Jõulujooks ja Näärilaks 2024

Valguses ja varjus. Nagu kaks vastandpoolt - suline yin ja karune yang.

Pürgimine Tallinna kõrgemates paikades taeva poole või urgitsemine Kehra keldri kultuuris eelmisest sajandist.

Nagu poeet on öelnud "... kunsti, kaasaarvatud kirjanduse ainuke vundament ja kasvulava on olnud kõigil aegadel ja on ka praegu pinge, mis valitseb inimese hinges valguse ja varju vahel." *

Nii ei jäta ka o-rahvast rahule jõulude ja nääride ümbrus, mil prahvatab vimm, mis annab võimaluse tungelda nääripuude valguses ja päkapikkude varjus. Aeg mil varjupool keeratakse uuesti valguse poole.

Jõulujooks särab o-kalendris juba aasta varem, samal ajal kui Näärilaksu kohta tuleb infot hankida hämarate algoritmide väljapaisatud müra vahelt ja keegi ei tea veel nädala jagu enne, kas ikka toimub, kuigi eeter on vihjetest paks. Varasemalt õigete Like'ide tegemine aitab asjale näpu peale saada.

Ja nagu poeet on veel öelnud: "Kui avaldad armastust inimesele, avaldad armastust ka tema varjule."

Ja nii ei saanud ka meie Jaaniga lahti ei inimesest ega tema varjust - katsusime sulanduda Nõmmel sadade jõulumeeste sädelusse ning uurida Kehras lähemalt näärivana varju.

Trikitavad nad aga mõistuse varjus poolega mõlemad. Nii siin kui sealpool võib juhtuda, et ilmselged asjad jäävad nina kohale - mis ei näe ega kuule ning haistmisega pole tavaliselt midagi peale hakata. Vahest tehnika on veidi erinev. Näärilaksu jõleduslikud näärivanad minevikust ei lase lihtsalt ära unustada, kust me oleme tulnud, enne kui jõudsime nunnude päkapikkudeni.

Näärilaks tuhnib rohkem minevikus, samal ajal kui Jõulujooks vaatab rohkem ettepoole. Aga mida kaugemal minevikus sobrad, seda suuremat tulevikku näed.

Kui Jõulujooksu stardis on kodanikud end maskeerinud peamiselt punaste kuubede, valgete habemete ja tuttmütsidega, siis Näärilaksul kohtab pigem maskuliinseid tüüpe lampide ja kiivritega, nagu mingi maa alla siirduv kaevurite armaada.

Jõulujooks

Niisiis, III advendi hommikul oli meil Nõmme turul stardiülesanne juba tund enne starti lahendatud ja oli paras koos teiste varajastega ummistada turu ja stardi vahele jääv Pagaripoiste kohvik, et kolmekraadise kaelasadava vihma ja tuule eest veidi varjuda. 

Tuli lugeda kokku turu territooriumile paigutatud päkapikud värvide kaupa. Ja nagu paljudega juhtus, siis salmirida "Ei nad toas, vaid väljas reas" väljus funktsionaalse lugemiseoskuse alt ning ka meie küünitasime ühte ja teise turuputkasse sisse vaadata.

Leitud nunnumehikeste arvud olid hädatarvlikud esimese kaheksa punkti seast õigete leidmiseks Nõmme jaama pargis läbi loogiliste tehete laadis 'päkapikke on rohkem kui päkapikke'. Veel piisavalt ärkamata  ja kohe tekstis olevatele värvidele tähelepanu pööramata, mõjus kogu see jada esiotsa ikka väga krüptiliselt. 

Õnneks on lähikondsete hulgas vähem värvipimedamaid ja lugemisoskus hakkas ka tasapisi taastuma.

Tõsi, ka Jõulujookusl oli välja otsitud killukesi minevikust - NSVLi topokaart ei olnud Nõmme tänavaid suutnud aga eriti ümber paigutada ja nii olime kiirelt Mustamäe nõlva all Hüppetorni metsas joon-orienteerumas (nagu mingi mitmevõistlus: joon ja orienteerun).

Asjasse mittemuutuvad suunaviidad

Oluline oli leida joonelt õiged vihjepunktid ja rakendada ohjeldamatult kompimismeelt, et tuvastada sokkide sisse paigutatud esemed.

 

Tuleb tunnistada, et pähklitel ja legodel on villase soki sees olles teatav sarnasus. Viimase soki kolmiku juures (mis kolmejalgselt jõuluvanalt need küll pihta pandud olid) esines arvamusi pooleks nii legode kui pähklite kasuks. Sekka veel mõtteavaldusi mandlitest.

