Põhimõtteliselt võib inimesed jagada kaheks - rogainijad ja need teised.
Kui Euroopa 419 rogainijat kogunesid hallituskuu kolmandal nädalavahetusel Missosse, et endi seast kõige võimekamaid tuvastada, siis need teised võisid superkuud rahulikamalt vaadata.
Võib-olla, et mõni euroopa rogainija pisut pelgaski kanti, mis osalt piirnes Pihka oblasti ja teisalt Põhja-Lätiga. Aga seda suuremad šansid jäid kohalikele ja lõunanaabritele.
Meil Jaaniga ei olnud vormi osas erilisi arenguid märgata (ikka need samad vanad dressid), kuid see ei takistanud end rogainijate nimekirja sättida. Tõsi, esimene löök tabas meid juba registeerides kui tarditsioonilise number ühe asemel tuli hakata number kahena võistlema. Alistair ja Lisa Howard Kanadast olid meid juba demoraliseerinud 1. märtsil - neli ja pool kuud enne kui üldse seljakotti kehutama sai hakata. No mis, tulevad kuskilt maakera teiselt poolt, eurooplased olid võib-olla viimati kolm põlve tagasi ja niuhti ,ja ühed. Aga mis meil siin halada, kui ei saa joogipudelit õigel ajal kätte, siis sinna nahka see regimine läheb. Hea, et trikoo terveks jäi.
Nädal enne retke lõunasse sai mind ja Jaani kätte aga mingi viirus, mis kere temperatuuri üles vedas, pea tatti täis ajas, kurgu kipitama kirvendas ja kopsu veits kooma tõmbas. Aga "Parem olla rahulikult haige, siis vähemalt teame, millesse sureme". *
Niimoodi, veidi lääbakil olemisega, enam-vähem sellest taudist siiski toibunud, olime reede õhtuks Pullijärve Puhkemaja putkas viimaseid strateegilisi plaane läbi kaalumas. Siruli linade vahel, uduste unenägude keskel.
 |
| Nopri jogurti koostisosa valmistaja |
Laupäeva varahommikuks sai Pullijärve Köök&Kohvik ettetellitud pudru keetmisega kenasti hakkama ja juba vedas miski meid Misso lauluväljaku juurde keskusesse.
Täiesti uus taktikaline võte kogu meie rogainide ajaloos - et telki ei hakka üles panema, kui tahame öösel magada, siis magame autos. Mis selgus, ei olnudki nii loll mõte, sest autos on kuramuse kehv magada - kuhu panna jalad - keearata kuidagi ümber rooli või asetada kindalaekasse. Selle üle neli tundi poolunes juurdlemine, ei tekitanud päikesetõusuks plaanitud ärkamisajal vähematki soovi tranduletis edasi kügeleda. Märjade sokkide ja tossude jalga ajamine (aga milleks ennast varustada kuiva paariga - see on nõrkadele) võis ju hommikuses rõskuses mõningast õõva tekitada, aga perspektiiv uudsetes joogapoosides edasimagamisest oli hullem. Seega sai ultra kiiresti uuesti hommikusele ringile mindud.
Enne öiseid sündmusi oli ikka veel laupäeva hommik ja tuli kolme tunni jooksul miskine arukas trass endale kaardi peale valmis sirgeldada.
Kuigi ööseks lubas sooja, siis mõte kuskil puu all samblal väike uinak teha nagu mullu Soomes, ei tundunud tervislikel põhjustel jätkusuutlik. Siit siis see alahoidlik plaan, väikse tukastusega keskuses. Nii tuli leida kaks väga head ringi.
Punkt 123 kaardi kõige kaugemas kirde nurgas säras eredalt, aga realistlikum oli siiski umbes 48 kilomeetrine lääne kandi metsades Preeksas ja Tsiistres kuni õhtuni ning päiksetõusuga tundus hea alustada päris lõuna servas teiselpool Riia-Pihkva maanteed, kus nagu enam ei olnudki eriti mingeid kohtasid.
