimatine Tallinna MV teates sisaldas enamuse järskude küngaste ja kallakute võtmist, nii et jalad valede mägede ründamisest juba vaatepunktis täiega tuterdasid all, siis täna sai ikka mõnuga mööda vahelduvate lagendikega metsa lainetatud. Omamoodi pingutavad mõlemad.
Teele asudes oli peamine mõte orienteeruda ja unustada kiirus. Pean tunnistama, et suuri vigu ei tekkinud. Pikad kaardi ühest otsast teise ulatuvad etapid andsid hää võimaluse keskenduda suuna hoidmisele ja ega selles kivises lainetavas oksarägus joosta lihtne polegi. 3(33) ja 5(61) väga suurt kõhedust ei tekitanud, sest teerajad andsid võtme enda asukoht etapi lõpus siiski tuvastada ja nii ma nendesse etappidesse liikudes püüdsin küll pingsalt maastikku ja kaarti kokku viia, aga pärast poolekilomeetrist kulgemist oli ainuke lootus, et õige suuna jälgimine peab lihtsalt kohale viima. Ja ilmselt ma nii sirgjooneliselt siiski ei liikunud nagu ma kaardile sirgeldasin, aga ma tõesti ei suuda tuvastada, millised lohud sai läbitud ja millised aasad jäi läbimata. Eriti kuutõbine maastik oli mainitud kahe etapi ristumise kohas kollase-valgekirjul alal - rohus turritamas halliks kuivanud põõsatüükad nagu mõned kehvad teatridekoratsioonid. Isegi ei mõtle välja, mis taimed need kunagi olnud on, igatahes mitte kuused ega männid. 61-st laskudes võis kohata lõunanõlval punaseid metsamaasikaid. Seekord pistis neid keegi teine põske, las helendab.
8(410)-le otsa vaadates oli mu ainus mõte, et kui ma selle punkti täna kätte saan, siis ma olen ju lausa tegija :). Millessegi kindlasse enda kinni joosta nagu polnud, kaardi serv ka kohe käes, et millal ma aru saan, et peab passi esitama hakkama kui ma uduumbes muudkui ida poole liigun. Aga mis siis ikka - suund peale ja lainetama. Tuvastasin poole kulgemise peal jupi kiviaeda kaardilt ja selle ees asuv lagendik koos lohkudega andis lootust, et kui sinna kinni saab, siis olen peaaegu kohal. Loha kohati oli, aga kohati hajus ikka täiesti laiali, nii et oma pea tuli normaaltemperatuuris hoida. Kiviaia nurka tabasin ideaalselt ja lagendiku osas tundus ka kõik normaalne ja augu, kus oleks pidanud KP olema ning selle taga asuva lohu leidsin ka omameelest ülesse. Enne mind oli seal kandis üks naisterahvas, aga siis muudkui tekkis segase ilmega rahvast juurde. Korraga mulle turgatas, et kui ma mööda lagendiku serva tulin ja siis paremale hoidma hakkasin, astusin ma suhteliselt jämedast lohast välja. Vot oleks enne mõistuse kinni jooksnud, siis oleks kindlasti mööda loha kohe pärale saanud. Sel hetkel mõtlesin, et ju see läheb kuskile mujale punkti, aga siis seal lagendikul tuustides leidsin, et äkki see loha ikka oleks õige punktini vedanud, et see on hoopis väljajooksu loha. No nii oligi. Tagasitee punktist oli juba praktiliselt mööda sissetambitud teerada ning minu kiiruse juures olin sunnitud hordide viisi kappavaid meeskodanikke mööda laskma. Endiselt ei tahtnud ma tempot tõsta, sest punkte oli veel jäänud. Ja kuna ma olen seni rohkem 4-5 km läbija olnud, siis iial ei võinud teada, millal see täielik kokkukukkumise hoog 6,5 km peal oleks saabunud. Hoogu ei saabunud - kiirus oli lõpuni liiga aeglane. Ja nii ei õnnestunud mul ka lõpu punktidest mööda joosta.
Mõned punkti asukohad olid Tallinna teatest peas, näiteks 6(47) ja 11(44). Et kui juba Jõelähtme ka hakkab pähe kuluma, siis on viimane aeg hakata Järvamaa teisipäevakutel ja Lääne-Viru kolmapäevakutel käima.
Mis puudutab golfi, siis orienteerumine on siiski oluliselt lihtsam, orienteeruja ei pea enda järgi puudelt maharagistatud oksi tagasi panema, erinevalt greeni sisse löödud augu lappimisest ja muidu enda järgi liivaväljade riisumisest ja mulje jätmisest, et tegelikult pole siin kedagi käinud. Orienteeruja võib oma teele ettejäävatel liivaväljadel teha kohe nii palju jälgi kui ta kohe tahab. Ja trahviKP-sid ei ole ette nähtud kui sa kaasvõistlejale punkti läbimise ajal soovitusi annad kuidas seda läbida. Aga sarnasusi on ka - kontrollpunktid tuleb läbida õiges järjekorras ja tähise ümber ei ole viisakas trügida. Ja tempot tuleb hoida!
Comments