Ho-ho-hoo! Kõik see lõppes hüppetorni otsa ronimisega. Ja mitte lihtsalt nõlva alt Vana-Mustamäe tänavale, vaid igaüks sai koti suuskadega (või mida sa veel tariksid kotis kui suusahüppetorni otsa ronid), et laskumisplatvormilt 97. punkt ära tuua. Suuskadega ei tahtnud küll keegi alla tulla, jätkus kitsal trepil päkapikulik edasi-tagasi pugemine. 

Isiklikult mulle on küll arusaamatu, miks jõuluvana küll sellise spordiala välja mõtles - sa pead mingist rämedast mäest suuskadega otse joones alla kihutama ja siis see mägi lihtsalt lõppeb poole peal ära. Aga katsu kuidagi edasi saada. Mingi lendava põdra painav unenägu.

Aga ilmselt jah, enne teletorni valmimist kõrgeim koht Tallinnas, kus pealinnale pilk peale visata.

Edasi tuligi minna meenutades enne torni otsa ronimist olnud kompamisülesannet, kui sul tuul veel kõike peast pühkinud ei olnud. Meil Jaaniga näiteks oli taas probleeme lugemisoksusega ning seda, et 20(95) on Ergutuspunkt, me lihtsalt ei näinud ja seal ei käinudki. No see oli kohe peale kostüümidraamat ja kuna meil karnevaliga on nagu on, siis siirdusime kohe kaarega Trummi tänava manu. Võib-olla sellest ka see lugemispuudulikkus.

Väike 3D üleasnne Tehnopolis ja siis Mustamäe I mikrorajooni uute ülesannete jahil. Seal läks päris koomiliseks.

Ülesanne oli ju esmapilgul selge, mis selge. Vabal valikul, vali. 

Joonistamisega ei hakanud end vaevama, kribisin punktijada kaardiserva ja pistsime punuma. Viisnurk  moodustus kenasti kuni viimase nurgani. Esiteks olin viimase numbri kaardile nii kehvasti sirgeldanud, et 86 nägi välja rohkem nagu 81, aga 85st 81sse minnes päris nagu viisnurka ei tekkinud. Kujund võttis nii segase ilme, et otsustasime oma trajektoori siiski kaardile kanda. Mhmmm.... vaatan oma sorgeldust ja saan aru, et olen püüdnud ilmselt ikka kuute kujutada, mitte ühte (aga proovige ise number kuute teha nii, et see näeb välja nagu number üks). Aga mida kaardil ei ole, see on punkt 86. Jätkame viisnurga kujutamist kaardil ja nuputame, et kus viies otspunkt võiks umbes paikneda, et kas peab minema majade vahele kammima ....

Lõpuks otsustame siirduda lähteülesande juurde punkti 71 tagasi. Pärast mõningasi keerulisi arutluskäike, mida ma ei suuda enam õnneks taastada, otsustame kogu geomeetria kus seda jätta ning siirdume ülekäigu suunas, kui mulle tärkab pähe 'keniaalne' mõte, et kuule, aga selle kuuse sees ei olnud punkti 86, lähme teeme hoopis kuuse.

Ho-ho-hoo! Me tegime ka kuuse. 

Lohutame end veel ühe 3D elemendiga ja MURGi juures katuse all kogu see trall otsa saabki.

Jaan viskab end siruli väga vähekasututatud võrkkiigele ja niipea kui ta end pikali viskab, lülitakse emalaeval sisse valgus.

On see nüüd valguse võit rumaluse üle või valmistumine lahkumiseks Maalt, saa siis aru. 

Siirdume finišitelki ja tekitame oma viisnurkade ja kuuskede rohkusega mõningast punktimahalugemise segadust. Paraku ei kompenseerinud need joogipunkti külastamata jätmist, millest me alles siis aru saime.

Sisemine hämarus on lahti raputada saanud.

Näärilaks

Helge tuleviku nimel aga tuleb tegeleda ka oma varjupoolega ning oma koht ühiskonnas tuleb saavutada ausa võitlusega, mitte lihtsalt päkapikuks kuuluvuse teel. Seepärast on aeg. On aeg uurida paiku, kus on kasvama läinud mõned näärivanad. 

Sedapuhku olla nad omale kasvulava Kehra alevikus leidnud. Ning Anija Valla Spordikeskusesse olid nii mõnedki agronoomia (võib-olla ka käsipalli) -huvilised 27ndal kuupäeval kogunenud, et teatud mõõduvõtmisega asi välja selgitada.

Stardielevus oli nii suur, et kuuse all õpetussõnu kuulates jäigi tähele panemata, millal hümni mängiti ning kell 18.45 kaarti lahti voltides jäi selgusestuks, mis osa siin seekord nüüd see proloog õieti on?