Tõtt öelda oli minu peas sinnamaani ettekujutus, et Misso kant ongi põhiliselt selline koht, kus peale Misso ei olegi mitte mingeid muid kohti. Aga kaart oli talusid, teid ja põlde täis. Üdini sümpaatsed talude ümbrused, kaugel mahajäetusest - sellist ääreotsa miljööd seal lihtsalt ei olnud. Nii et tuleb ikka oma jalg vahel pealinna poolt vaadates nurgatagustesse tõsta ja matta oma mõttetud eelarvamused.
Alustasime üpris jõudsalt vahelduvas pilvituses 79-59-87-118-48-68. Veidikene kaldusime 87ndas liiga üles, aga suutsime looduses paiknevate pätsikese, täiesti arusaamatus suunas kulgevate lätlaste ja konkreetselt liikuvate ukraina noorte järgi end korrigeerida ja aega otsimisele palju ei kulunud.
Nüüd, seda lõiku vaadates, tekib küsimus, aga miks mitte aslustada 54st. Puudli kujuline järv tekitas ilmselt pimetähni.
97ndas punktis kohtasime Triinat oma kahe põngerjaga 6 tunnist TAOK rogaini tegemas - nagu iseteadlik karuema rändamas kahe karutütrega. Veidi sürrealistlik oli kohtuda selles ürgmetsalikus kuusemetsas - nii kaugel kõigest, just siin nüüd kokku saada ja arutada, kuidas sujub.
125 - 103.
Preeksa bussipeatus. Õhtuse bussi väljumiseni on 20 minitit. Hommikune läks juba 7 ajal. Päike paitab põlde ja kere nõuab vastupandamatult istumisasendit. Hõivasime istmed ja muruserva. Laotasime oma varbad laiali. Tirisme okkapurused sokid jalast ja sättisme tossud rivvi. Otsisime kotist lihapiruka ja soolakurgi ning tundsime end nagu lõuna-itaallased, kellel pole kuhugi kiiret. Järgmisel hetkel ilmub kuskilt täiesti seletamatust kohast keegi linnamineku rõivas naisterahvas. On selline täiesti idülliline inimtühi maastiku pilt, pilgutatd korra silmi ja pildile on ilmunud keegi, kellel on mingi seos Preeksaga. Vaatab meie väljanäitust ja meid ilmega, mis sunnib meid kohmetuma ja vabandama enda olemasolu pärast, siin ja praegu selles bussipeatuses.
Tädi astus peatuse teise serva, keeras selja ja püüdis teha ilmselt nägu, et tema meid küll ei tunne. Sellel hetkel me olime ilmselt need: "Vaid paari laua taga tukkusid toopide juures suurte punaste viisnurkmärk-sonidega vanamehed justnagu karistust kandes, ja ometi vist kuidagi omamoodi õnnelikult, eemalt vaadates sellised arusaamatud staretsid-tšelovekid-metslased. Akna all laua taga aga magas mees, kes küll hingas, aga tema ümber ei saanud hingata." **
Mulle kangastus silme ees mingi Eesti film, kus saabub kääksuv buss Lõuna-Eesti peatusesse kumerate viljapõldude vahel. Bussist astub maha kaunis neidis ja peatuses tervitavad teda kalapilgulised kohalikud, kelle elustsenaariumis sellise neidise saabumist pole ette nähtud.
Korjasime end kokku paar minutit enne bussi saabumist, enne kui see stseen aset oleks võinud leida. Meil on siiski rogain käsil, mitte elumõttelised filmistseenid, kus ei juhtu mitte midagi.
 |
| Oleme jõudnud Eesti-Norra piirile |
Edasi läks ekstsentrilisemaks. Punktis 96 ei juhtunud veel õigupoolest midagi.
Täielikuks kung-fuks läks aga punktis 107. Kusjuures pärast tunniajast kahevõitlust tuli tunnistada vaenlase paremust. 10 magusat punkti jäi sinna pokude vahele.