Häda korral ei olnud ka kuhugi helistada, seega tuli midagi otsast lahendama hakata.

Ja ilm  - mis Näärilaksu ilm see on - tuulevaikne, neli kraadi sooja, võib-olla veidi udu ja pori. Valmistusin tõsisemaks vesiürituseks - jõed on triiki vett täis ja laisemad põllud ei kipu seda enam ammu vastu võtmast. Võpsikutes säärejagu sulistamist oleks jagunud ka, aga valides kulgemiseks kõrgemad pinnavormid, jäid jalad lõpuks suhteliselt väheniiskeks.

Aga siis. Esiti tekkis mõte minna kindlasti joogipunkti, sealt saab uue kaardi ja siis oleks kõik kaardid vähemalt olemas. Siis selgus, et joogipunkt on siiski masendavalt ligidal. Nii ei saa ka kohe alustada. Enne tuleb ennast ikka natuke tõestada.

Kui Jõulujooksul tuli turu pealt päkapikke taga ajada, siis nüüd pisteti jällegi pihku A5 leht, sedapuhku kuue täiesti õudust tekitava näärivanaga. Kas ma päriselt ikka oleks tahtnud nendega õhtusel tunnil Kehra alevikus (või siis ikka linnas) kokku saada. Aga endas ürgsete hirmude maha surumine ehk kohtumine õige näärivanaga andis lausa 2 punkti üldskoori jaoks. Pistsin kompostrikaardi kokkumurtult tasku põhja ja jäin oma tulevikku tunnistama.

Kuigi punktid olid kaardil järjekorras, oli jäetud siiski valikuvabadus neid läbida vastavalt oma sooritusvõimele või abivahenditele. Jaan näiteks pidas ennast kodust lahkumise hetkeni piisavalt tugevaks, et suuski kaasas tarida. Samal ajal kui nõrgemad olid valinud enda kere edasi hiivamiseks kaherattad, kusjuures mõnel oli isegi kastikas. Mõningast abi oleks olnud ka ilmsesti kanuust Jägala jõel alla- ja ülesvoolu seilamisel.

Kehra ja ümbrus oli kaardil kujutatult säherdune mõnus eklektiline lapitekk ja kuskilt servast pidi seda tekki ometi tirima hakkma. 

Võtsime siis ette Uus-Asula, ilmselgelt stalinistliku ruutpesiti majade paigutusega koos keskse väljakuga punkt 4 ümbruses, mille fookus hooneks oli toonase ideoloogia kohaselt 1958. aastal valminud esinduslik klubihoone. See on Näärilaksu kaardil hästi näha, kuid 2013. aastal lammutatud hoonest oli järgi vaid platsi jagu vundamenti.

Käisime kummalistes tagatubades (42) ja jõusime otsaga eeslinna Lehtmetsa aianduslikku osasse, üritamaks tabada ratastel maja (41), tutvusime veel uuemate majadega ja nende pesupuudega ning siirdusime edasi põhja suunas.

Võrreldes selle näärivanade aegse kaardiga, mis meile peos oli, siis sõõrikujaama ilmselgelt see ei kujutanud ning jõudmaks konteineri taha(8) ning kaablirullide(9) juurde oli mõningast juurdlemist. Kompass oli aga ainult Jaanil ja üle nende ruderaalsemate paikade endise sohvoosi masinakeskuse ümber ta meid kuidagi viis. 

Püüdsime vältida sattumist liigselt vasakule, kuna kaardil kujutatud märkide järgi, oleks võinud seal kas peksa saada või haavlid tagumikku. Kaablitele oli aga keegi enne meid järgi tulnud, leidus veel vaid mõnesid rulle.

Miks selle eemalt vaadates nii rahuliku elurajooni nimi on just Põrgupõhja, kust me oma järgmised 2 punni noppisime, teavad vast ainult selle metsikud ja kättesaamatu elanikud ise. Vastutulnud koer oli päris taltsas ja põrgu tagumise nurga ligidust kuidagi ei reetnud.

Igatahes ei tahtnud punkti 12 rändrahn meile end linnaosa servas kohe ette näidata, kippusime seda liialt nurgast otsima.

Ots edasi põhja - kanalisse. Raudtee äärses võsas rüseledes püüdsime Jaaniga igasugu kanaleid ette kujutada, aga nii pentsikut hoonet, kuhu me siis sattusime, küll ei oleks tihanud pakkuda.

Liigume tagasi Kehrasse, Vana-Asula suunas. Esmalt tutvume erinevate kasvuhoone lahendustega. Kiikame peenardesse, kas on ehk tomateid või mõni näärivana nupu välja ajanud. 

Eks näärivanagi püüab moodsate aegade kaasas käia ja kogukondlikku kurgikasvatust arendada. Tõsi, praegusel aastajal oleks võinud parimal juhul mõne maasse unustatud porgandi kätte saada, kuid valdavalt näis hooaeg pigem lõppenud olevat. 

1936. aastal kinnitas toonane Vabariigi valitsus sulfaattselluloosi tehase asukohaks Kehra, mille juurde kavandati ka tööliste elurajoon. 

Enne sõda jõuti ehitada vaid kuus korterelamut ja tagasihoidlik saun. 

Pärast sõda jätkati algse plaani järgi. Nüüd otsisisme me seal nääripuud (16) ja tutvusime keldritega (17). Alguseses vaatlesime kukalt sügades muidugi seda keldrit, kuhu oli ajalooline bassein tekkinud. 

Selgus, et tegemist on aga õige keldrirohke tänavanurgaga. Põige käis ka trepi punkti (22).

Aega tundus veel olevat küll ja aerutasime mõisa suunas. Ilmselt siis kunagise Paasiku rüütlimõisa, millest oli lootusetu võpsiku vahel järgi vaid mõned lootustandvad vared ja keldrid, millele peahoone juures hoolega vihjati. Pärast selgus, et üks näärivana oli jälle keldris olnud, aga meil jäi see küll märkamata. Siin said varjud meist ilmselgelt jagu ja lisapunktid jäid taskupõhja poetamata.

Pärast seda võpsikuvaredes tuuseldamist jäi küll ainult veel silla all(30) ära käia. Loomulikult ei olnud seal esiotsa mingit tähist märgata. Vale sild? Sillakonstruktsiooni lähemal uurimisel, siiski jaa. No mis? Kes need lauad sinna punktini pääsemiseks on üldse paigaldanud? Kas näärivana on sisse seadnud varjupaiga selleks puhuks kui Snegorutška enam ta norskamist välja ei kannata ja iglust välja ajab? 

Ja siis Kehra mõisa ja jõe vahel (6) ning linnumajas (2). Teadamata midagi linnumajast otsisin ma pilguga mõne pargipuu otsast rippuvat lendavate olendite söögipaika. Kaasvõistlejate sehkendamine  linnumaja ukse juures reetis punkti asukoha. 

No jaa. Aga joogipunkt. Jälle võtmata tagasi. Mis teha kui ei oska õiget plaani ikka pidada - oli siis vaja seal mõisa aias kooserdada. Aga see punkti 31 ja 32 piirkond, mida suvilate piirkonna perspektiivseks arendamiseks kavandas Anton Soans juba 1928 aastal, realiseeriti vaid osaliselt. 

Nii lõppes ka meie plaan kuskil poole peal, osaliselt. Kehra rahva terviseradade reljeefiga jäi samuti tutvumata. Ning õnneks me ei jõudnud punkti piirkonda 24 - 27, mille kohta Siiril oli pärast ainult üks sõna - rõve. Eriti rõve oleks seal jala olnud. Ja ta hingas veelkorra sügavalt välja sõna 'rõve' saatel. Nojah, mis ta kaardi järgi olla võis - endine tehase aheraine mägi või prügimägi, aga ilmselt midagi eriti võikalt ruderaalset. 

Pea-treener tegi järelaitamistunde kõikidele ukseni pääsenutele, kes ei taibanud õigel hetkel "Näärilaks" karjuda, et nad ikka oma tavapärase moona kätte saaksid. Kui ta just ise see näärivana ei olnud, siis jäi see õige vennike endiselt valguse kätte toomata, kuskile varjude sekka, taskupõhja uitama.

Sisemine valgus sai summutatud. 

Hullus on endiselt normaalsus ja normaalne on vahel natuke hull olla, et neid päris kardetavaid hulle paremini ära tunda.

Jaan, kes on juba viiendat nädalat krõbisenud köhida, arvas, et kogu loo motoks tuleks hoopis võtta Valdur Mikita viimasest üllitisest "Kodukäija koodeks", paragrahv 121: "Eesti elu toimub õues. Kõiki vaevusi ravitakse looduse rüpes. Toas konutav inimene on haigestunud tubatoosi ja vajab abi. Haige asetatakse õrnalt murule, et inimene näeks taevas rändavaid pilvi. Kui õnnetu meeleliigutusest oma särgi märjaks nutab, kestab Eesti veel tuhat aastat."

* Poeet Viivi Luik "Pühaduse purunemine", artikkel "Selle kevade tervitus".

** Kaardiplaanid enne sõda planeeritud Kehrast "Eesti linnaehituse ajalugu 1918 - 2020", koostajad Epp Lankots, Triin Ojari