Geps kusjuures oli nii juhm, et luges meile selle punkti ära. Ise me ei saanud aga mitte kuidagi seda loetud. Läksime mööda piklikku lageda serva üles ja siis võtsime pätsikese kõrval oma meelest otse läände. Tuhkagi. Võtsime oma seitse korda. Igalt poolt lõpuks võtsime - itta ja lõunasse ja põhja. Vahepeal ühed kaasmaalased käskisid meil rohkem vasakule hoida, seal olla need kõrged künkad. Mis künkad, legend räägib ju soo lõuna poolsest servast. Proovisime ka vasakut ja ikka me olime nende kolme kärbseseene ja mingite täiesti võigaste viie lilla seene juures. Jaani meeleolu oli juba kärbseseene söömise tasemel. Arvasin, et mul on halb olla ilma seentetagi ja nii saime sealt välja. Uhh. Mis see siis nüüd oli.
Lontsisime edasi ja karistuseks viskasime oma trajektoorilt 126 ja 52 välja ja liikusime edasi 50 ja 110.
Kohe esimese talu juures sõitis meie kõrvale poisike jalgrattal ja teatas, et tal on meile midagi anda. No-noh? Võttis ühes taskust ühe 'Valge klaari' ja pistis selle Jaanile pihku. Võttis teisest taskust teise 'Valge klaari' ja andis selle mulle. Milline lohutus. Ole sa õnnistatud, õunapoisike.
Me olime ikka lömmis. Aga juba paar maja edasi, oli oma laupäevaselt turureisilt saabunud vanem abielupaar. Tervitasime ja soovisime jõudu. Küsiti, kas me vett tahame? Me arvasime, et meil on kõik hästi. Selle peale tuli naispoolelt vastuvaidlemist mittesalliv konkreetne käsk "Keerake paremale!" Ahah. Mis meilgi siis üle jäi. Ikka paremale. Ei tea, mis oleks saanud kui me oleks ikkagi vasemale keeranud.
Nüüd sai ainult veel paremaks minna, sest Nopri punkt oli silmapiiril. Täpsemalt, mingi nõmedalt räguse pätsikese taga. Aga kõik need takjad, kõrvenõgesed, vaarikad ja muud puhmad kannatab ühe hea jogurti nimel ära.
Ma ei mäletagi, mis need teised kaks hea rogaini tunnust olidki, aga kolmas oli kindlasti hea söök. Ja seda võis ometi Nopri talupoest just loota. Üks jahe ja verivärske mango-passioni jogurt sai olla parim, mis sel tunnil endale üldse lubada. Isegi tüüakad sääsed ei saanud oma õela närimisega tähelepanu. Selleks ongi vaja rüseleda 40 kilomeetrit metsas ja rabas, et korraks istuda õuele, kuulata lehmade ammumist, kulistada värsket jogurtit. Ja tunda end seitsmendas taevas.
Jaan kujutas ette, et tal on juba kolmas õlu käsil, kui moor teda poe tagant edasi liikuma sundis. Tegelikult tarbis ta pudeli õunamahla, aga ma ei tea, mis õuntest seal Nopris seda mahla tehakse, et see inimest sellisele ettekujutusele sunnib.
Kogu õndsus möödus kohe kui oma kangeks käidud kere jälle liikuma tuli saada. Lisaks oli pimedus laskunud me maale ja edasiliikumiseks tuli endale paigaldada valgustuselemendid.
44-88-104-42.
Mõnigast öist erutust pakkus punkt 104. Mööda sihti alla liikudes hakkasime juba esimeselt künkalt punkti otsima. Küngas oli nii ilmselge ja punkti seal nii ilmselgelt ei olnud, et tundus, et me ei ole ikkagi õige künka peal. Püüdsime emmalt-kummalt poolt põhjapoolset küngast ka tuvastada, aga seda ikkagi ei olnud. Kuniks Jaan lõpuks taipas, et äkki me oleme hoopis selle esimese üksiku pisikese kägara peal. Olimegi.
Keskuses veetsime kokku viis ja pool tundi, millest osa läks kanasupi manustamisele ja suurem osa siis juba kirjeldatud autos nigulemiseks. Aga põhimõtteliselt on see võimalik - allalastud autoistmel magada, mööndustega. Nüüd oli see lõpuks tõestatud. Polnud elus nii lolli mõtet varem olnud.
Hommikune ring läks reipalt. Päiksetõusuga. Pudru ei olnud veel tõusnud, aga erksamad rekkamehed olid juba teel Pihkva ja Riia suunas ning ka paar rogaini tiimi ajas ennast umbes samal ajal liikvele.
84 lohk läks natuke lotolt. Seal oli päris tihe võss ja lohk piisavalt mastaapne, et punktist väga ligidalt mööda kahlata, aga meil natuke joppas - sattusime peale.
43 oli meil algselt planeeritud, aga kui legendist selgus, et see on kagupoolse metsa nurk, siis vaadates seda piiravat sinist ojaasjandust, tekkis meil veidi mentaliteedi küsimusi.
86 oli taas lihtne ja 69sse arvasime enam mittejõudvat.
45 arvasime, et on lihtne, aga liikusime veidi liiga vara alla. Piirkonnas rabistas teisi tiime, kelle liikumine aitas eksitust korrigeerida.
77 osas oli esiotsa küsimus, kas keeluala raster jookseb üle majadevahelise tee või mitte. Mõningane silmapungitus ja mõttemaagiaga sai otsustatud, et tegemist on keelualaga ja tuleks ringi ümber majade minna.
Selleks hetkeks oli aga minu mentaliteet üle piiri Lätti lahkunud ja kuigi Jaan püüdis veenda, et jõuab ilusti, siis mina ei usknud. Õigupoolest tahtsin iga hinna eest vältida jooksmist ja pigem kindla varuga tagasi jõuda. Nonde umbes lõõridega, isegi mõte jooksmisest pani pea ringi käima. Ja kuigi oleks varu olnud ka sootuks lihtsama 40 jaoks, siis mul oli ikka nii umbes olemine, et Jaan ei suutnud mind ära veenda.
Nii et neid punktikesi ikka plaanist pudenes lõpuks päris mitu ja skoorisime 197 ühikut. Samas kogu selle tervisegräpi peale isegi hea tulemus. Geps arvas kokku 72,7 kilomeetrit. 34 minutit varu.
Püüdsime kokku lugeda ka faunat, keda peale ohjeldmatu koguse sääskede kohata õnnestus - 1 surnud mutt (kes oli elust lahkunud enne kui me temaga kohtusime); 1 elus orav; pool elus jänest (sest mina ei näinud teda); mõned konnad, kes jõudsid eest ära hüpata; 3 lömastatud põdrakärbest, kes lõpetasid elu mu kaela peal ning 1 rammus puuk kinnitunud seljale, keda nägid kõik, kes minuga pühapäeval dušši all olid.
Samal ajal kui sportikum osa rahvast loeb kokku 15 võistlusklassis eestlaste poodiumikohti. Ma saan 19. Olge te kõik sügavalt õnnitletud!
Pühapäeva keskpäev. Misso lauluväljak. Tuuleõhk puhub peale kõikidele nendele kangetele kontidele. Päike paitab kõiki neid paistes varbaid. Vares viib valu kõikidest noist villidest. Sammal soojendab meeled. Praekartul parandab kõik muud vimmad.
Aitähh korraldajatele! Teie oletegi need, kes annavad võimaluse meil seda kümnete tuhandete aastate tagust araabia kõrbenomaadi meis endas välja elada. Ju nonde punaste rõngaste tagaajamine annab moodsal ajal kätte selle sama võtme kui ürgsel ajal parema elupaiga otsimine.
Muuseas, hästi sümpaatne ja kompaktne keskus oli. Vahel on üüratud vahemaad parkla, telka ja hash house vahel, mille vahel kulgemine võtab juba enne võhma välja kui rajale pääsedki.
Peos on reklaam järgmise aasta maailmameistrivõistluste kohta Hispaanias. Paistab natuke seda moodi paik nagu 2016. aastal
Alaris. Sealsete korraldajate
materjal.
 |
Need rogain-inimese tossud
Hispaaniat ei näe |
Tsitaadid:
* Olga Tokarczuk. "Aja oma atra läbi koolnute kontide"
** Paša Matšinov. "Lenini valss".
Comments